Materiaalsuse serval

Maria Erikson: „Litograafia on sundinud mind aega maha võtma. Ei saa teha kõike korraga. See on lugupidamine parajasti töös oleva materjali ja vahendite vastu.“

LILLI-KRÕÕT REPNAU

Maria Erikson alustas kunstiõpinguid Rootsis ühes paljudest rahvaülikoolidest, sealt edasi keskendus ta juba graafikale: kaks aastat litograafia trükitehnoloogia õpet Tamarindi instituudis Ameerikas ja siis magistriõpe Soome kunstiakadeemias. 2019. aastal pälvis ta Eestis Eduard Viiralti stipendiumi ja 2021. aastal Rootsis Ann-Margret Lindelli graafikastipendiumi. Praegu on tal näitus „Pehme puudutus äärel“ Draakoni galeriis, möödunud aasta lõpul sai Arsi projektiruumis vaadata tema projekti „Märkmeid piiriruumist“, 2021. aastal oli tal näitus Helsingis ja Norrköpingis. Draakoni näitus on lahti 4. veebruarini.

Sinu kunstipraktika keskmes on materiaalsus ja protsess. Kui tähtis on sulle, et vaataja seda tajub?

Minu looming on fenomenoloogiline, olen keskendunud isiklikule kogemusele ja selle äratundmisele graafikaprotsessides. Ma ei taha oma kogemust visualiseerida või illustreerida, aga mulle on tähtis, et see on teoses tajutav. Teoseid on lihtsam kirjeldada nende lõpliku vormi või kujutise kaudu. Graafikas, eriti litograafias on aga mulle tähtis hoopis see, mis eelneb trükitud lehele. Koosolemise aeg kiviga – kui joonistan sellele või kui vaatlen, kuidas pind reageerib keemilistele ainetele, või kui töötan pärast keemilisi reaktsioone pinnaga edasi. Dialoogihetked on kogemusena märksa tähtsamad kui lõpptulemus. Trükis on protsessi dokumentatsioon, mälestus sellest, sest valmis teosed hakkavad hiljem elama oma elu.

Draakoni galerii isikunäitusel „Pehme puudutuse äärel“ oled kasutanud muutuste nähtavale toomiseks samalt pinnalt mitmekordset trükkimist. Oled öelnud, et sind huvitavad trükipinna ja materjali vaheruum ja -olek.

Kehade kokkupuutumisel kanduvad ühe omadused üle ka teistele. Ilmneb erinevus ja sarnasus, tekib uus teadmine ja tähendus. Selle protsessi kaudu teadvustan mõlema pinna omadusi: temperatuuri, struktuuri, pinnalaotust, raskust. Mingil hetkel ei saa neid enam eristada. See kogemus on jäänud mind kummitama. Sageli mõtlen töödest kui oma keha osadest.

Mind huvitavad kokkupuutepunktid, kuidas kihistused eksisteerivad koos ja muutuvad ajas. Pole tähtis, kas see on keemiline või fenomenoloogiline protsess, väikestest muutustest tekib dialoog, teise materjali äratundmine.

Kas suhtud litokivisse kui elavasse kehasse, subjekti?

Kehasid seob võime tunnetada puudutust, seda salvestada ja edasi kanda. Oma töös olen omistanud litokivile inimnaha sarnased omadused. Suudan neid ette kujutada, sest olen litokiviga nii kaua „koostööd teinud“. Mõistan selle omadusi ja võimalusi, olen täheldanud selle agentsust. Aga mind huvitavad ka inimsuhted ning puudutuse-element neis.

Sinu Draakoni galerii isikunäitus mõjub väga intiimselt, oled tabanud keha ja litokivi kokkupuutehetke. Palun räägi lähemalt oma tööprotsessist.

Minu loomingu ajendiks on pigem tunne, jagatud kogemus, mida soovin edasi anda. Draakoni galeriis eksponeeritud teoste kihid on trükitud mitmes töökojas eri aegadel. Alguses puudus mul visioon, kuidas teos hakkab välja nägema. Kui trükkisin teise kihi esimese peale, siis oli loomulik, et need kaks pinda kuuluvad kokku.

Sageli töötangi nii, et kasutan graafikat oma teose materjali tootmise vahendina. Mul ei ole ettekujutust, mida tahan graafikatõmmisega edasi anda, usaldan protsessi ja vaatan, kuhu see mind viib. Materjali valin tunde järgi, mida soovin edasi anda. Kui tegemist pole just täiesti uue materjaliga, siis ma ei pea selle üle juurdlema, sest tean, kuidas paber või trükivärv käitub.

Litokivi, mis on Draakoni galerii ekspositsiooni osa, käsitlen tiraaži ühe tõmmisena. Selle tõmmise puhul ei ole kivi matriits, vaid on paberi asemel jälje kandja. Matriitsiks on minu keha, selle jälg kivil. Graafika on kehaline tegevus.

Sinu kohalolu kergus ja materjalitundlikkus olid nauditavad ka Arsi projektiruumi näitusel „Märkmeid piiriruumist“, kus kanepikiududest isetehtud paberist installatsioon oli pandud suhestuma ruumiga. Milline on Arsi ja Draakoni galerii näituse ühisosa?

Mõlemad väljapanekud on seotud minu Soome kunstiakadeemia magistritööga. Teos „Kaks keha“, mis on Draakonis väljas, kannab sama pealkirja nagu magistritöö esimene peatükk, teine peatükk oli pealkirjastatud „Piiriruum“. Draakoni väljapanek on ühtaegu magistritöö edasiarendus ja ka kogu protsessi algus. Magistritöö peatükid kirjutasin niiviisi, et tööde pealkirju saaks vahetada, aga tekst, kus tööde üle arutletakse, jääks ikkagi relevantseks. Ka „Piiriruumi“ puhul oli minu keha matriits, keha puudutus paberi pinnal jättis sinna jälje.

„Pehme puudutus äärel“ on kolmeosalise näituseprojekti esimene osa, järgmine tuleb Jyväskylä Ratamo galeriis ja kolmas Rootsi litograafia muuseumis. Kas näituste kese jääb samaks või muutub?

Mingis mõttes ikkagi teiseneb. Keskendun rohkem „ääre“ mõistele, servale, püüan seda uurida. Äär kui selline on minu meelest graafikas väga tähtsal kohal. Näiteks paberi äär. Isegi kui kujutis on paberi keskel, siis puudutus, meistri või kunstniku ning matriitsi ja töö vahel, on paberi serval. Enamasti. Äär kui kokkupuutepunkt jääb alati kahe keha vahele.

Kunstiajaloolane, Harvardi professor Jennifer L Roberts¹ on graafika defineerimisel jätnud tagaplaanile tavapärase reprodutseeritavuse ning keskendunud materiaalsetele muutustele trükiprotessis, nende seostele ja tagajärgedele. Videoloengutes nüüdisgraafikast kirjeldab ta kontakti kui üht keskset kontseptsiooni graafika mõistmisel.

Need on väga head videoloengud. Robertsi loenguid kuulates tekib äratundmine ning see on aidanud mul sõnastada oma praktikat. Mõista näiteks protsessi seoseid jadana.

Kontakt on graafika kese. Selleks et oleks jälg ja seda edasiandev tõmmis, on vaja vähemalt kahe keha või pinna kokkupuudet. Selle kontaktide jadaga kaasneb hool ja hooldus, füüsiline kurnatus ja valu. Mõisted, mida oma lõputöös põgusalt käsitlen.

Roberts on välja toonud, et erinevalt näiteks fotograafiast tekib graafika alati elusuuruses, tõmmis vastab matriitsi mõõtmetele. See on nii iseenesest mõistetav, et graafikatöökojas tegutsedes selle peale ei mõtlegi. Et olen oma loomingusse kaasanud oma keha, siis on see mõõde tähtis. Tegelengi küll tavamõistetega, aga neid on raske seletada. Minimaalne nihe või teisenemine, liikumine võib saada väga tähendusrikkaks ning just see mind huvitab.

Kas sinu kunstipraktikat võib määratleda ka materjalikunstina?

Ei või. Materjali ja materiaalsuse puhul lähtun Clare Humphriesi arusaamast,² et materjalid on konkreetsed asjad, näiteks värv, paber, lämmastikhape. Materiaalsus on esmapilgul nähtamatu, materjalide kokkupuutel ja eraldumisel tekkinud uus tähendus. Materjal on vahend, mille kaudu uurin kehade ja pindade vahelisi suhtlusviise ja koosolemise vorme.

Kas töö meistrina on mõjutanud ka sinu kunstipraktikat? Kas see on pannud sind aeglasemalt looma?

Litograafia on kindlasti pannud mind aeglustuma. Pidevalt tuleb arvestada materjali ja protsessiga. Ise olen rohkem rapsija tüüpi. Litograafia on sundinud mind aega maha võtma. Ei saa teha kõike ja korraga. See on ka hoolimine ja lugupidamine töös oleva materjali ja vahendite vastu. Litos on taktiilsus eriti tähtis, sest tunnetan protsessi oma sõrmedega. Oluline on kohalolu. Näiteks mõnel juhul võtab litotuši söövitamine kivil peaaegu tund aega. Pean jälgima, kuidas joonistus lämmastikhappele reageerib, kuidas kujutis kivi pinnal avaneb ning siis vastavalt sellele reageerima.

Ebakindlus on litograafia protsessi sisse põimitud. Rasvaine, millega kujutis kivile on kantud, määratleb happelahuse tugevuse, millega kivipinda trükitavaks muutmisel töödelda tuleks. Kui lahus on liiga kange, siis kujutis kaob, kui liiga nõrk, siis kujutis läheb trükkimisel täis. Teadmine tuleb kogemuse kaudu. Aga lõpuni kindel ei saa kunagi olla, sest iga litokivi on erinev. Tamarindis õppides ütles meister Rodney Hamon alati, et protsessi tuleb usaldada – usalda seda, mida tead. Püüan seda endale ka teistes elulistes olukordades meelde tuletada.

Nihet materiaalsuse poole kirjeldas ka Ruth Pelzer-Montada möödunud sügisel Bristolis rahvusvahelisel graafika konverentsil „Impact“. Kui 2000ndatel käsitlesid graafikud tehnikaid kui pelgalt kunstiteose loomise vahendeid, siis praegu rõhutatakse rohkem protsessi ning selle tähendusrikkust.

Püüan leida ainest ja tähendusi materjalist endast. Tehnika on teisejärguline. Minu arvates ei erine käsitsi paberi tegemine litograafiast. See on samalaadne puudutuste jada.

Kuidas sa graafikani jõudsid?

Pärast gümnaasiumi läksin aastaks Rootsi ühte rahvaülikooli. Sealt tekkis huvi graafika vastu ning otsustasin suunduda Ameerikasse Tamarindi, et litomeistriks saada. Seal tekkis lõplik arusaamine, et soovin tegutseda ka kunstnikuna. Tamarindis puutusin kokku Ameerika ja muu maailma tuntud kunstnikega. Nägin lähedalt nende ebakindlust loomeprotsessis ja see pani mind mõtlema, et võib-olla kõhklused ei kaogi. See aitas mind oma hirmudest jagu saada.

Kas käsitlesid neid teemasid ka siis, kui õppisid Helsingi kunstiakadeemias?

Jah, kindlasti. Iga näituse ja uue töö puhul oli materiaalsus eraldi teema: millist rolli mängivad protsess ja materjal loomingus, kuidas sõltuvalt eksponeerimisviisist töö ruumiga suhestub jne. Sageli vaatasime tööd kui tervikut, harvem rääkisime kujutisest tõmmisel.

Intervjuu ilmumise ajal alustad tööd Oslo kunstiakadeemias. Millised on su tööülesanded seal?

Kõigepealt tuleb õppida tundma üliõpilasi ja kolleege. Seejärel pean vaatama üle litotöökoja, mille eest hakkan vastutama – selle vajadused, puudused, soovitud muudatused jne. Juba ootan novembris algavat litokursust, mis kestab neli nädalat, iga päev kella 10–16. Kaheksat üliõpilast, kelle käsutuses on neli litopressi, juhendavad kaks õppejõudu. Kunsti õppimisel on tsükliõpe parim. See annab võimaluse keskenduda, süvitsi uurida ega survesta õigesti tegema.

1 https://www.nga.gov/research/casva/meetings/mellon-lectures-in-the-fine-arts/roberts-2021.html

2 Humphries, Clare. Relational surfaces: The tissue of materiality. – Rmt-s: Intersections and Counterpoints: Proceedings of the IMPACT 7 International Multi-disciplinary Printmaking Conference. Toimetanud Luke Morgan. Clayton Monash University Publishing, 2011, lk 243–249.