Marginaalsuse eksootikat otsimas
Lapimaa nüüdiskunst võib ebatavalise eksootika otsijale 2000ndatel pettumuse valmistada: kohalikkuse asemel paistavad Soome Lapimaa kunsti märgistavat tuttavad rahvusvahelised jooned. Teistsuguse Lapimaa ja Lapimaa kunsti otsija peab ajalukku vaatama. Kohaliku ja üldise dialoog on olnud kui mitte muud, siis värvikas. Rahvusvahelisus jõudis Lapimaale juba 1930. aastatel, kui iseõppinud akvarellist Einari Junttila (1901–1975) äkki kuulsaks sai. Leiti, et ta sobib esindama puhast ja allakäigukultuuri kahjulikust mõjust puutumata põhjamaist inimest. Tähelepanu ja staatus loodi, tõsi küll, natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja selle saavutusi imetlevate soomlaste toetusel. Lapimaa kunstnik määriti osalt tema oma naiivsuse tõttu, kuid mitte päris vastu tahtmist, poliitilise tagamõtte sopaga kokku. Lumiste tundramaastike maalimine ei olnud enam neutraalne kunstiline loometöö, vaid rassistliku kultuuripropaganda osa. Rahvusvahelistumise esimene õppetund oli karm. Kõige tähelepanuväärsem ja rahvusvahelisem Lapimaa kunstnik on olnud Reidar Särestöniemi (1925–1981), kes tõi murrangu Lapimaa kujutamisse maalikunstis. Küsimus ei olnud ainult radikaalselt uut moodi maalides, vaid uut moodi tegijas. Helsingi Ateneumis ja Leningradi Repini instituudis õppinud Särestöniemi politiseeris oma enesekeskse stiiliga aastateks kogu Lapimaa kunsti mõiste, paljude meelest tülpimuseni. 1960. aastate alguses üleöö kuulsaks saanud ja majanduslikult eduka Särestöniemi eeskujud olid eelajalooline kunst ja varajaste saami kunstnike tööd. Uue materjalikäsitluse osas sai ta see-eest märkimisväärse impulsi 1950. aastate maalikunsti abstraktsest suunast informalismist. Avalik esinemine „Lapi šamaanina” tuli Särestöniemil hästi välja, aga rollist sai haritud ja maailma näinud kunstnikule lõpuks lõks. Maalide Lapi eksootika oli vaieldamatu, kuigi see oli Särestöniemi kunstiline konstruktsioon ja sellisena loomistöö sihiteadlik tulemus. Teemad, maastikunähtused ja looduse struktuurid olid ammutatud lähedalt, aga eksootilise ainese sai Särestöniemi tihti oma maailmareisidelt, kaugete maade kultuurist. Tal oli silma värviliste kangaste ja värvika väljenduse peale. Mõjutused jõudsid nii tema riietumisse kui maalidesse. Uus Lapimaa pilt koosnes globaalsest ainesest nii nagu ka kunstnik ise.
Tõeline Lapimaa ei arenenud loomulikult Särestöniemi maalidega sünkroonis. Lapi kirjanik Timo K. Mukka (1944–1973) on kirjutanud aastal 1971, et kogu Põhja-Soome oli ääretu kõrvemaa, raba ja mets, vaarad ja jäätmaa. Võimalus elutingimusi parandada oli peaaegu olematu: igal pool oli tööpuudus ja linnaläinutest tühjaks jäänud külad. Eksootikaga edu saavutanud Reidar Särestöniemiga võrreldes on võimatu ette kujutada vastandlikumat kunstnikku kui Kalervo Palsa (1947–1987). Juba fassaad oli teisest äärmusest: kui Särestöniemi pigistas ühe signeeringu jaoks tühjaks tuubi kõige paremat õlivärvi, pidi noor Palsa materjalipuuduse tõttu asendama valge värvi hambapastaga. Aastal 1969 oma esimese näituse teinud Palsa oli enesessesulgunud noormees, kelle nägemus Lapimaast oli harva rõõmus. Palsa radikalism ja distants tekitasid vastupidise maailma võrreldes Särestöniemi värvide ja mütoloogiaga, seal valitsesid kuri naer, ahastus ja külmus. Palsa Lapimaalt võis leida kumuleerunud seksuaalsust ja kõikehõlmavat hingelist kaamost.
Kui Särestöniemi samastus loodusega, siis Palsa samastus oma kasvukeskkonna inimestega: allakäinud metsatööliste, töötute joodikute ja elult kolki saanud vaestega. Tema Lapimaa oli ääreküla elanike psühholoogiline maastik, kus tiirles varaküps kunstnik koos oma ihadega. Kogukonda ja üksikisikut liikuma panevate jõudude tõlgendustes lähenes Palsa Timo K. Mukka maailmale. 19aastase Mukka nägemus Lapimaast 1964. aastal ilmunud esikromaanis „Maa on patune laul” võeti vastu hämmeldunult. Jutustuses kandsid kultuuri eripära raske töö ja vaesus, seksuaalsus ja vägivald, usk ja surm. Paljudele nii Lapimaal kui lõunas esindasid need täiesti vale Lapi kirjeldust. Samad teemad ilmusid hiljem ka Palsa teostesse ning kordus samasugune tõrjumine ja valestimõistmine teoste vastuvõtmisel. Mukka ja Palsa kirjalikud ja pildilised kirjeldused Lapimaa inimeste elust olid tugevasti dramatiseeritud piirjoontega ja paisutatud, aga need põhinesid nähtul, kuuldul ja läbielatul. Lõuna kunstisalongide rahvas elas ja lõi kunsti teises, peenemas reaalsuses. Sealt vaadatuna olid põhja noorte radikaalide meetodid lisaks jämedakoelisusele ka vanaaegsed. Lõunas oli hinnas modernsem ja abstraktsem.
Kalervo Palsa, kes elas Kittilä kirikuküla väikeses õuekuuris ja hoidis seal peaaegu kogu oma loomingut, sai tuntuks alles pärast surma. Aga ka pärast hauatagust edu nähti temas kahekordselt kauget kuju: marginaalne kunstnik marginaalsest piirkonnast. Palsa õuel kulmineerus omal moel see kohalikkus, mis oli tuttav ka Mukkale ja Särestöniemile. Sünnikohaga seotuse puhul oli küsimus ennekõike meelemaastikus. Lapimaa ei olnud ainult teatud sorti loodus, vaid omalaadne mentaalne ruum, kus kaugus pealinnast tegi võimalikuks kummalisi asju. Mukka kirjutas 1968. aastal oma artiklis „Kas peaks looma põhja vabariigi” („Pitäisikö perustaa pohjoinen tasavalta?”) just nagu Palsa suunda ette aimates, et „toorus, armastus, viha, sadism, hirm ja pornograafia, hellus, enesega rahulolu ja onanism – need kõik saavad hästi elada perifeerias, kaugel”. Enam ei ole need Lapi kunsti tunnusmärgid, kuid tundub, et rahvusvaheliseks muutunud maailmas on neist saanud meie kõigi lähimaastik.
Tõlkinud Järvi Lipasti
Jyrki Siukonen (sünd 1959 Tamperes) on kunstnik-kontseptualist, muusik ja teoreetik. Ta on kaitsnud kunstidoktori kraadi Helsingi kunstiakadeemias 2001. aastal, õpetanud kunstiõppeasutustes Soomes, Inglismaal jm, näitustel esineb 1980ndate algusest.