Mässumeelne renessansimees, kes ei talunud sildistamist

SIRJE HELME

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Seisan üksi mere ääres

Jalas kollased sandaalid

Valged merevahust sääred

Hüüan: elagu skandaalid

Albert Trapeež, 1979

Leonhard Lapin temast tehtud filmi esitlemisel möödunud sügisel.

Piia Ruber

Seda luuletust teavad paljud. See oli nagu Leonhard Lapini firmamärk: kuhu tahes ta sattus, seal midagi juhtus. Aga Leod (nii teda ju kutsuti, või Lapin) ei saa paigutada ühe logo alla, tema renessanslik loomus ei talunud sildistamist.

On lihtsam üles lugeda, mida ta ei teinud, kui kirjeldada laiahaardelist välja kunstimaailmas, kus ta tegutses. Tollel kaugel ajal, 1970ndatel, oli noorte hulgas tihti juttu sellest, et kunstnik olla tähendab olla kõike. Oli piiride avamise aeg ja see, mis tänapäeval on iseenesestmõistetav, oli tol ajal oluline mõtteviisi uuendus. Kunstnik oli ülim: ta oli mõtleja, uuendaja, filosoof, sõltumatu isiksus. Leo oli seda kõike. Lapin oli kunstnik ja jääb kunstnikuna Eesti kunsti- ja arhitektuurilukku, jääb 1960ndate ja 1970ndate avangardi juhtfiguuriks, poeediks, kunstiajaloolaseks, publitsistiks, õpetajaks ja professoriks, vahel trubaduuriks, vahel sürrealistiks.

Leol oli ja on rohkesti sõpru ja tuttavaid. Ta liikus palju ja mitmesugustes seltskondades, igaühel on temast oma mälestused. Leo oli terviklik isiksus, temasse mahtus väga palju. Ta oli pidev uute ideede generaator, temas oli uudishimu, kirglikkust, julgust, avatust, uskumatu annus loomingulist fantaasiat, tohutult jõudu, kui ta oli otsustanud midagi teha. Raske oli temaga vaielda: mitte ainult argumendid, aga ka viis, kuidas ta oma seisukohti esitas, ei teinud vastaspoolele diskussiooni kergeks. Lapin pidutses meeleldi ja töötas meeletult palju. Tema tegevus näis tihti kaootiline, aga ta arhiiv on hästi korrastatud. Binaarsusi võiks veelgi esile tuua, need näitavad vaid tema isiksuse komplekssust. Ta lihtsalt ei saanud jätta tegemata asju, mis pakkusid naudingut või olid elus liiga tähtsad, et neid mitte teha – mitte olla kunstnik.

Leole oli tähtis, et tema tegemistest jääks jälg, aga mitte ainult tema, vaid kogu põlvkonna jälg. 1960ndatel ja 1970ndatel alguse saanud Eesti avangardismi esimese laiemapõhjalise ülevaate autor on Leonhard Lapin. See raamat ilmus 1996. aastal Soomes Otava kirjastuses ning selle peakiri „Pimedusest valgusesse“ on tähenduslik. Seejärel tuli 1997. aastal artiklikogumik „Kaks kunsti“, mille andis välja kirjastus Kunst. Nendes on Lapin süstemaatiliselt kokku võtnud omaaegsete noorte kunstnike tegevuse ning kinnistanud ühtlasi 1960ndate lõpu ja 1970ndate kunstis olulise diskursuse kunstilukku. See oli vastandumise diskursus: noorte mässumeelsete ja nõukogude kultuuripoliitika eraldusjooned olid selgelt markeeritud. Elu oli kahtlemata keerulisem ja praeguste kunstiloolaste pilk on vastandumise selgest joonest distantseerunud, kuid materjal, mille Lapin kirja pani, on praegugi kunstiajaloo kindel allikmaterjal. Lapin ise loomulikult jäi vastandumise sirgeselgseks kandjaks, laiendades seda mõtteviisi ka Eesti Vabariigis. Tal oli oma ettekujutus Eesti kultuuri arengust, originaalsusest ja tugevusest. Keskpärasust ja provintslikkust ta ei talunud.

Leo suhted võimuga olid 1970ndatel ja 1980ndatel üldjuhul pingelised. Kuigi tema kõige ühemõttelisemad kriitilised litograafiad valmisid 1980ndate lõpus, ei hoidnud ta ennast ka varem tagasi. Kus sai, seal tegi kõike ametlikule arvamusele vastuoksa, vahel mässamise rõõmust, aga peaasjalikult seetõttu, et tema loominguline kreedo välistas valetamise ja kohandumise reeglitega. Ta ei teinud mööndusi.

Leo tegevus oli alati sõna otseses mõttes kõikehõlmav: ta korjas ajaloost üles parima ja projitseeris sellest omakorda parima osa. Seepärast oligi talle Venemaa rünnak absoluutselt õõvastav, see lõhkus tõenäoliselt ka tema tulevikuvisiooni. Või enamgi, tema kui kunstniku ja loomingu filosoofia.

Margit Mutso filmis räägib Lapin vanadusest ja heidab ette, et vanemas eas kunstnikku ei võeta enam tõsiselt: nagunii on kunstiajaloo tarvis kõik juba paigas. Vanema kunstniku eelis on aga see, et ta on targem. On olnud aega kauem mõelda ja see annab omakorda vabaduse. Pilt Leost, mässamas mahajäetud nõukogudeaegse hoone kõrval suurte raudkonstruktsioonidega, õnnelik ja kaval naeratus näol, kinnitab seda. Temast kiirgab erilist loomingulisust, tarkust ja vabadust. See jääb alatiseks kiirgama ka tema loomingust, nii varasemast kui ka hilisemast.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht