Meeldivalt kirju pilt

Raamatukujunduses on raske leida ühisosa. Ajastu vaim ilmutab end selgemini näitusekujundustes, veebidisainis, reklaaminduses ja tarbekunstis kui raamatukujunduses.

AVE TAAVET

Soovides alustuseks pisut kombata sellise riskantse esteetilise kategooria nagu ilu sügavust, meenutasin, kas olen üldse käes hoidnud mõnd tõeliselt koledat raamatut. Lapsepõlvest tulevad pähe nii mõnedki, mis toona hirmutasid. Igaveseks jättis templi mällu tšiili muinasjutu­kogumik „Maputše, kes ronis vulkaanile“ Piret Selbergi illustratsioonidega. Neist värvikaim kujutas rebast, kellele oli nael pähe kinni löödud. Veel sobiksid koleraamatute kandidaatideks kõikvõimalikud nõukogudeaegsed kunstialbumid, mille värvispekter muutis isegi Renoiri pehmesilmsed neiud Balti jaama turumuttide sarnasteks. Muidugi ka 1990ndate alguse raamatud. Pehmes köites, odavad, justkui riisipaberile trükitud, nii et lehti keerates näisid tähed otsekui õhus rippuvat. Rohkem ideed kui trükised.

Kõik see jutustab rohkem toonastest piiratud trükivõimalustest kui kujundajate vähesest maitsemeelest. Iga raamat on oma ajastu peegel. Milline pilt vaatab vastu möödunud aastal ilmavalgust näinud 25 kauneima teose seast?

1998. aastal alguse saanud statuut „25 kauneimat raamatut“ on mitmeti tänuväärne algatus. Esiteks aitab see juhtida teenitud tähelepanu andekatele kujundajatele ja illustraatoritele, väärtustada ja esile tõsta nende loomingut. Teiseks joonistab välja raamatukujunduslikke suundumusi, mis on põnev kultuuriliste eripärade, ajastu vaimu ja autorikäekirja segu. Kolmandaks teeb konkurss valiku möödunud aastal ilmunud uudisteostest, mis ei põhine sisul, žanril või müügiarvudel, vaid hoopis esteetilistel alustel, pakkudes kirevat pilti lasteraamatutest ja muuseumitrükistest koolialmanahhideni. Selline valik julgustab publikut väljuma isiklike lemmikute mugavustsoonist.

---

Näitus „25 kauneimat Eesti raamatut 2020“ rahvusraamatukogu fuajeegaleriis kuni 27. II.

Võistlusele esitati 145 raamatut ning 44 lasteraamatut 87 kirjastuselt. Lisaks žürii (Mart Anderson, Karel Korp, Endla Toots, Heino Prunsvelt, Agnes Ratas, Tiina Kaalep, Kadi Kiipus ja Arvo Pihl) valitud kauneimatele raamatutele on väljas ka Eesti Kirjastuste Liidu 2020. aasta menuraamatud.  

Kauneimate lasteraamatute žüriisse kuulusid Urmas Viik, Kadi Kurema, Viive Noor, Anne Linnamägi, Kertu Sillaste, Jüri Mildeberg, Annika Reiljan, Kadi Kiipus  ja Liis Sein. 

Žürii eripreemia pälvisid Angelika Schneider Katrin Väljataga „Ümarmudil otsib kodu“ kujunduse ja Endla Toots Kadri Hinrikuse „Taks ja dogi“ kujunduse eest.

Eesti kujundusgraafikute liidu eripreemia pälvis Urmas Viik Kaie Mei raamatu „20 rosinat“ kujundamise ja illustreerimise eest ning illustraatorina tõsteti esile Lucija Mrzljakki Indrek Kofi raamatu „Palavikulilled“ illustreerimise eest. 

Eesti lastekirjanduse keskuse eripreemia läks Marja-Liisa Platsile Triinu Laane raamatu „Luukere Juhani juhtumised“ kujundamise ja illustreerimise eest.

Rahvus­raamatukogu eripreemia „Kuldraamatu“ kujundajale läks Andres Talile Jaan Krossi „Maailma avastamise“ kujunduse eest.

Rahva Raamatu eripreemia sai Dan Mikkini kujundatud Piret Raua „Kaotatud sõrmed“ ning Apollo oma Gabriela Urm, Mart Anderson ja Diego Almeyda Kristiina Ehini luule­raamatu „Janu on kõikidel üks“ kujundamise eest.

Antalise eripreemia sai Angelika Schneider raamatu „Esimene aastasada. Valik Eesti vabariigi 100. sünnipäeva tekste“ kujundamise eest.

Eesti trüki- ja pakenditööstuse liidu eripreemia anti Valter Jakovskile Joanna Hoffmanni koostatud „Tiit Pääsuke. Nostalgiata“ kujundamise eest.

---

Värvi kommunikatiivsus. Iga lugeja teab, et raamatu kõige tähtsam osa on selg. See on teose passipilt, mille järgi otsitav vajaduse korral kiiresti üles leida ning millele kirjutatud nimed ja pealkirjad annavad arhitektuurilisele ruumile veel ühe, avarama lisamõõtme. Raamatukujundajale ei jäta selg kuigi palju mänguruumi – harilikult on sel vaid kaks elementi – värvid ja tüpograafia. On omamoodi proovikivi, kuidas nii piiratud pinna ja väljendusvahenditega edasi anda teose olemus. Ometi on see kujunduskunstnikel õnnestunud: „Kante­letari” jämedast turjast kuldsete sisse­pressitud tähtedega tumesinisel sametil õhkub ajaloo ja akadeemilisuse hõngu, Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel“ raamatuseljale lisatud punasest täpikesest saab aimu lähenevast apokalüpsisest, Heljo Männa „Kullatilkade“ pastelsete värvikildude mosaiigist peegeldub lapsepõlve helgust, mängulusti ja värvikirevust.

Värvide kommunikatiivsust on raske üle hinnata. On värve, mille signaalid kultuuris on üheselt mõistetavad ja selged, edastades informatsiooni kiiremini, kui seda teevad tekst või pilt. Teisalt võivad värvikoodid taastoota stereotüüpe, eriti kui tegu on palju kasutatud värvikombinatsioonidega. Kahekümne viie välja valitud raamatu stilistilise ja kujundusliku värskuse taustal mõjuvad turvalise valikuna nii Postimehe kirjastuse üllitatud artiklikogumiku „Esimene aastasada“ sini-must-valgete värvimassiividega kujundus kui ajaloomuuseumi nõukogudeaegsete monumentide välisnäituse kataloogi halva­endeline puna-must-valge värvipalett.

Hoopis mängulisemat värvikasutust on pakkunud Marja-Liisa Platsi illustreeritud Triinu Laane lasteraamat „Luukere Juhani juhtumised“. Surmapositiivne teos väikesele lugejale, kus avatakse eksistentsiaalseid teemasid musta huumori võtmes. Mustvalgetele pliiatsijoonistustele on lisatud kamaluga kärtsroosat. Tulemus on ootamatu, meeldejääv ja ligitõmbav. On raske välja mõelda elusamat tooni kui küünelakilik neoon, mida surelikkusest pajatavale teosele aktsendiks lisada.

Tõsine teema, kaunis väljanägemine. Viie kauneima lasteraamatu puhul torkas silma suundumus tõsiste teemade käsitlemise poole. Lisaks luukere Juhanile on lasteraamatutele turvalisest teemajaotusest sammukese kaugemale astunud ka Gerda Märtensi kirjutatud ja illustreeritud „Virmalised“, kus jutustatakse kliimapõgenikust jääkarupoisist ning Indrek Kofi ja Lucija Mrzljaki „Palavikulilled“, mille trükkiminek sattus koroonakevadele ning mõjus seetõttu tahtmatult päevakajalisena. Raskepärastest teemadest hoolimata on teoste visuaalis palju soojust ja mängulisust. Gerda Märtensi raamatu iga leht on laetud hingesoojusega, on detailirikas ja läbimõeldud värvi­gammaga. Lucija Mrzljaki käekirjale on iseloomulik realistlike pliiatsijoonistuste ühendus metafüüsilise ruumitunnetusega, mis „Palavikulilledes“ annab poeetiliselt edasi palavikus inimese nihestatud reaalsust.

Rõõm on tõdeda, et ka eesti karikatuuridele ja animatsioonile omane sürrealismihõng ja joonistuslik grotesk elab jõudsalt edasi. Nii on valikus perekond Pärnade illustreeritud Helena Kochi raamat „Kõhu mäss“, kus Priit ja Olga Pärna tuttavlikele kartulipeadele sekundeerib Märt Rudolfi joonistuste lapselik brutaalsus ja uljas joon. Samalaadset absurdi ja joonistuslikku vabadust kannavad endas Eve Kase illustratsioonid Andres Ehini luule koondkogule „Kimbuke sinilolli“. Joonistused on heaks puhkepausiks Ehini samavõrd mänguliste ja sürrealistlike luuletuste kimbus.

Sürrealismitunnetusest on kantud veel Piret Raua jutukogu „Kaotatud sõrmed“ kujundus, kuid joonistuste laad pole groteskne, vaid habras ja õhuline. Esmamulje teosest on justkui oleks tühje vahelehti herbaariumiks kasutatud. Alles lähemalt uurides märkab, et mõne õie keskelt vaatab vastu uudishimulik silm, mõnest juurest hargnevad varbad ja taimevõsust sirutuvad käed.

Napp, aga mõjus vorm. Luuleraamatutest tõusevad esile Kristiina Ehini „Janu on kõikidel üks“ (kujundajad Gabriela Urm, Mart Anderson ja Diego Almeyda) ning Hasso Krulli luuleraamatute sari, kuhu kuuluvad „Kandsime redelit kaasas“, „Euroopa“ ja „Tänapäeva askees“ (kujundaja Maris Kaskmann). Nii Ehini kui ka Krulli luulele on omane mütoloogilisus, millele raamatukujunduslikult on leitud üllatavalt erinevad visuaalsed väljundid. Ehini teost ilmestavad mitme­kihilised fotokollaažid, mis mõjuvad, nagu puuriksid pilguga järvepõhja, ning kujutis vikerkestal vaheldub vastavalt sellele, kas silm peatub pinnavirvendusel ja oksarägul, juurtel ja vesikasvudel või jõuab põhjani välja.

Seevastu Krulli teoseid iseloomustab ülim kujunduslik lihtsus, kus läbimõeldud detailid (nt kaanevisuaali kordavad vahelehed), värvikasutus ja sümboolika on loonud minimalistliku, aga tugeva üldmulje. Raamatukujundus toimib siin sarnaselt õnnestunud luuletustega – kontsentreeritud tähendused napis vormis.

Kauneimate teoste seas leidus ka mitu elulooraamatut. Kõige eksklusiivsemalt ja väljakutsuvamalt mõjub neist kahtlemata Yoko Alenderi koostatud mälestuskogumik „Alender“, mis nii oma mõõtmete, suurejoonelise kujunduse kui trükitehnilise keerukuse poolest on rohkem luksusese kui funktsionaalne raamat. Eks see olegi omamoodi reliikvia andunud fännidele. „Hüperrealism“ on sõna, mis teost lehitsedes pähe tuleb: just niimoodi mõjuvad kordades paljundatud ja raskele läikivale paberile trükitud kritseldused taskumärkmikest, tšekkidest, juhuslikest paberiribadest ja hõbetatud väljatrükid 1980ndate punkareid kujutavatest fotodest. Samalaadne kummastus tabas mind, kui tutvusin lähemalt Hando Runneli mõttekildude kogumikuga „Ma ja ta ka“. Teatav vastuolu klassiku loomingut esitleva väärika vormi ning algainese olemuse – märkmikust pärinevate juhujoonistuste ja mõtteuidude vahel mõjus võõristavalt.

Kujunduslikult pean biograafiatest õnnestunuimaks Age Oksale pühendatud „Liblikalendu“, mille tekstid pärinevad Doris Kareva sulest ja pildid Stina Kase kaamerasilmast. Teos on kaunis sümbioos foto- ja tantsukunstist ning raamatukujundus annab edasi mõlema meediumi olemust – valgust, varju ja rütmi. Lehed ei ole koormatud ei fotode ega tekstidega. Suurest formaadist hoolimata on üldmulje õhuline ning heledamate ja tumedamate lehepindade vaheldumine paitab silma.

Täiskasvanute proosaraamatud jäävad kujunduslikult enamasti tagasihoidlikuks. Seda suurem on rõõm, et kaks lugejamenukit on siiski muuseumitrükiste, näitusekataloogide, luule- ja laste­raamatute keskele tee leidnud: Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel“ ja Andrus Kiviräha „Rehepapi“ juubeli­väljaanne. Mõlemad on tunnustatud graafikute illustreeritud – „Õitsengu äärel“ Toomas Kuusingu ja „Rehepapp“ Jüri Mildebergi poolt. Paarid on õnnestunud: Mildebergi robustsevõitu lõustu ja etnograafilist ornamenti ühendavad illustratsioonid kommenteerivad hästi „Rehepapi“ porist omailma. Kuusingu pisut puine, tume naivism kõlab aga hästi kokku Afanasjevi küüniliste tulevikuvisioonidega.

Üllataja. Üks suuremaid üllatajaid välja valitud raamatute seas on kujundusgraafikute liidu eripreemia pälvinud Rocca al Mare kooli kirjastatud „20 rosinat“. Esmapilgul näib tegu olevat täiesti käsitamatu teosega – on see kooli almanahh või kokaraamat? Selgus, et mõlemat. Teose kujundaja ja illustraatori Urmas Viigi musta-kollase-valge värvilised illustratsioonid ja dekoratiivsed vahelehed mõjuvad pilkupüüdvalt ja jutustavad lugu teksti abitagi. Lisaks on valikus tegu ainsa raamatuga, mis sirutab käe digilahenduste poole – lehekülgedel on leitavad QR-koodid, mille skaneerimisel avanevad kõikvõimalikud lisamaterjalid fotode ja videotena. Autorid, kes annavad raamatule näo, ei kujunda niivõrd trükist kui lugejat. „20 rosinat“ pakub peale hõrkude retseptide ka uudseid, interaktiivseid lugemisviise.

Milline on siis Eesti raamatukujunduse seis? Kas esile tõstetud raamatutes joonistub välja ühisosa, mis lubaks need ilmeksimatult paigutada äsja möödunud kümnendisse? Pilt on meeldivalt kirju. On välja kujunenud autorikäekirju nii kujundajate kui ka illustraatorite seas, mängimist ajastute ja stiilidega, kuid hästi määratletavat ühisosa vähemalt minu silm ei seleta. Tundub, et tabamatu ajastu vaim ilmutab end praegu selgemini näitusekujundustes ja veebidisainis, reklaaminduses ja tarbekunstis kui raamatukujunduses.

Kirjutise piiratud maht ei lubanud kõiki lõppvalikuse jõudnud teoseid eraldi käsitleda, kuid loodan, et need kommentaarid ja eritlused suunavad huvilised edasistele otsingutele ning igaüks leiab võidutööde seast oma raamaturiiulisse mõne ehte.* Eks ole ju igasugune raamat, lõhnavate ja krabisevate lehtede kogum, üks ilus asi.

 

* Vt võidutöid rahvusraamatukogu veebisaidil nlib.ee/et/25kauneimat