Meediagrafiti Peeter Linnapi vandlitornil

Raamat ja näitus „Ajaloost läbi“ sündisid, sest kunstnik Peeter Linnapist on saanud ajalugu, ent ajaloolane Linnap tegutseb edasi.

INDREK GRIGOR

Peeter Linnapi näitus „Ajaloost läbi“ Pallase galeriis kuni 20. II, kuraatorid Andrus Kannel ja Peeter Linnap.

Peeter Linnap, Ajaloost läbi. Tekstide autorid Peeter Linnap, Thomas McEvilley, Mary Ann Lynch, John Stathatos, Jan-Erik Lundström, Inka Schube, Friedman Horner, Johannes Saar, Peeter Laurits, Reet Varblane ja Rainer Vilumaa, toimetajad Peeter Linnap, Peeter Tammisto ja Tiit Lepp. Peeter Linnap, Tartu 2017, 224 lk.

Tartu kõrgema kunstikooli Pallas galeriis on vaadata Eesti kunstiajaloo ühe olulisema autori Peeter Linnapi retrospektiiv „Ajaloost läbi“. Kuna olen astunud kunstiväljale liiga hilja, et Linnapit reaalajas Eesti kunstimaastikul valitsemas kogeda, oli see mulle esimene kord näitusesaalis näha „Eesti lühikest emblemaatilist ajalugu“ (1996), „Kalevipoeg de facto’t“ (1996) ja ka paljusid teisi Linnapi legendaarseid töid.

Nothing.tif. Neist nii-öelda teistest on üks köitvamaid „Maastik.tif“ (1997). Väike­sed mustvalged maastikud, millel on arvutiprogrammi aknale omane raam faili­nimega, ent failid ise näivad olevat kas katki või alles töös. Paralleel Kiwa 2010. aasta maaliseeriaga, kus on kujutatud tekstiredaktoris avatud maastikufotosid, on niisama möödapääsmatu kui üllatav.

Peeter Linnapi „Maastik.tif“ (1997) koosneb väikestest mustvalgetest maastikest, millel on arvutiprogrammi aknale omane raam failinimega, ent failid ise näivad olevat kas katki või alles töös.

Andrus Kannel

Linnapi loomingut koondavas näitusega samanimelises raamatus „Ajaloost läbi“ (2017) ei ole selle kohta mingeid selgitusi, isegi mitte seda, kus see omal ajal eksponeeritud oli. Nii võin ainult spekuleerida, et mahukad kompresseerimata TIFF-failid ei olnud kunstnikule 1997. aastal kättesaadavale arvutile jõukohased ning arvutusviivitused ja süsteemi kokkujooksmisest tingitud tõrked inspireerisid Linnapit mõtisklema maastiku vahetu kogemise ja arvutiekraanil toimuva suhte üle. Isegi kui seeria loomise tegelik ajend peaks minu oletusest erinema, julgen väita, et Kiwa ja Linnapi maastike vahel on olemuslik paralleel. Teen sellest ennekõike juttu just sellepärast, et kui kunstikriitikas räägitakse Linnapi koolkonnast, siis Kiwa ei mainita.

Ma ei taha väita, et peaks mainima, ent kuivõrd just Kiwa ja Linnapi praktika kokkulangevus tabas mind näitusel „Ajaloost läbi“ esimese asjana ning jäi kummitama kogu ekspositsiooni puhul, tahan sellel peatuda natuke pikemalt. Asi ei ole pelgalt sisulistes paralleelides, mis lisaks seeriale „Maastik.tif“ on vahetud ka näiteks tühja tele-eetri staatilist müra ruumi projitseeriva video „Pühamu“ (1999) ja Kiwa installatsiooni „Motorgirls are performing“ ehk „Esineb ansambel Mootortüdrukud“ vahel, kus kastekannudest kostab kõiki helisagedusi ühtlaselt katvat valget müra.

Meediagrafiti. Kiwa ja Linnapi praktika kokkulangevus on palju sisulisem. Üks silmatorkavamaid on meediagrafiti. 2015. aasta Tartu kunstimuuseumi Kiwa näitusel seadis kuraator Marika Agu rambivalgusse Kiwa teadliku tegevuse enese meedias jäädvustamisel, nii-öelda meediagrafiti. Linnapi institutsionaalne positsioon on olnud märksa mõjuvõimsam ja nii laiutavad meedia arhiivides kiwalike tag’ide asemel Linnapi inter­vjuud juhtivate rahvusvaheliste intellektuaalidega ja teoreetilised esseed, mis valasid Eesti infonäljas kunstimaailma poststrukturalistlikku mõtet. Ma ei taha sellega kindlasti väita, et Kiwa meediajälg on kuidagi kehvem. Kui neid kahte eristavalt iseloomustada, siis võib-olla kõrge ja madala kategooria abil. Linnap kõneleb suisa snobistlikult, intellektuaalselt kõrguselt, Kiwa tegutseb aga warholilikul popkultuuri väärtusskaalal. Ei saa ka kuidagi väita, et Kiwa tegevus oleks rahvusvaheliste tippkunstnike maaletoomisel olnud kuidagi Linnapi omast silmapaistmatum (Linnapi Eestit väisanud sõprade loetelu on ära toodud raamatu „Ajaloost läbi“ lõpus).

Kumbki kunstnik ei ole oma tegevuses piirdunud pelgalt enese loomisega, vaid on ka teiste autorite kultusest, nende pjedestaalile tõstmisest teinud oma loomingu osa. Kiwa on seda teinud pigem kunstilise sekkumise kaudu, nagu hiljutised Vello Vinnale pühendatud teosed („Umbluu. Aeg ja ruum. Vello Vinn feat. Kiwa“ Tartu Kunstimajas 2020. aastal) või Raul Meele konkreetse luule scratch’imine („Spiral of Void“, 2017). Linnapi ambitsioon on aga totaalne, et mitte öelda totalitaarne hõlmavus. Nii on ta pannud dissertatsioonis „Fotoloogia“ (raamatuna ilmus 2008. aastal) fenomenoloogiliselt paika kogu fotograafia praktika. 2014. aastal ilmus Linnapi käsitlus maailma fotograafia ajaloost, 2016. aastal järgnes sellele „Eesti fotograafia ajalugu 1839–2015“.

Mainimata Linnapi väiksemaid tegemisi Eesti fotoajaloo valgete laikude täitmisel, tuleb märkida ka 2019. aastal ilmunud Peeter Toominga „Mees valgel hobusel“. See on Linnapit käsitleva raamatuga „Ajaloost läbi“ samalaadse formaadi ja kujundusega ning seab nõnda paratamatult võrdusmärgi kahe Peetri vahele, mis on sisuliselt ju ka igati põhjendatud.

Peeter Linnap. Järelmonumendid. Elavad skulptuurid. 1999 / 2021, detailid

Robi Zuts

Vandlitorn. Nii nagu ei saa teha etteheiteid ühelegi Eesti mäluasutusele, et alles pärast 1990ndate lõppu Eesti kunstiväljale tulnud publik Linnapi krestomaatilisi töid näitustel vaid harva ja juhuslikult näha on saanud, nii ei saa ühtegi institutsiooni nüüd selle võimaluse tekkimise eest ka kiita. Kui me just Peeter Linnapit ennast institutsiooniks ei nimeta, mida ta oma mõjukuse ja rolli tõttu Eesti kunsti- ja fotograafiaajaloos sisuliselt on.

Margus Tamm pidas 2018. aastal Riia fotokunsti biennaali raames toimunud fotograafia ajaloo historiograafiale keskendunud sümpoosionil ettekande (trükis ilmunud Kunst.ee 2018, nr 3), kus jõudis järeldusele, et kuigi Linnap elas 1998. aastal Eesti kunstivälja šokina tabanud enesetapukatse üle, kuulutas kunsti­väli suurkuju siiski surnuks.

Vähemalt sama tõsi näib olevat ka oletus, et Linnap otsustas ennast ise Eesti kunstielust ära lõigata. Ta asus juhtima fotoosakonda Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallas, kus tema mõju pealekasvavale kunstnikkonnale on jätkuvalt erakordne, ise aga hakkas kunstiteoste loomise asemel kirjastama tekstikogumikke ja monograafiaid. Neid on viimase viieteistkümne aasta jooksul ilmunud kümme. Loodetavasti ei eksi ma selle arvuga, igatahes on see aukartust äratav riiul, mille külastamiseks raamatukogus on mul pidevalt põhjust olnud.

Ent kui kunstnik Linnapi tegevus oli Eesti meediapildis pidevalt kohal ning hoidis ühtlasi Eestit ka rahvusvahelises meediapildis, siis kirjastaja Linnapist ei räägi keegi. Linnapi monumentaalsele Eesti fotograafia ajaloo köite ilmumisele järgnes piinlik vaikus. Linnap on justkui pattu langenud pühak või läbikukkunud messias, kes on koguduses tabuks kuulutatud.

Kuid lähemal vaatlusel selgub, et samavõrd ignorantne kui kunstiavalikkus Linnapi tänaste tegemiste suhtes on Linnap tõrjuv erialakolleegide tähelepanu osas.

1990ndad on taandunud tähtsaks ajalooetapiks, mille uurimisele on märkimisväärselt energiat kulutatud. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis toimus näitus „1995“ (2015), seejärel Kumus „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“ (2016). Tartu kunstimuuseumis kureeris Anneli Porri fotoajaloole pühendatud näituse „Plahvatusest tasandikule. Eesti kaasaegne foto 1991–2015“ (2015). Kõigil neil näitustel on tunnistatud ja tunnustatud Linnapi rolli, kuid Linnap ei olnud kunstnikuna seal kohal, tema töid ei olnud väljas – ja mitte kuraatorite valikul. Linnap näib olevat nõus töötama ainult omaenese reeglite alusel oma koduväljakul, see tähendab vaid enda koostatud raamatutes ja ainult kõrgema kunstikooli galeriis.

Linnapi siseemigratsiooni kõige kummalisem manifestatsioon on Piret Räni koostatud [‘mobil]-galeriile pühendatud Kunst.ee erinumber (2011, nr 3-4). Eesti kunstiakadeemia fotoosakonna eellase Faculty of Taste’i juurde kogunenud üliõpilaste kommentaarides on Peeter Linnap pidevalt kohal, ent kuigi erinumbris ei ole naljalt lehekülge, kus Linnapit ei mainitaks, ei võta ta ise kogumikus sõna. Linnap figureerib ainult tsitaatide ja meenutuste kaudu justkui kummitus. Kuivõrd erinumbris Linnapi kõrvalehoidmisest ei räägita, ei jää võhiklikul lugejal muud võimalust, kui oletada, et Linnap on meie seast lahkunud.

Eelöeldu taustal on ilmne, et mäluasutustele ei saa Linnapi ajaloost väljakirjutamist ette heita, sest Linnap töötab tema ajaloonarratiivi kaasamisele aktiivselt vastu.

Ajalugu. Hasso Krull on võtnud Linnapi retrospektiivi kokku tõdemusega, et kuigi see autorile tõenäoliselt ei meeldi, on temast saanud ajalugu: „Linnap tegi, mis ta omal ajal teha sai, tagasi vaadates on tema looming veenev ja suurejooneline. Järeltulijad võivad sellest õppust võtta, aga ei saa seda ometi enam korrata“ (Postimees 20. I).

Krull on siinjuures üks pädevamaid võimalikke hindajaid. Astusin ülikooli, kui ilmus Krulli esseekogumik „Millimalliks“ (2000). See ei saanud küll nii kultuslikuks kui neli aastat varem ilmunud „Katkestuse kultuur“, aga Krull oli nii mulle kui ka mu kolleegidele a ja o. Ent nagu kirjutab Heie Treier tekstikogumikus „Hasso Krulli mõistatus“, raugeb Krulli mõju kunstielule 2000. aastaga. Need, kes vaid viis aastat hiljem ülikooli tulid, teavad Krulli pelgalt luuletajana, tema mõju Eesti teadusele on paljudele üllatus. Ühel autoriõhtul ütles Hasso Krull, et tal sai poststrukturalistliku mõtte maaletooja rollist lihtsalt villand: ring sai täis ja seda uuesti läbida oleks olnud igav. Tundub, et Linnap leidis ennast 2000ndate algul kunstnikuna samasuguses olukorras. Ja ta otsustas fotokunstist välja astuda ning (taas) asuda fotoajaloo kirjutamise juurde. Esimeseks linnukeseks selles projektis julgen pidada kogumikku „Käsitlusi fotograafiast 1855–2003“ (2003). Kulminatsiooniks on aga Linnapi koostatud Eesti fotograafia ajaloo kultuuriliselt kontekstualiseeritud kronoloogia sissekanne: „Ilmus prof. Peeter Linnapi mahukas eesti- ja ingliskeelne monograafia „Eesti fotograafia ajalugu 1839–2015“, mis võttis valdkonna esmakordselt kokku selle täielikes ajalistes piirides“.

Olles kokku kogunud artiklid ja intervjuud, pannud kirja nii maailma kui ka Eesti fotoajaloo algusest kuni lõpuni ning kaitsnud doktoriväitekirja, millega sai lõplikult fikseeritud fotograafia teoreetiline uurimisobjekt, oli ilmselt käes aeg vanduda alla tõdemusele, et ka kunstnik Peeter Linnapist endast on saanud siiski lõpuks ajalugu. Ja nii, ma oletan, sündisidki raamat ja näitus „Ajaloost läbi“.

Ajaloolane Linnap siinkohal kindlasti tegutsemist ei lõpeta. Kaks köidet kolmeköitelisest „Eesti foto antoloogiast“ on veel ilmumata. Arvestades, et Linnapi tootlikkus ei näi raugevat, vaid kasvavat, võib uskuda, et on, mida oodata. Aeg näitab, kas ees ootab juba rajatud kuningriigi peenhäälestamine või võtab Linnap ette mõne uue maailma loomise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht