„Me ei ole laisad lohed“

Nii mõnedki vabakutselised maadlevad tänapäeval vaimse tervise probleemidega ning sotsiaalsete garantiide puudumine teeb olukorra ainult hullemaks.

KADI JAANISOO

Pikka aega on ühiskonnas valitsenud väärarusaam, et inspiratsioon ja kannatused käivad justkui kokku. Kunsti ja vaimsete kannatuste seose kohta liigub tänaseni eksitavaid käibetõdesid. Mis mõjutab enim kunstnike vaimset tervist? Kuidas tulevad nad oma probleemidega toime? Kuidas hoida kunsti tegemise ja ülejäänud elu elamise vahel tasakaalu?

Adamson-Ericu muuseumis toimunud vestlusringis arutasid ning jagasid oma kogemusi kunstnikud Sigrid Viir, Karel Koplimets ja Flo Kasearu.

Kas kunstnike jaoks on vaimne tervis kuidagi teistsugune teema kui teiste elualade puhul, näiteks lasteaiaõpetajatel või arstidel? Kuidas on teil endil vaimse tervisega lood?

Karel Koplimets: Me ei tohiks üldse vahet teha, kas inimene on kunstnik, sõjaväelane, arst või keegi muu. Kui rõhutada, et kunstnik on kuidagi teistmoodi, siis taastoodame sedasama arusaama, et kunstnikud ongi natuke imelikud, ja seeläbi võimestame ka teisi klišeesid, näiteks seda, et kunstnik peabki virelema, elama külmas katusekambris jne. Kunstnik on amet nagu iga teine, kui just ei tegeleta teemadega, mis otseselt vaimset tervist kahjustavad.

Näiteks ühe kunstiprojekti raames tegelesin ma kriminaalsusega ja käisin kuritööpaigas vereloiku pildistamas. See oli tõesti siis tööalane hazard. Aga ma olin siis noor, täna läheneksin sellisele teemale teistmoodi. Üldiselt aga ei saa kunstnikku teistest ametitest eristada, vaimse tervise probleemid on ikka samad.

Sigrid Viir: Siiski, kunstnikku nähakse tihti veidi tundlikuma inimtüübina. See võib, aga ei pruugi alati tõsi olla. Mis võib soodustada kunstnikul vaimse tervise probleeme rohkem kui näiteks lasteaiakasvatajal, on aga töötasu küsimus: kunstnikel ei ole püsivat sissetulekut ja enamasti on saadav töötasu, kui seda üldse saab, naeruväärselt pisike. Majanduslik ebakindlus mõjub vaimsele tervisele kindlasti negatiivselt.

Flo Kasearu: Selline küsimusepüstitus juba kategoriseerib kunstnikke ette teistest erinevatena ja kahjuks levib see klišee ühiskonnas siiani. Olen aeg-ajalt ikka kohanud suhtumist, et „sa oled kunstnik, järelikult imelik“. Sellised iganenud arusaamad mõjuvad negatiivselt kogu kunstivaldkonnale.

Kindlustunde küsimus on loomulikult väga oluline. Kui loometöö rahastamiseks tuleb otsida pidevalt eri viise, siis kuidas hoida seda kõike tasakaalus? Kas see võibki olla see, mis rusub?

Viir: See on kindlasti üks probleemidest, sest paraku vajame me kõik raha.

Kasearu: Kunstnikele omane projektipõhine elu tekitab palju ebakindlust: sa ei tea kunagi, kas ja millal tuleb järgmine projekt. See tõesti vaimset tasakaalu ei toeta. Majanduslikult saangi mina kunstnik olla ainult seetõttu, et ma ei pea üüri maksma. Haigekassat mul ka varem polnud, sest nooremana arvasin, et ma pigem riskin oma tervisega, kui maksan ära käest selle vähesegi, mis ma teenin. Õnneks on mu naaber arst, kes on mulle tasuta nõu andud, tänu sellele olen ma hakkama saanud. (Naerab.) Tulevikus peab sellele muidugi tõsisemalt mõtlema.

Tervise seisukohalt kaasnevad ravikindlustuse puudumisega suured riskid. Millal tuleb see hetk, et selline riskitaluvus lõpeb? Kas iseenda vaimse ja füüsilise tervise eest seismine ei ole liiga suur vastutus?

Kasearu: See on hea küsimus. Me oleme vist juba keskealised kunstnikud, eks see piir hakkab järjest lähemale tulema.

Koplimets: Kunstnik on nagu väikeettevõtja. Minu jaoks on suur pluss, et ma olen vabakutseline ja oma aja peremees. Kuigi mõnikord annab see vastupidise tulemuse, sest tihtipeale töötangi hommikust õhtuni ja paraku ei tea, mis kolme kuu pärast saab. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem olen kaalunud eriala vahetamist. Ometi ei ole ma kindel, kas üheksast viieni töölkäimine teeb tingimata õnnelikuks. Mina olen õnnelik, et olen vastu pidanud.

Viir: Tõepoolest, ei taha ega saa ju kogu aeg mõelda, et mis siis tegelikult saab, kui midagi peaks tervisega juhtuma ja kui mitu korda ma end töötuna arvele võtta saan või kui kauaks mu säästudest jagub jne. Tavaliselt panengi need teemad kuskile nii-öelda pimedasse tuppa, silma alt ära, aga aeg-ajalt imbuvad nad sealt välja ja siis tekib kerge paanika. Ja tegelikult kunstnik ju panustab ühiskonna toimimisse, teeb tööd. Arvutasin hiljuti ühe suure kunstiprojekti töötunnid kokku ning selgus, et ma teenisin 2.60 eurot tunnis!

Kui olla „oma aja peremees“ võib juhtuda, et pole vahet, kas on päev või öö, kogu aeg on vaja tööd teha.

Viir: Kunsti tegemine on tõepoolest väga ajamahukas protsess ja üsna keeruline on end sellest välja lülitada ja märgata, millal oleks aeg puhkusele sõita. Aga tehes näitust „Võltspuhkaja” õppisin ka ise oma tööajale rohkem ja teadlikumalt otsa vaatama. Üritan nädalavahetusel mitte tööd teha. Vahel see õnnestub, aga aeg-ajalt üldsegi mitte.

Kasearu: Rööprähklemine on kunstnikule tavaline. Kui sa mõnele projektile ei ütled, siis sa ei ole pildil ja järgmine kord enam ei kutsutagi. Aeg-ajalt ma juba tajun ennast nähtamatu keskealise naiskunstnikuna – ja ka see rusub muidugi vaimset tervist. Ma mõtlesingi, et kui saan vahepeal lapse, siis see takistab mul liiga palju kunsti teha ja saan pühenduda perele. Tegelikkuses aga muudkui kibelen kunsti teha. Eks lapse ja loometöö vahel tasakaalu hoidmine on väga keeruline.

Rööprähklemine on ju väga ebatervislik. Kas teil on olnud ka sellist olukorda, et seda kõike on liiga palju ja olete tundnud, et vaimne tervis on teid nii-öelda alt vedanud? Kas läbipõlemise tunne on teile tuttav?

Viir: On olnud hetki, kui tunnen, et enam ei jaksa ja entusiasm, mille pinnalt tegutsen, haihtub. Tegelikult on mul peale igat näitust korraks selline keerulisem moment, et mis nüüd siis saab. Ootused on laes ja oled end vaatamiseks välja pannud. Siis käivad peas sellised küsimused: kas ma olen piisavalt hea ja vajalik kunstnik või peaks midagi muud tegema?

Koplimets: Ma olen kõrvalt näinud, kuidas inimesed on läbipõlemise äärel, see on päris jube. Kui nüüd järele mõelda, siis ma pole mitu aastat korralikult puhanud. Puhkusehetki muidugi on, aga ma ei ole saanud puhata nii, et kaks nädalat järjest üldse tööd ei tee: kogu aeg mingi asi käib. See võib mingi hetk paugu ära panna. Ma olen kaks aastat mõelnud eriala vahetamise peale, aga samas ma tegelikult ei kujuta ettegi, et ma midagi muud teeksin.

Räägime kunstniku tööst kui sellisest. Kui majanduslik pool kõrvale jätta, kas kunstnik olla on mõnus? On see lihtne ja mõnus töö? Mida see annab vaimule? Kas te tunnete, et teid on ühiskonnale vaja?

Viir: Kunstnikuks olemise juures on väga motiveeriv see, et saan teha sellist tööd, millel on minu jaoks suur väärtus ja mille puhul ma ikkagi enamasti tunnen, et see on see, mida mina hästi oskan ja kus saan kasulik olla ning ühiskonda panustada. On ju nii palju inimesi, kes hommikust õhtuni tööd teevad ja nad ei saa arugi, miks ja mida nad teevad – see ei saa vaimsele tervisele hästi mõjuda.

Koplimets: Mina pole siiamaani alla andnud seetõttu, et saan tegeleda ühiskonnas oluliste teemadega, mis mind ennast huvitavad, käivitavad ja harivad. Terve „Tasakaalus(t väljas)“ näitus on selliseid asju täis. See tekitab lõpuks heaolutunde.

Kasearu: Kunstniku töö on nagu iga teine, me ei ole laisad lohed. Ma arvan, et töötan rohkem kui keegi, kes käib üheksast viieni tööl. Mõni inimene saab minna hiljem tööle või tulla töölt varem ära, aga ma olen ööpäev läbi töös ja raske on end välja lülitada. Kunstnik peab olema väga töökas, et kunstnikuna ära elada. Aga teha oma asja on tegelikult ju väga tore! Kunstiprojektide kaudu on äge reaalsusest välja hüpata, selline oma maailma loomine on tore, sest see annab elule vürtsi. Ja kui saad tagasisidet, siis ongi kõik hästi.

Kui tähtis on kunstnikule tagasiside?

Kasearu: Ma arvan, et ma olen kunsti tegemisest sõltuvuses ja kui vahepeal saan positiivset tagasisidet, siis selle najal elangi edasi ja ei mõtle sellele, et mul ei ole tegelikult pensionifondi.

Viir: Mulle isiklikult on tagasiside üsna oluline. Töötan enamasti üksi ja kui tagasisidet üldse pole, tekib kahtlus. Ma ei tee kunsti ainult endale, vaid ikkagi teistele ka ja tahaks ju teada, kuidas ja kas see toimib. Visuaalkunsti eripära võrreldes teatri või muusikaga on see, et enamasti ei ole meil oma publikuga vahetut kokkupuudet.

Mida te tavaliselt teete, et ennast välja lülitada ja oma vaimset tervist hoida? Kuidas ennast selle kõige keskel maandate?

Viir: Mulle on looduses käimine oluline. Ma jätan kaamera teadlikult maha, sest pildistades lähen ikka kohe töölainele. Ma suudan end välja lülitada ka sõbranna lastega aega veetes. Nad nõuavad tähelepanu ja see toimib töörežiimi väljalülitusena ideaalselt.

Koplimets: Ka mul on klassikalised nipid: esimene on sport. Teen trenni – talvel suusatan, mulle meeldib ujuda. Loodusesse satun vähe. Ka reisimine ja keskkonnavahetus aitab alati, näiteks maale minek. Siis ikka suudan end vähemalt 90% välja lülitada.

Kasearu: Mina teen samuti trenni ja käin maakodus ning looduses nagu tavaline inimene. Keha liigutamine on väga oluline, muidu tekibki selline aaaaarghh!-tunne. Ei saa nii, et ainult loon, aga keha jääb vedelaks. Hästi magamine aitab ka – ööune arvelt ma ei tööta. Eks otsin ikka tasakaalu kogu aeg, kuigi praegu ongi see natuke miinuses.

Te kõik olete saanud ka kunstnikupalka. Kas see võiks olla just see aeg, kui saab natuke rohkem puhata?

Viir: Kunstnikupalk on nii erandlik nähtus, et siis ei julge keegi pikalt puhata. Kui reeglina on töötajale seadusega puhkus ette nähtud, siis kunstnikupalgal olijale lepingus puhkusepäevi ette nähtud pole.

Koplimets: Minul oli see üks produktiivsemaid aegu.

Kasearu: Taotlusse võid ju kirjutada, et tahaks puhata, aga siis žürii ilmselt sind ei vali.

Vaimse tervise abini jõudmine on tihtilugu keeruline: ootad pool aastat järjekorras või maksad ise kalli teenuse kinni. Kas te kunstivaldkonnas teate kedagi, kellel on abi vaja, kuid kes pole õigel ajal tuge saanud?

Viir: Mina ei tea kedagi, kes oleks abist ilma jäänud. Mul on olnud perioode, kus oleksin vaimse tervise abi vajanud, aga mingil x-põhjusel on see olnud mu jaoks keeruline samm, mida astuda. Sel hetkel, kui on vaimselt raske, on iga­sugune tegutsemine vaevarikas ja hiljem tundub, et polegi vaja. See ei jää ainult raha taha.

Kasearu: Mulle meeldib ise olla oma tutvusringkonnas psühholoog, ma ise alati küsin ja mulle meeldib inimestega probleemsetel teemadel rääkida. Kui ma poleks kunstnik, tahaksin olla psühholoog.

Koplimets: Ma olen ise, küll väga ammu, sattunud mitu korda valede inimeste otsa. Ükskord kui oma perearsti poole pöördusin, ütles ta, et otsi internetist. Sinna see jäi. Paraku ei ole see ainult minu kogemus, et perearstilt vaimse tervise abi ei saa.

Kas ja kuidas teie töö ja tegevus toetab vaimset tervist? Kas kunsti tegemine on nii teraapiline, nagu tihtipeale väidetakse?

Koplimets: Ma olen oma loomingus tegelenud küll teiste inimeste hirmudega, aga see on andnud mulle tegelikult oskuse ka enda hirmudega tegeleda. Mulle väga meeldib ka käeline tegevus ja igasugune nikerdamine.

Kasearu: Käeline tegevus toetab tõesti vaimu, mu loomingus on selles mõttes väga palju teraapilist. Isegi kui kunsti loomise protsessis on ka valulikke hetki, saan ma seeläbi mingeid teemasid enda jaoks mõtestada. Ma panen tihti oma elu ja probleeme loomingusse, mitte küll üks ühele, aga see aitabki mul elada. Kunst ongi minu ellujäämisviis, mis aitab mingite probleemidega rahu teha.

Viir: Kuna kunstiprojekti algimpulss tuleb isiklikust huvist ja soovist millegagi tegeleda, siis on see potentsiaalselt vaimset tervist kosutav nii nagu igasugune muu tegevus, mida naudime.

Mõned edumeelsed psühholoogid soovitavad patsientidel külastada teraapia mõttes kunstinäitusi. Kas te mõtlete sellele, kuidas teie kunst publikule mõjub? Loodate, et teie looming mõjub teraapiliselt?

Viir: Teraapiliselt ei pea mõjuma, aga tahaks, et kunst publikut kuidagi käivitaks. Igaüks võiks sealt midagi enda või maailma kohta kaasa võtta.

Kasearu: See on magic! Soovid anda edasi mingit ideed või tunnet, mida ei saagi sõnadesse panna. Mida parem kunst, seda rohkem kihte: natuke teraapiat, irooniat, sotsiaalpoliitilisi jm kihte; mida mitmekihilisem kunst, seda rohkemat publikut see kõnetab. Ja seda parem töö. Ei ole kunagi ühte kindlat sõnumit.

Koplimets: Loomulikult on oluline, kuidas kunstiteos vastu võetakse. Aga ma olen kunstnik, sest ma ei saa teisiti. Ja kui keegi veel minu loomingust midagi saab, on hea, aga seal on juures ka isekuse aspekt, sest see annab eeskätt just mulle endale väga palju.

Vestlusringi on kirja pannud Karin Vicente.