Me peame rääkima depressioonist

Keegi meist ei ole kaitstud ületöötamise, läbipõlemise ega depressiooni eest. Kui hakkame sellest rääkima ja murrame sotsiaalsed tabud, saab kogu ühiskond paremaks.

MARGARET TALI

Näen enda ümber nii Eesti kui ka Hollandi kunsti- ja kultuuriväljal üha enam vaimse tervisega kimpus professionaale. Mõned on saanud arstidelt vastuse selle kohta, mis neid täpsemalt vaevab, teised kannatavad valude käes, mida keegi ei oska neile seletada. Kuna haigus mõjutab ka töövõimet ning võib kaasa tuua ajutise või pika pausi töös, siis on vabakutselised loojad tihti oma tervisemurega üksi ning seetõttu ka väga haavatavas positsioonis. Õpingute ajast Eesti kunstiakadeemias tean, mida tähendab põdeda depressiooni, ilma et abi oleks kusagilt oodata, ja olen hiljuti olnud oma tööelus läbipõlemisele väga lähedal. Minu haigustes ei ole muidugi midagi unikaalset. Maailma ajakirjanduses on räägitud isegi depressioonist või läbipõlemisest kui meie aja epideemiatest. Mõlemad vaimse tervise hädad puudutavad otseselt või kaudselt kõiki kultuuriväljal tegutsejaid ning seni, kuni me neil teemadel avalikult ei räägi, peetakse olukorda normaalseks või, mis veel hullem, need ilmingud isegi stigmatiseeritakse.

Ameerika kultuuriteoreetik ja depressiooniuurija Ann Cvetkovich käsitleb depressiooni haigusena, mis on seotud kapitalismi painetega, ning rõhutab, et seda tuleb käsitleda struktuurse, mitte individuaalse nähtusena. Cvetkovich on kirjutanud depressioonist ja negatiivsetest tunnetest rääkimisest raamatu „Depressioon kui avalik tunne“1. Tema arvates annavad depressioon ja teised vaimse tervise hädad alust rääkida praegusest kultuurist uutmoodi. Proovin sellega mõningate näidete kaudu algust teha ning mõelda ka lahendustest.

Ületöötamine kui norm

Neoliberalistlik loogika eeldab vabakutselise jätkuvat ühelt projektilt teisele hüppamist, et toime tulla. Toibumiseks projektide vahepeal jääb aga aega üha vähem. Ühiskondlik ebakindlus on pidevalt kasvanud ning paljudes valdkondades on sellest saanud norm. Ühismeedia surve jagada teistega oma laikimiseks mõeldud elu jätab varju mustemad meeleolud, meeleheite ja lootusetuse ning aitab tihti stigmatiseerimisele ja üksinduse süvenemisele ainult kaasa. Ka loomingulisest tööst on ajapikku ja nähtamatult kujunenud kohustus, mille puhul efektiivsuse nõue ja kontroll on järjepanu suurenenud, nagu on enamikus teisteski eluvaldkondades. Noorena seda tihti ei tajuta, ületöötamiseks pakub vabakutselise kultuurilooja elu aga piiritult võimalusi. Seda, kuidas hoolida iseendast, õpetatakse aga koolis haruharva …

Britta Benno. Tume koht (Äng). Linoollõige, 2015.

Britta Benno

Eesti töökultuuris on tavaline, et töötatakse oma võimete piiril. Oleme harjunud olema alati kättesaadavad: nädalavahetusel, õhtuti, ammu pärast tööaega ja hommikul vara enne tööaja algust.

Tervise Arengu Instituudi 2016. aasta uuringust selgub, et pool Eesti elanikest on pidevalt üleväsinud. Sageli või peaaegu alati kannatab üleväsimuse all 43 protsenti meestest ja 53 protsenti naistest, kusjuures need näitajad on viimastel aastatel kasvanud. See tähendab, et iga teine kolleeg on üleväsinud. Meie keha on aga intelligentne süsteem, mis talletab emotsioone ja kogemusi. Kui me ei oska oma piire seada, seab keha need meie eest.

Tegelikult on meil siiani võrdlemisi vähe aimu, kuidas mõjub pidev pinge ja pingelises keskkonnas viibimine psüühikale. Kuna läbipõlemine on alati individuaalne seisund, mis sõltub igaühe elusituatsioonist, siis on üldistusvõimalused pärsitud. Nagu TAI uuringust näha, on sellel haigusel ka sooline dimensioon: naiste läbipõlemise võimalus on suurem. Seda, et riskirühm on ennekõike naised, on leidnud ka Montreali ülikooli teadlased.2 Nende arvates tuleneb see naiste töö iseloomust: vähesest autoriteedist, piiratud vastutusest otsustamisel ja oskuste alarakendamisest. Sellele lisandub ka emotsionaalne töö ja sellega seotud stress (ärakuulamine, empaatilisus, alatine naeratamine), mida on keeruline mõõta, kuid mis ometi kasvatab emotsionaalset pinget ning teeb naised kui suurema emotsionaalse töö tegijad kollektiivis vastuvõtlikumaks ka emotsionaalsele väsimusele.3

Hollandi antropoloog Gloria Wekker on kasutanud kultuuriarhiivi mõistet, et uurida reaktsioone, mis on talletatud keha tasandil. On ju reaktsioonid meisse teatud mõttes arhiveeritud ning toimime igapäevaelus kultuuriarhiivina. Wekkeri uuringu kontekst on rassismi mittetunnistamine Hollandi ühiskonnas ning mida teeb selline pinge koloniaalmaadest pärit inimestega. Selliste reaktsioonide elav näide on tugeva emotsionaalse laenguga olukorrad, kus me ei oska oma emotsioone selgitada iseendalegi.

Mulle näib, et ka Eestis on erakordselt tähtis paremini mõista, kuidas hirmud ja pinged põlvkonnast põlvkonda edasi kanduvad, mida need meie teadvusega teevad ning missugust mõju meie vaimsele tervisele avaldavad. Kultuurivaldkond võib olla üks vähestest valdkondadest, kus seda teemat saab isiklikele kogemustele tuginedes uurida ja jagada, sest individuaalsed kogemused on siin peaaegu alati kesksed. Ka kultuuritöötajad asetab selline kontekst uude positsiooni: nad on omamoodi ravitsejad või ühiskonna terapeudid ning vaimse tervise hoidjad. Otsuse, et kultuurikogemused leevendavad pingeid ja aitavad inimestel tähenduslikult lõõgastuda, on kollektiivselt teinud ka näiteks Kanada arstid: nad kirjutavad eelmisest aastast alates patsientidele välja tasuta muuseumikülastusi, et aidata leevendada muu hulgas vaimse tervise probleeme.

Kuidas üksteisest hoolida?

Kuidas aga liikuda sellise kultuuritöö teadvustamise poole kogu ühiskonnas? Cvetkovich räägib oma avalike tunnete uuringus emotsionaalsest õiglusest, millega läheb märksa kaugemale mälu jäädvustamisest avalikus ruumis (näiteks monumentidena) ning puudutab selle kaudu meie elamis- ja tajumisviise. Elamis- ja maailmatajumisviis mõjutab aga meie vaimset tervist kõige enam, seda nii kollektiivis toimimisel kui ka isiklikes suhetes. Vaimne heaolu parandab mõlemat. Cvetkovichi uuringud on tema oma sõnul kantud eesmärgist leida lootus, kust ei oleks välja lülitatud sellised tunded nagu lootusetus ja üleväsimus.

Airi Triisberg ja Maarin Ektermann on kirjutanud mõni aeg tagasi Sirbis4 kultuurivälja tegevusloogikaga vastuolus seadustest, mille tõttu on ravikindlustus paljudele selle valdkonna professionaalidele periooditi kättesaamatu. Sisuliselt tähendab see kultuuriprofessionaalidele topeltriski, sest arstiabi puudumisel kitsenevad suuresti võimalused abi saada. Riik veeretab vastutuse vaimse tervisega hakkama saada meie endi õlgadele. Kuid me saame teha palju rohkem, olgu riigi toel või selleta, tegeledes nii ennetuse kui ka noorte kultuuritegijate teadlikkuse kasvatamisega.

Mida tähendab teha koostööd kellegagi, kes kannatab depressiooni käes või on hiljuti naasnud pärast läbipõlemist tööle? Kuidas me sõprade ja professionaalidena peaksime ja saaksime sellega paremini arvestada? Missugune on professionaalidena meie vastutus üksteise ees? Kuidas üksteisest rohkem hoolida? Olen pidanud neid küsimusi endale korduvalt kuraatorina esitama ning hoolega järele mõtlema, missugusesse olukorda koostöö haavatavas positsioonis inimestega mu ikkagi seab. Minu meelest peaksid nii kunstnikud kui ka teised kultuuriprofessionaalid hariduse käigus omandama baasteadmised, kuidas endast rohkem hoolida ning mida depressioon inimesega teeb, kuidas selle all kannatavate inimestega teadlikumalt suhelda, oma igapäevasuhetes sellega arvestada.

Eelmisel suvel korraldas kollektiiv Kraam Anna-Stina Treumundile (1982–2017) pühendatud näituse „Roosa toss väljas“ ja mälestusõhtu, mille käigus sõbrad ja tuttavad jagasid oma kogemusi seoses Anna-Stina Treumundiga. Nende loodud turvaline ruum, kus installatsioonis oli kasutatud kunstnikuga seotud esemeid ja riideid, ärgitas ka rääkima või mõtlema depressioonist ja selle mõjust laiemalt. Muu hulgas ärgitas see „Ladyfesti“ raames loodud projekt mõtlema sellele, missugused on mentaalsed ja füüsilised ruumid, kus saaks rääkida sellistel väga tundlikel teemadel nagu depressioon ja enesetapp ning missugused on meile selleks kättesaadavad vahendid? Kraami teraapiline mälestusõhtu andis osalejatele võimaluse Anna-Stinast rääkida, jagada oma tundeid ja liikuda tema kaotusega leppimise poole. Kuna sellised teemad on ühiskonnas tabu, on Kraami algatust neil teemadel üheskoos rääkida raske ülehinnata. Vaimse tervise murenemise oht puudutab meid kõiki, sest keegi meist ei ole ületöötamise, läbipõlemise ega depressiooni eest kaitstud. Kui hakkame sellest avalikult rääkima ja sotsiaalsed tabud murrame, saab sellest paremaks kogu ühiskond.

Vaimse tervise kadu on globaalne nähtus

Oma filmitriloogias „Sunny Side of Spirit“ ehk „Vaimu päikseline pool“ (2015) uurib Hollandi filmitegija Sunny Bergman, kuidas käiakse depressiooniga ümber väljaspool Euroopat. Ta külastas Ghanat, Taid ja Brasiiliat, saatjaks alati üks sealne sõbratar. Filmis on teema seatud kohati täiesti uude valgusse: depressiooni näidatakse lääne leiutisena. Näiteks Ghanas puudub depressioonist rääkimiseks isegi sõna ning selle asemel räägitakse väsimusest. Kuigi depressioonist ei räägita ehk sama sõnavara abil, on kõikjal neis paikades vaimse tervise hädadele lahenduste leidmiseks ometi olemas oma viisid. Brasiilias ei nähta vaimse tervise probleemides traditsioonilise condomblé usundi järgi mitte tagajärge, vaid hoopis vahendit järgmisele spirituaalsele tasemele jõudmiseks. See seab aga vaimse tervise teema täiesti uude valgusesse. Kõigis neis kultuurides pakub tuge kogukond, perekond ja/või arstid-terapeudid. Kogukonna tugi on seejuures keskne. Missugused on aga praegusel ajal meie toetavad kogukonnad? Kas kool, tihti vahelduvad töökollektiivid, hobikollektiivid?

Õppekava kohaselt peaks kool andma põhiteadmised, kuidas oma tervise eest hoolitseda, ja oskuse eristada vaimset ja füüsilist tervist. Kui vaadata, milliseid võimalusi pakub vaimsest tervisest rääkimiseks gümnaasiumi õppekava, siis tegelikult on võimalusi piisavalt, olgu inimeseõpetuse, kirjanduse või ka klassijuhataja tundides. Loomulikult sõltub kõik õpetajast ning sellest, kui usalduslikud on õpetaja-õpilaste suhted. Keerulisem näib selleks ruumi leidmine just pärast keskkooli, kui omandatakse elukutset. Kõrgkoolis on tunnitasuga töötavatele õppejõududele, kelle hulka ma ka ise kuulun, tähtis eelkõige oma aine ning tudengi üldise arengu tarvis jääb koolil väga vähe aega. Seesugust lähenemist ei toeta ka ülikooli süsteem.

Ma ei tea, kas üliõpilaste vaimse tervise seisukorda on uuritud, kuid vestlused Maastrichti ülikooli kogenud kolleegidega osutavad, et erinevate vaimse tervise probleemidega on kimpus umbes pool üliõpilastest. Muu hulgas märkasin, et naiskolleegid olid meeskolleegidega võrreldes ses küsimuses palju teadlikumad. Loore Martma, kes on oma magistritöös uurinud noorte näitlejate läbipõlemist, toob välja, et ühe asjaoluna aitaks erialade aus tutvustamine kõrgkoolides. Kandidaatidele seatud ootuste kõrval tuleks esile tuua seegi, mida näitleja elukutse õigupoolest tähendab, ehk siis „lõputut enesetäiendamist ja pidevat tööd endaga, madalat palka, kõrget konkurentsi tööturul…“5. Ning suurt läbipõlemisohtu.

Arvestades probleemi ulatust, on teravam kui kunagi varem küsimus, kus ikkagi saab vaimse tervise probleemidest rääkida. Meil lasub kollektiivne kohustus noori paremini teavitada, et võidelda kultuurivälja ebainimliku töökeskkonna vastu ja kasvatada noortes valmidust sellega mitte leppida. Samuti ka vastutus luua avatud ja turvalisi ruume, kus saab depressioonist ja teistest vaimse tervise hädadest usalduslikus keskkonnas rääkida. Martma pakub oma töös ühe lahendusena välja ka meditatsiooni. Kuigi ka see loob võimaluse kogukondlikuks praktikaks, jääb vastutus ikkagi indiviidi tasandile ning töökultuuri see ei muuda. Võib-olla oleks lahendus teavitavad töötoad kõrgkoolides ning erialaliitudes, nii-öelda vaimse tervise ringid, kus turvalises õhkkonnas kogemusi vahetada? Või oleks ühiskondliku tabu murdmiseks abi sotsiaalsetest kampaaniatest, mille korras tellitaks kultuuritegijatelt läbipõlemise ning depressiooni teemal teoseid? Kellelt peaks tulema initsiatiiv neid luua? Jätan selle küsimuse õhku.

Füüsik ja keeleteadlane Joe Brewer kutsus paar aastat tagasi üles looma murtud inimeste ravimisega seotud liikumist. Talle oli tähtis, et selline liikumine kritiseeriks (ja muudaks) eelkõige süsteemi, mis sellised töötingimused on loonud.6 Võttes arvesse, et depressioon on meie kultuuris paljudele üks kõige igapäevasemaid nähtusi ning et sellel on palju vorme, mis on viimastel aastatel Anna-Stina Treumundi ja Nadežda Tšernobai kõrval nõudnud veel mitme teise noore ja võimsa potentsiaaliga kultuuriprofessionaali elu, on sellise diskussiooni vajadust võimatu alahinnata. Me peame sellest rääkima ja leidma võimaluse luua toetavad kogukonnad mis suudaksid võidelda ennasthävitava töökultuuri ja selle normaliseerinud mürgise neoliberaalse süsteemiga.

1 Ann Cvetkovich, Depression: a public feeling. Duke University Press, 2012.

2 Sarah Young, Women are more likely to suffer from work burnout. – Independent 31. V 2018.

3 Aet Kuusik. Emotsionaalne töö. Mis see on ja kes seda teevad? – Feministeerium 17. IX 2018.

4 Maarin Mürk, Airi Triisberg, Kust king pigistab? – Sirp 14. XII 2018.

5 Loore Martna, Läbipõlemiskunst. Magistritöö. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2016, lk 19.

6 Joe Brewer, We need a social movement for healing broken people. – Medium 1. V 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht