Matthias Wenigeri kapitaalne uurimus

Mai Levin

Matthias Weniger. Sittow, Morros, Juan de Flandes. Drei Maler aus dem Norden am Hof Isabellas von Kastilien. Buchhandlung Walther König, Kiel 2011. Kujundaja Daniela Zietemann, 624 lk, 190 illustratsiooni (30 värvilist). Mullu ilmus Kielis Ludwigi kirjastuselt Matthias Wenigeri kaua oodatud uurimus „Sittow, Morros, Juan de Flandes. Kolm maalijat põhjast Kastiilia Isabella õukonnas”. See olevat tublisti kokkusurutum, võrreldes tema doktoriväitekirja 2000 leheküljel trükitud variandiga. Ent ikkagi on tegu äärmiselt põhjaliku ja informatiivse tekstiga, mille juurde tuleb uurijatel ikka ja jälle tagasi tulla. Baieri rahvusmuuseumis skulptuuri ja maalikunsti konservaatorina töötav Weniger tunneb põhjalikult hispaania vanemat kunsti. Kriitiline hoiak läbib Wenigeri uurimust, milles on tähtis koht kunstnike teoste kataloogil. Viimasest huvitab meid eriti Tallinna meistri Michel Sittow’ oma. Erinevalt Jāzeps Triznast, kes on jaotanud Brüsselis ilmunud monograafias (1976) Sittow’le omistatud teosed atributsioonide kahtlusastme järgi viide rubriiki, talitab Weniger resoluutsemalt, jagades need kahte ossa: need, mille autorsus on tema meelest kindel või veenev, ja teised, mille puhul atributsioon on nõrk või põhjendamata. Wenigeri tagasilükatute hulka kuuluvad Eestis asuvaist teostest Niguliste Johannes Ballivi hauakivi, mille kuulumist Sittow’ tööde ringi põhjendas 1940. aastal kunstniku Tallinna päritolu rahvusvahelisele kunstiavalikkusele avastanud Paul Johansen sellega, et kunstnikku on 1521. aastal mainitud Ballivi testamendi täitjana. Ka hiljem on leitud, et varaseima näitena renessanslike kujunduselementide rakendamisest Tallinnas võib see olla just avarama kunstilise silmaringiga Sittow’ töö, ehkki stiililiselt on seda raske kunstniku teiste töödega seostada.

Ka on kahtluse all Püha Jüri kujutav puuskulptuur Noarootsi Rooslepa kabelis Nigulistes. Seda on meil Sittow’ imagost küll mõnevõrra raske lahutada Jaan Krossi novelli „Neli monoloogi Püha Jüri asjus” (1970) tõttu, ent Sten Karlingu atribueerimisse on ettevaatlikult suhtunud ka Rain Rebas ja Helena Risthein. Donaatorite portreed Püha Lucia legendi meistri Maarja altaril Nigulistes on Sittow’le omistanud Rain Rebas, toetudes Karlingu suulisele arvamusavaldusele. Mõned Hispaania uurijad on altarit tervenisti Sittow’ tööks pidanud. Juhan Maiste on Rebase hüpoteesi lülitanud „Eesti kunsti ajaloo” II köite Sittow’d käsitlevasse peatükki, ehkki hüpotees ei põhine, nagu eelnevad atribueeringudki, stiililisel analüüsil, vaid loogilisel konstruktsioonil.

Meie lähikonnas asuvaist, Wenigeri tagasi lükatud töödest nimetagem esmalt ühes Tallinna rae 1515. aasta kirjas mainitud „Michel meleri” tehtud retaablit Siuntio kirikus; seda on muuseas Johansenist peale üksmeelselt kadunuks peetud. Weniger on teinud kindlaks, et kadumaläinud altarikapist on 8 skulptuuri – Maarja ja seitse apostlit – siiski alles ja kuuluvad 1889. aastast Helsingi Kansallismuseo’le. Samuti on alles krutsifiks, mis asub siiani Siuntio kirikus. Stiililiselt kuuluvad tööd XVI sajandisse, kuid on baroki ajal ümber töötatud, Wenigeri arvates on võimalik, et autor on Sittow’ga ühel ajal Tallinnas töötanud „vana Michel meler”.

Kahtlusi on varemgi tekitanud Moskva Puškini muuseumi maal „Kristus risti kandmas”, mis pärines tõenäoliselt Katariina II ajal omandatud Pierre Crozat’ kogust, kõrvaldati Ermitaažist 1854. aastal, maabus aga Moskva kollektsionääri, kuulsa Sergei Štšukini venna Dmitri kogusse, sealt Puškini muuseumi. Selle seostas Sittow’ nimega tuntud Madalmaade kunsti uurija Max Friedländer. Mõneti ebatavalisel ja eklektilisel kompositsioonil on palju repliike, Wenigeri teravmeelse märkuse järgi on pasticci ikka olnud populaarsemad kui originaalsed tööd. Ta ei pea selle töödegrupi puhul võimalikuks ka Juan de Flandese autorsust. Sittow’ varaseks tööks peetud Budapesti „Maarja lapsega” on juba 1913. aastal olnud atribueeritud Jan Provostile ehk Provoostile (Gabriel von Térey), selle poole kalduvad ka Dirk De Vos, Weniger ja Risthein. Weniger omistab Jan Provostile ka „Daami portree”, mida on peetud Kastiilia printsessi portreeks (Herbert ja Monica Schaeferi kogu, deponeeritud New Haveni Yale’i ülikooli kunstigaleriisse). Tuntumatest Sittow’le atribueeritud kompositsioonidest lükkab Weniger mitmetest eelkäijatest otsustavamalt tagasi ka Louvre’ile 1966. aastal ostetud „Maarja kroonimise”, mida Trizna on pidanud pigem de Flandese tööks, Weniger aga välistab sellegi autorsuse. Suurema formaadi tõttu ei sobi see Kastiilia Isabella kunagi 47st väikemaalist koosnenud pildisarja Kristuse elust (nn oratorio), millele Wenigeri raamatus on pühendatud eraldi peatükk. Teose kvaliteet ei kannatavat võrdlust Sittow’ „Maarja taevaminekuga” (Washingtoni rahvusgalerii), ikonograafilised iseärasused aga seostuvat mõnede tolleaegsete miniatuurmaalidega. Ootuspäraselt on Weniger heitnud kõrvale kõik 1931. aastal (Friedrich Winkler) Sittow’ga seostatud öised „Kristuslapse kummardamised” (Viinis jm), samuti variandid „Maarjast kannatava Kristuse ja kannatuse atribuutidega” (Victoria rahvusgalerii Melbourne’is, Capilla real’is ehk kuninglikus kabelis Granadas jm).

Portreedest on juba varem vaidlustatud „Henry VII ” (Londoni rahvuslik portreegalerii), mida mõned uurijad (Ludwig Baldass, Winkler) on seostanud Quentin Massysiga, Weniger aga peab seda kvaliteedilt kehvemaks, pigem Jan Mostaerti omaks. Trizna on seda pidanud kindlalt Sittow’ tööks, mis on olnud üks toetuspunkte Sittow’ oletatavale Inglismaal viibimisele – mida Weniger peab ebatõenäoliseks –, Viinis asuva „Daami portree” kõrval, mida on peetud Aragoonia Katariina portreeks. Katariina, katoliiklike kuningate tütar (Catalina de Aragón, Catarina d’Aragón) pandi Londonis 1501. aastal paari Walesi printsi Arthuriga, pärast tema surma 1509. aastal Henry VIII -ga, kes laskis selle abielu teatavasti lahutada. Weniger peab Viini portreed, mille atribueerimist Sittow’le 1915. aastal aktsepteeris Friedländer, Kastiilia Isabella idealiseeritud kujutuseks pühakuna. Mulle see portree meeldib, olgu see pealegi ükskõik kelle tehtud, selles on juba midagi holbeinilikku.

Täiesti nõus võib olla Sittow’ autorsuse hülgamisega portree „Mees pärliga” puhul (Madrid), mida XIX sajandil peeti Albrecht Düreri teoseks ja mille autorit tulekski Wenigeri arvates otsida Lõuna-Saksamaalt, kui mitte Prantsusmaalt. Weniger ironiseerib kergelt Endel Kõksi üle, kes pidas Milano Castello Sforzesco’s asuvat „Meest punase mütsiga” Sittow’ autoportreeks Detroitis asuva oletatava autoportree („Mees punase mütsiga”) alusel. Iga punase mütsiga vaatajat põrnitsev portree ei tarvitse tõesti olla autoportree, pigem võib Castello Sforzesco teoses näha itaallase tüüpi. Portree talle 1939. aastal omistanud Edgar Richardson täheldas selles ühisjooni ka Brügges XV sajandi viimasel kolmandikul tegutsenud Ursula legendi meistriga, kellega on teost seostanud ka Friedländer. „Mees nelgiga” (Malibu Paul Getty muuseum) käsitluslaad osutavat Wenigeri meelest pigem Sittow’le või de Flandesele järgnenud põlvkonnale.

Niisama resoluutselt heidab Weniger kõrvale ka mitmed ebapiisavalt põhjendatud atributsioonid Juan de Flandesele, olgu need tuntud kas või kunstniku brändina. Sellistest aastakümneid de Flandese nime all figureerinud ja Wenigeri küsimärgistatud töödest on tuntuimad „Tütarlaps surnud linnuga” (Brüsseli kuninglik muuseum), mille puhul Gustav Glück on juba 1933. aastal nimetanud võimaliku autorina Jan Cornelisz Vermeyenit, või lummav „Tütarlaps roosiga” (Madridi Thyssen-Bornemisza muuseum). Weninger peab nende stiilikriitilisel analüüsil põhinevat atributsiooni pealiskaudseks. Atribueerimistuhinas kiputakse äsja avastatud või aktualiseerunud meistritele omistama efektseid, n-ö ripakil töid, mis kinnistuvad kunstiüldsuse teadvusse, takistades objektiivset uurimist. Stiilikriitilisel analüüsil on aga ka terase ja kogenud uurija puhul teatud humanitaria’le üldomane nõrkus: stiili eripära ei ole sõnades täpselt väljendatav ning seda tunnetatakse isemoodi. Seetõttu ei tarvitseta ka Wenigeri seisukohtadega ühe või teise töö autorsuses nõustuda.

Mis jääb Sittow’ puhul Wenigeril sõelale? Kõigepealt koopia Rogier van der Weydeni Berliinis asuva nn Miraflorese altari järgi (New Yorgi Metropolitani muuseum), mis on Wenigeri meelest pigem Sittow’ kui de Flandese töö. Sittow tegutses Hispaanias viljakalt koopiate loojana, mistõttu kaheteistkümne Kastiilia Isabella õukonnas veedetud aasta jooksul olevatki ta loonud vähem originaale kui de Flandes. Weniger ei välista Sittow’ kaastööd de Flandese maalitud Ristija Johannese retaablile kartuuslaste Miraflorese kloostris Burgose lähedal (1496–1499), sellest on säilinud viis tahvlit. Vaieldamatute Sittow’ tööde hulka kuuluvad „Kristuse taevaminek” (Yarborough’ krahvi kogu, 2010. aastal deponeeritud Londoni rahvusgaleriisse) ning Friedländeri 1929. aastal Sittow’le omistatud „Maarja taevaminek” (Washingtoni rahvusgalerii) Isabella pildisarjast, mis oli maalitud küpressipuule ning vormistatud diptühhonina. Need anti koos 30 tahvlikesega 1506. aastal Madalmaade regendile Austria Margareetele, kelle Mechelni kogus oli neid imetlenud ka Dürer. Väljaspool kahtlust on ka diptühhon „Maarja lapsega” (Berliini maaligalerii) – samuti Friedländeri atributsioon 1915. aastast – ja „Don Diego de Guevara y Rojase, Calatrava ordu rüütli portree” (Washingtoni rahvusgalerii), Friedländer publitseeris need esmakordselt paarikuna 1929. aastal. Wenigeris pole kahtlusi äratanud ka Taani kuninga Christian II portree (Kopenhaageni kunstimuuseum) selle all peituva algse portree tõttu, mis ei kujuta tema arvates mitte Maximilian I poega ja Hispaania kuningat Philipp Ilusat (Felipe I), vaid pigem tolle poega, Hispaania kuningat Carlos I ehk keiser Karl V. Siiani on „Maarja Magdaleenat salvianumaga” (1940, Detroiti kunstiinstituut) seostatud ainult Sittow’ga: nii eredalt avaldub seal tema naisetüüp. Sealsamas asuv „Noormees punase mütsiga”, mida on peetud ka autoportreeks, on aga üks Sittow’ töid, mille puhul on oletatud Jan Gossaert Mabuse autorsust. Karl Eduard von Lipharti omandatud, veel 1921. aastal Ernst von Liphartile kuulunud ja 1945. aastal Haagi Mauritshuis’ile pärandatud „Mehe portree” modellist arvab Weniger, et maali asumine mingil ajal Eestis ei tarvitse veel tähendada modelli kohalikku päritolu, teos ei pruugi olla Eestis maalitud.

Küll aga on Weniger veendunud, et Sittow on Eestis maalinud Nigulistes asuva, varem Antoniuse altariks kutsutud passioonialtari tiibade välisküljed. Saksa teadlane on kohapeal tutvunud kõigi kirjeldatud töödega (kolossaalne ettevõtmine, arvestades loomingu laialipaisatust!), ta on hoolikalt uurinud kõiki ainesse puutuvaid arhiivimaterjale ja publikatsioone, tähelepanelikult lugenud ka meie uurijate artikleid Sittow’st, sealhulgas Helena Ristheina artiklit „Kannatusaltarist ja frantsiskaanlusest. Altaritiibade välisküljed enne ülemaalimist” (ilmunud 2000. aastal). Risthein tegi nimelt röntgeniülesvõtete najal kindlaks, et Sittow’ ülemaalingute all oli kannatusaltari tiibade väliskülgedel algselt kujutatud frantsiskaani pühakuid. Weniger peab seda lisandust viimaste aastakümnete Sittow’ uuringutest üheks tähtsamaks. See suunab mõtted niihästi frantsiskaanluse levikule reformatsioonieelses Eestis kui ka altari sisemaalingutega (Nicole Verhagen, 1961) seostatud Albert Cornelisele.

Meie kunstikirjutuses on vähe kajastust leidnud Inga Björkman-Berglundi Sittow’le 1981. aastal atribueeritud ning samuti ilmselt tema Eesti perioodist pärinev retaabel Bollnäsi kirikus. Altarikapi skulptuurid kujutavad püha hõimkonda ning nende eeskujuks on ilmselt olnud samateemaline Brüsseli altar Niguliste kirikus, kuid valmistamise koht on Lõuna-Saksamaa ja Tilman Riemenschneideri mõjude tõttu pigem mõni töökoda Danzigis. Maalitahvlitel on kolmekaupa ja – mis eriti huvitav – maastiku foonil kujutatud Simon (?), Bartholomäus ja Andreas; Philippus, Matthäus ja Peetrus Paulus, Jakobus vanem ja Evangelist Johannes, Judas Thaddäus, Matthias ja Thomas. Tiibade väliskülgedel on Katariina ja Erik ning Olaf ja Barbara.

Sittow’ d on meil liiga vähe vaadeldud Hispaania tolleaegse ning eriti just õukondliku kunstielu kontekstis. Weniger on ära teinud tohutu töö, tõmmates selge eraldusjoone de Flandese ja tema arvuka mõjukonna vahele. Flandest peab Weniger Hans Memlingi õpilastest silmapaistvaimaks, seejuures ikonograafilist traditsiooni üldjuhul omalaadse nüansiga järgivaks. Kui de Flandese panusest Isabella kuulsasse pildisarja on Wenigeri käsituse järgi säilinud 16 tahvlit (Sittow’l ainult kaks), siis Felipe Morroselt üheksa. Selle pikardlase nimega on rea töid seostanud Nicole Reynaud, teenekas Prantsuse-Burgundia-Madalmaade XV sajandi kunsti uurija Louvre’ist, alles 1979. aastal. Weniger peab Morrost identseks ühe 1494. aastal Steffen Arndesi juures trükitud Lübecki piibli puulõigete joonistajaga – nn A-meistriga, kelles on ikka nähtud flaami-burgundia miniatuurmaalijat. Lühiajalise viibimise järel Lübeckis on Morros töötanud ka Lyonis ja Marseille’s. Kas õnnestub kunagi identifitseerida teised katoliikliku kuningapaari, Kastiilia Isabella (Isabel) ja Aragoonia Ferdinandi (Fernando I) õukonnas töötanud pintor’id – Antonio Yngles, Luis de Paris, Pero Romano –, on küsitav. Michel Sittow’, Juan de Flandese ja Felipe Morrose avastuslugu on olnud ääretult põnev ning viimasel sajandil iseäranis tulemuslik.