Meelte lahutamine ja ühendamine

Aeg, kui kunst tuli tänavatele või ilmus televisiooni, tundub olevat möödas. Peale teenindustarbe on kunstile siiski jäänud ka meelte lahutamise funktsioon.

RAIVO KELOMEES

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Festival „Tartu interdistsiplinaar“ Pallase galeriis, Tartu Uues teatris ja Uue turu pargis 23. – 27. VIII, festivali juht Krista Ojasaar ning kuraatorid Riina Oruaas, Enriko Mäsak ja Henri Hütt.

„Tartu interdistsiplinaari“ korraldajad kuulutavad, et on ühendanud pildi, heli, teksti, liikumise, ruumi, interaktiivsuse, tehnoloogia ja osaluse. See kõlab tänapäeva valdkondi ühendava kunsti kokkuvõttena. Sellega kaasneb, et asjatundjatel on üha raskem lahterdada nähtut kategooriatesse. Praegune kunstipilt on postpostmodernne, kõikvõimalike selgete ilmingute järgne. See on kunsti kõigelubatavuse järeljärgne, kuid see on ka visuaalselt rikka keskkonna tulemus: hulbime visuaalsuse meres vaevu pinnal püsides. Kunstikeskkond ei ole paigal, on tekkimises ja teisenemises. Kui küllale lisandub veel midagi, siis sageli see ei rikasta, vaid tekitab müra, mis paisub suminaks – kunstisuminaks. Selles puuduvad piiritletud vormid. Tegijate kompetents seguneb. Loojate, korraldajate ja teoreetikute rollid põimuvad. Autorid on produtsendid, kriitikud on autorid.

Sellele lisab hoogu kunstivabaduse suurenemine, tegijate arvu kasv, mis tingib, et loomingulisele praktikale ei jätku tähelepanu. Publik peab ennast võrdväärseks autoriks: sepitseb blogisid, täidab Instagrami või katsetab tehis­intellektipõhise tarkvaraga. Tehnika vahendusel valminud loominguks pole justkui vaja eriharidust – instrumendid ja masinad võimaldavad kõigil kunstnikud olla.

Erihariduse saanud autorite professionaalne kunst, kus sõnum oli püha ja tähtis ning loome aitas murda totalitaarsust ja parandada ühiskonda, on muutunud pragmaatiliseks. See on nihkunud kultuuri häält ja nägu defineerivast praktikast nišilikku teenindusfunktsiooni ning leidnud endale paiga ainult näitusesaalide ja muuseumide reservaatides. Aeg, kui kunst tuli tänavatele või ilmus televisiooni ja laiendas vabadusi, tundub olevat möödas. Peale teenindustarbe on kunstile siiski jäänud ka meelte lahutamise funktsioon, mis heal juhul kasvab kogemuseks.

Interdistsiplinaarne etendus „Mesi taarausu meskile“ (Luulur, Roomet Jakapi, Tanel Tätte, Henri Hütt, Külli Roosna, Kenneth Flak ja Tempecy Dance Company) oli katse panna teadustegijad, häälutajad ja tantsijad ühte kooslusse.

Raivo Kelomees

See on ka siinse kultuurielu „läänestumise“ märk, sest riik ei reguleeri loomingulist praktikat, ei ole tsensoreid, kes hoiaks kunstil silma peal. Kangid ja pedaalid on loomepraktika reguleerimiseks siiski olemas. Ida pool on aga näha nii tuttavat regressi, kultuuri langemist kontrolli all mülkasse, uusstalinismi õpikunäiteid. Kuid uustotalitaarsust, mis Ukraina sõja taustal on hästi dokumenteeritud, ei ole vaja põlata, vaid see tuleb hoolikalt prepareerida ja formaliinis hoida. Selle kudede uurimiseks pole kunagi olnud paremaid vahendeid kui praegu.

See annab ka lootust antitotalitaarse kunsti uuestisünnile ja sellise kunsti uurimise uuele ringile.

Meelte lahutamist võiks võtta ka otseseltki: kunstniku siht on vaataja meelte võimekuse proovilepanek, see on panna vaataja (meelte kaudu) kogema midagi, mida ta kogeb harva või ei koge üldse mitte.

Kui tulla „Tartu interdistsiplinaari“ juurde, siis meelte ja tajumisvõime proovilepanek on see tõesti. See on ka näide vaba ühiskonna kunsti toimimisest ning piiride puudumisest tegijate, korraldajate, uurijate ja kirjutajate vahel.

Sattusin kolmapäeval kirjeldustõlke foorum-töötuppa, kus tegin koos Kai Kunderiga vaegnägijaist konsultantide juhendamisel installatsioonile kirjeldustõlget. Teoseks oli Krista Ojasaare installatsioon „Unistuste kataloog“ Pallase galeriis. Kogemus avas mu silmad: senine kirjutamisrutiin teisenes, kuna tavalisele teose kirjeldamisele, mis kaasneb iga arvustusega, tuli lisada omadussõnu ruumiliste ja kättesaamatute meeleliste elamuste tähistamiseks. Teost tuli kujutada ette nägemispuudega inimese vaatenurgast. Sellist kogemust võiks soovitada kunstikriitikute ettevalmistamiseks. Eestis tegeleb kirjeldustõlketeenuse pakkumise ning tõlkijate koolitamisega MTÜ Kakora, mille juht on Sülvi Sarapuu. Selle veebilehelt leiab kirjeldustõlke põhimõtted, mida rakendada teatrietenduste ja filmide kirjeldaval tõlkimisel.

Interdistsiplinaarne etendus „Mesi taarausu meskile“ (Luulur, Roomet Jakapi, Tanel Tätte, Henri Hütt, Külli Roosna, Kenneth Flak ja Tempecy Dance Company) oli katse panna teadustegijad, häälutajad ja tantsijad ühte kooslusse. Etendus algas Tanel Tätte reoloogilise sissejuhatusega ainete viskoossusest – Tätte valas mett läbi ventilatsioonitoru. Jakapi katsetas suitsikuga halbu vaime peletada, nagu kasutatakse suitsutit ehk viirukipanni religioossetel sündmustel. Tekkis paralleel mesiniku ja hingekarjase vahel. Oma tegevust saatis ta häälutusliku pobinaga. Tantsijad moodustasid omaette plastilise kehakoosluse. Mee kasutamine ja sõna „mesi“ viis mõtted Ilmar Laabani häälutusele „Vesi ise“, kuid häälutajad sealt improvisatsiooni ei olnud ammutanud. „Mesi taarausu meskile“ oli ambitsioonikas etteaste, mis oli ehitatud üles klappivatele assotsiatsioonidele. Selle kõige paljulubavam katse oli tuua teadusprobleem lavakonteksti, täita füüsiline atmosfäär lõhnameelt erutavate parfüümidega ja äratada mett mekkida lastes vaataja maitsemeel. Mõistagi ei puudunud lavalt arvutiekraan: toimuv oli multimeedialine ja -meelne.

Interdistsiplinaarse kunsti missioonina näengi eri tüüpi tegijate esituste ja kompetentsi liitmist ja meelte ühendatud või lahutatud erutamist, et saada uus kogemus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht