Meelerahuga ajarändur

Kui aasta jooksul saab käia vaid ühel maalikunstinäitusel, siis soovitan kindlalt Ludmilla Siimu „Olemise helki“ – hea kunst ei kaota ajaga midagi.

JAAN ELKEN

Ludmilla Siimu retrospektiiv „Olemise helk“ Tartu kunstimuuseumis kuni 29. V. Kuraator Kristlyn Liier, kujundaja Kristi Kongi ja graafiline kujundaja Madis Katz.

Ludmilla Siimu (1938) retrospektiiv on näitus, mida olen ammu oodanud. Materjal on sedavõrd võimas, et tõenäoliselt kerkib igal vähegi Eesti sõjajärgset kunstiajalugu tundval inimesel küsimus: miks ei ole näituse produtsent Kumu, vaid kitsukeste saalidega Tartu kunstimuuseum?

Tähelend ja katkestuskultuur. Kui võtta näituse osas filosoofiline hoiak „iga asi omal ajal“, siis nüüd, kui Venemaa brutaalse sõjategevuse tõttu on sunnitud kodumaalt põgenema miljonid ukrainlased, on ehk paremini mõistetav ka Ludmilla Siimu lugu.

Esimese maailmasõja künnisel koos perekonnaga Eestist Venemaa avarustesse uudismaale välja rännanud Urbide peretütar Salme abiellus 1935. aastal Kasahstani pealinnas Alma-Atas sinna Ukrainast küüditatud Pjotr Kurbatoviga. 1945. aastal koliti koos 1938. aastal sündinud Ludmillaga ema sünnimaale. Ludmilla õpingutele Tartu kunstikoolis (selle lõpetas ta 1958. aastal) järgnes kunstiakadeemias (tollal Eesti Riiklik Kunstiinstituut) maalieriala, mille lõpetamise järel tõusis Siim tosinkonna aastaga Eesti maalikunsti tippu. 1977. aastal sõlmitud fiktiivabielu toel Soome emigreerumisel jäi pärast maalijakarjääri Eestisse kinni ka kogu ta siinne maalilooming. Tänu sellele on Tartu näituse tuumik ülimalt representatiivne, tähelepanust on jäänud kõrvale üksnes omaaegsed Moskva ostud.

Päevapealt käivitunud tühistamiskultuur oli Nõukogude ühiskonnas peensusteni välja lihvitud, kunstiteadlaste ja kunstipubliku mälu kergesti programmeeritav. Nii kadus Ludmilla Siim Eesti tollasest näitusepildist ja kustutati kunsti­ajaloost. Õnneks on viimastel aastakümnetel kunstniku Eesti sidemeid aidanud taastada kunstikoguja Mart Lepp, kelle positiivse surve tõttu ka ekspositsioon Tartu kunsti­muuseumi kavasse võeti. Ludmilla Siim ise suhtub oma intervjuus toimunusse taoistliku, lausa filosoofilise rahuga – „sõpru peab olema“.

Ludmilla Siimu maalides võib alati midagi uut avastada, näiteks nagu 1976. aastal maalitud „Linnapiiri“ keskplaanis asuval agoraal väikeste figuuride nõtked ja sundimatud grupid.

Erakogu

Juba eluloolist materjali oleks piisavalt muljetavaldava filmi või romaani tarbeks. Tallinnas kunstnikuks sirgununa olin üldjoontes Siimu looga kursis: sain kunstifondile kuulunud Tartu mnt 77 pool-keldriateljee 1979. või 1980. aastal Urmas Pedanikult, kes omakorda oli saanud selle Ludmilla Siimult. Võimalik, et ruumi genius loci mõjutas positiivselt ka mind, sest oma hüperrealistliku perioodi maalid „Õhtu Tartu maanteel“, „Kajakas“ jt maalisin just seal.

Näitusega kaasnevas albumis on Jaak Kangilaski avanud kunstniku elukäigu emotsionaalse kaasaelamisega: fotovalik on kõnekas, kaadrist välja jäänud erootika tajutav. Näituse kuraatori Kristlyn Liieri eessõna ja kunstnikuga tehtud videointervjuu kinnitavad faktid veel kord üle. Siimu elulugu ja ajaränduri meelerahu, kui ta sellest kõigest kaamerasse räägib, kinnitab erakordset töövõimet ja mitte-eestlaslikult tõmmu kaunitari stoilisust. Avatud mõtlemisest räägib ka tema tööde stilistiline hübriidsus, aga need on eranditult Siimu tööd – metatasandil on autorsus identne.

Klassikalise maaliharidusega eksperimentaator. Soome vasakpoolse mõtleja Teemu Mäki kirjutatud tekst kataloogis on üllatavalt hea, tema lahti kirjutatud maalide jada kattub suures osas mu enda näituseelamusega. Võrdlus David Hockneyga on mul kogu aeg meelel ja keelel, ainult ühe erisusega: vähe sellest, et Ludmilla Siim on Hockney kaasaegne, Siimu tehniline pagas on Hockneyst mäekõrguselt üle. Sellise järelduse saab välja ütelda vaid see, kes on mõlema kunstniku originaale näinud piisavalt palju.

Stereomaali mõistet tutvustavad mõttekäigud kataloogi saatetekstis viitavad õhus olevate ideede universaalsele iseloomule, printsiibi avamine on aga jäänud poolikuks. Siin oleks olnud põhjust tutvustada mõnda Hockneyga samas suunas liikuvat teoreetilist mõttekäiku ja artiklit, kuidas saavutada tegelikkuse representeerimisel mitmikperspektiivi rakendamisega hõlmavam ruumimõju. Ühe fookuspunktiga fotokaamerast lähtuva kujutise aluseks võtmine on hüperrealismi kui meetodi eripära ja nõrkus. Siim ise viitab stereomaali rakendamisele, kui räägib maalist „Trepikoda“. See on adekvaatne viide, sest just sellel tööl võib märgata optilise illusiooni teenistuses vastandvärviliste komade ja võrekatketega markeeritud värvikübemeid. Kunstnik on loonud vibreerivast atmosfäärilisusest 3D-illusiooni, aga kui silmitseda maali eri kaugusest, kogeb meeldivaid üllatusi, mille võiks vabalt liigitada mõne pattern painting’u või muu samalaadse formalistliku voolu alla.

Ludmilla Siimu tugevus põhineb klassikalise maalihariduse põhjal. Niikuinii peab nüüdisaegne maalikunstnik sellele ehitama omamütoloogilise, ülejäänutest eristuva pealisehitise sisu, s.t ainese mõttes, peale selle aga ka tehnoloogilise pealisehituse, värvi aplikeerimise meetodid. Seda ei ole siiani suudetud Eesti trükikodades piisava kvaliteediga jäädvustada. Näiteks maalides „Metall“ (1977) või „Vaikelu“ (1976) on suurtele abstraktsetele mahtudele lisaks võetud kasutusele valdavalt horisontaalsed/vertikaalsed, otse tuubist ja joonlauaga joonitud värvitriibud, kuid ühelgi reprol ei näe jälgegi tööde tegelikust kalligraafilisest tulevärgist. Meeldiv oli 1976. aastal maalitud „Linnapiiri“ keskplaanis asuval agoraal avastada väikeste figuuride nõtked ja sundimatud grupid. Näiliselt ärapühkiva maalimaneeriga Siim on siin teravaservalisusest lahti ütlemas. Kuigi maalimateeria on tal hästi käes, on ta jätkuvalt eksperimenteerinud tööst töösse.

Omaette peatükk on Ludmilla Siimu portreed. Maalinud on ta meie kultuuriloo tippe. Mati Undi portree (1975) on hidalgolik-aristokraatlik: ekspressiivne tumeaine ja psühholoogiline sügavus, absoluutselt uued võtted ja värvid. Koloriidilt sarnane, mereäärse trina-träna ja võrgupoidega õhtune paarisportree Ando Keskküla ja kunstniku autoportreeliste profiilidega on veripunaselt dramaatiline. Sümboolika on liialt tähenduslik, et juhuslik olla, nagu ka portselannuku haprusega Juhan Viiding kui tuletooja või paipoisilik Andres Tolts täpilises vaikelulises omailmas.

Näitusele on mahtunud ka Keskküla ja Toltsiga kolme peale maalitud teos (1971). Assamblaažilaadne maal on olnud väljas nii Toltsi kui ka Keskküla Kumu retrospektiividel, aga ka mujal. Kunagi pole siiski kontekst tööd nii jõuliselt toetanud, kui nüüd.

Kui rääkida Ludmilla Siimu 1960ndate lõpu aegsetest õpilastest Tallinna 46. keskkoolis, kujunesid just Tolt­sist ja Keskkülast talle täisväärtuslikud sparringupartnerid 1970ndate Eesti maaliväljal. Keskküla umbisikulised, värvi spaatliga lõuendile kandmise võtted sarnanevad Siimu omadega: nii sai maalidele justkui isetekkelist, tehnoloogilist ja protsessuaalsemat hõngu anda.

Soomes jääb tuntus tulemata. Võta sa nüüd kinni, millist tüüpi erialane ettevalmistus on kunstnikuks kujunemisel optimaalne või mis tulemuseni viib, sest see sõltub suuresti kultuurikontekstist ja võib maati erineda. Ida-Saksamaal ehk Saksa Demokraatlikus Vabariigis kunstikõrgkoolides klassikalise maalikunstipõhja saanud ja 1960ndate alguses Berliini kaudu läände hüpanud noorte maalikunstnike Gerhard Rich­teri ja Georg Baselitzi edulugu ning SDV figuraalse koolitusega ja juba 1990ndatel superstaariks tõusnud Neo Rauchi juhtum räägiksid justkui konservatiivse põhja vajalikkusest.

Kahjuks ei olnud 1970ndatel lääne (kunsti)maailmaga nõrgalt integreeritud Soome mingi tunnustuse jagaja, veel vähem trendide algataja või maitsekohtunik (jää hakkas Soomeski liikuma alles 1980ndate lõpus). Teemu Mäki ütleb oma saatesõnas otsekoheselt välja, et mingit arvestatavat tuntust Ludmilla Siim, nüüd juba Milla Siim-Kaasinen, Soomes ei saavutanud. Nüüdseks teame piisavalt suhtekorralduslikest mehhanismidest, kuidas kunstniku tuntus arenenud kapitalismi tingimustes tekitatakse – niisama ei sünni midagi. Suuresti abstraktse kunsti käes siplevasse Helsingi 1970ndate maalikeskkonda sattunud Siim on mitmes intervjuu stoilise rahuga välja öelnud, et kuidagiviisi tuli tal kohaneda.

Siimu know-how tuli tasapisi käibesse siis, kui kunstituuled muutusid, ning täienduskoolituskursustel ja kõikvõimalikes kunstikoolides läks hinda realism, selle valdamine ja selle süsteemne õpetamine. 1980ndate lõpust sai ta töötada juba suhteliselt korralikes oludes: tõenäoliselt ei olnud ateljeeks poolkelder, nagu Tartu maanteel.

Tasalülitavas ja unifitseerivas maailmas pole kunstnikel ebarealistlikke ootusi ei siin- aga sealpool Soome lahte, elukohamuutus karjääri põhjapanevalt enam muuta ei saa. Õnne peab olema ja zeitgeist kattuma viljeldava laadiga. Siimu üpris haruldased, suure detailitäpsusega maalitud sümbolistlikud ja metafüüsikaga tembitud panoraamsed kompositsioonid on oma hedonismis võrreldavad David Hockney California unelmatega. Siimu töödes on keskmes mõnikord antiikvaremed Salvador Dalí moodi (põhjust on rääkida sürrealismi puudutusest), mõnikord aga rohkem või vähem ujedate noorte inimeste rühmad (mehed tihtipeale laiaõlgsed, palja ülakeha ja pikkade juustega, kontrastiks platvormkingade, suurte silmade ja blondide kiharatega tütarlapsed). Siimu partneriks polnud aga kahjuks New Yorgi moodsa kunsti muuseumi pea­kuraator Henry Geldzahler, kuigi isegi too ei suutnud Hockney karjäärile mässavatel ja vasakpoolitsevatel 1960ndatel ja 1970ndatel piisavalt hoogu anda.

Kujunduse võimalikud variandid. Olin mõõdukalt kriitiline 2019. aastal Tallinna keskraamatukogus korraldatud Siimu näituse kujunduse suhtes, kus eklektiline ruum tappis ekspositsiooni. Minu meelest on Siim liiga hea kunstnik, et näidata tema töid igas koridorijupis, mis ennast galeriiks kutsub. Kristi Kongi on Tartu näituse kujundusega üldjoontes hakkama saanud, kuigi värviline põrandakate annab muidugi reflekse teatud maalipindadele, nii et optiliselt seovad need põrandarefleksid keeruliste ja ülimalt rafineeritud värvikooslustega tihedalt üksteise kõrvale lükitud suurte maalide ekspositsiooni õrnalt koloreeritud tervikuks. Esimese korruse Raekoja platsi poolne apteegiruum seisab samuti koos, aga nähtav ruumiteos on pooleldi juba Kongi oma. Otseselt need küllastunud pigmentidega ülemaalitud seinad töid ei tapa, sest Kongi taju värvide simultaani osas on selleks liiga hea. Olgu öeldud, et sellesse ruumi on koondatud ülimalt väikesele pinnale abstraktne, küllastunud värvidega kord eleegiline, kord dramaatiline looming, hõõguvad punased ja sakraalselt sügavsinised ringid, ja see maailm ei värise, vaid püsib. Intensiivsuses on kohatist sarnasust Jackson Pollocki indiaani kultuurist mõjutatud varaste töödega, mis tehtud enne, kui ta tilgutamise avastas. Ja paaris hämarama jaotusega Siimu töös tajub ehk ka paulkleelikke käike.

Samavõrd olnuks huvitav näha Siimu töid ka polikliinikuvalguses, s.t täisvalgete põrandate/lagede/seintega ruumis, lisaks vaid ühe või paari ruumiosa teiseks toonimine. Selline lahendus võinuks eksponeeritavat kunsti vähem häirida, aga sellisel juhul oleks ehk pidanud vähemalt kolmandikust töödest loobuma. Värvilised pinnad on ent võimaldanud maja pilgeni täis pakkida. Kuna näituse avavad allkorrusel eksponeeritud Soome perioodi maalid, ei ole tööd esitatud sugugi kronoloogilises reas. Stiililooliselt võinukski abstraktne plokk vabalt eelneda 1970ndateks kujunenud Siimu laadile. Ehk tuleb kunagi ka aeg, kui Mati Undi portree saab enda kõrvale näiteks 2011. aasta „Ruumi otsingu“ või 1993. aastal maalitud „Tasakaalu“?

Kui ükskõik millisel põhjusel saab aasta jooksul käia vaid ühel maalikunstinäitusel, siis soovitan kindlalt „Olemise helki“ – hea kunst jääb kestma, viiskümmend aastat pole kunsti jaoks mingi aeg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht