Mees, jumal ja tõde on surnud

Kaisa Eiche

Mare Tralla näitus „Hull armastus”/ „Mad love” Tartu Kunstimajas kuni 18. XII. Mare Tralla tõstatab isikunäitusel „Hull armastus” armastuse temaatika, pidades seda kahjutundega kunstimaailmas marginaliseerituks, kuigi see on ometi muidu nii igapäevane ja ülioluline. „Alates 1995. aastast on Mare Tralla loomingu üheks teemaks olnud intiimsete inimsuhete ja emotsioonidega suhestumine, privaatses ning isiklikus ühiskondliku nägemine. Armastuse teema käsitlusse kaasaegses kunstis suhtutakse sageli kui banaalsesse ja kunsti jaoks odavasse temaatikasse. … Armastus on kõige intiimsem, samas kõige avalikum inimtunne”, on lugeda pressitekstis. Lugesin vahetult pärast näituse külastamist Krista Piirimäe artiklit Eesti Päevalehes „Mare Tralla lahtipakitud sugutung näitusesaalis” (8. XII), kus kunstiajaloolane väljendab üle kõige pettumust selle üle, et kunstnik kisub „saladuse”, mis eristab inimest loomariigist ja mis on peidetud kombekuse, religiooni ja moraali kultuurikihi alla, ühe ropsuga alasti. Olin samuti šokeeritud, aga hoopis loetud artiklist ja selles autori tsiteeritud meeskolleegide kommentaaridest. Kindlasti ei leidnud ma midagi häbiväärset Tralla teostes ja ammugi mitte sellisel määral, nagu kunstiajaloolane lugejatele lubab: „20 aastat Tallinnas ja Londonis tegutsenud feministlik kõmukunstnik „ei peta” tartlasi”. Vajun tartlasena piinlikkusest maa alla, ajaleht käes.

Kahtlustan, et šokeerimine pole sel korral kunstniku taotlus. Ka ei pea ma neid teoseid ei üleliia erootilisteks, ammugi mitte räpaselt pornograafilisteks. Tõsi, Tralla intensiivse pildikeele taga on esialgu raske allteksti märgata. Sisenedes galeriisse, tundsin minagi, kuidas naiskunstniku visuaalsed metafoorid libisevad reitena ümber vuajeristiks taandatud vaataja ja sõlmivad end tugevasse haardesse, naelutades külastaja mitmekümneks minutiks paigale. Kuid lõpuks hakkas mulle näima, et kunstnik on hoopis segaduses, tema positsioon on pigem häbelik või kõhklev.

Koos fotograafia tehnoloogia leiutamisega hoo sisse saanud pornograafiatööstuse massilist produktsiooni võimaldav areng on meestarbijale suunatud. Naise kaubastatud keha ja müügiks pakutav „armastus” on ideena teostatud ka Tralla näitusel installatsioonina „Vene pruudid” (2007), kus laest rippuvatele naiste eriilmelistele aluspükstele on trükitud fotod ja veebilingid, mis osutavad internetis levivatele tutvusportaalidele, kus iga soovija leiab endale sobivas eas ja väljanägemisega virtuaalse sõbranna või miks mitte ka lihast ja luust naise näiteks abielu vormistamiseks. Jah, need on kaasaegsed orjakaubanduse põhimõtteid, kus suhe, mis baseerub majanduslikel alustel, on pigem üheselt kallutatud – klient on kuningas. Portaalid eksisteerivad reaalselt ja pealiskaudsel vaatlemisel tundub vist kõigile, et need naised ise vabatahtlikult on nõus inimkaubanduslikesse suhtesse astuma – ostan-müün-vahetan. Teenuse pakkumisega kaasnev ikonograafiline rituaal, kus alati naeratavad täiuslikena tunduvad seksikad tüdrukud, loob ennekõike nii kliendist (mehest), kuid ka tegelikult kõigist osalistest naiivse tarbija kujutluspildi.

Heteroseksuaalseid suhteid ja nendega kaasnevat kommunikatsiooni-probleemi puudutab ka näituse vanim teos, videoinstallatsioon „Com.Rel.Int” (1995). Näeme passiivselt ja emotsioonitult ekraani jõllitavat noort meest ja naist ning ehk platooniliste internetipõhiste suhtluskanalite ironiseerivat kommentaari. Annan siinjuures endale aru, et see tõlgendus nüüd, teose valmimisest 16 aastat hiljem, ei arvesta vahepealse tehnoloogilise arenguga.

„Second-hand Lovestories” („Taaskasutuses armastuslood”, 1996, eksponeeritud isikunäitusena Vaalas), kus kasutatud nii lavastuslikke autoportreelisi fotosid, tsitaate, öösärke, heli, maalitud või digiprinditud tuntud naisteoreetikute portreesid, jäi oma esitluses ja taustas esialgu hämaraks. Guugeldades leidsin Postimehe arhiivist (29. VI 1996) Katrin Kivimaa artikli „Argipäevase armastuse lõksus”, kus muu hulgas kahtlustab Kivimaa Trallas peituvat naist meestevihkajat, kes nende väikeste tervikuna küüniliselt mõjuvate tsiteeritud „armastuslugude” kaudu nullib kujutluse ülevast romantilisest armastusest. Niisiis selgub ajaloo hämarusse vajunud allikatest, et Tralla näituse pressitekstis kurdetud armastusteema banaalseks tembeldamisse on kunstnik ise ülbetel 1990ndatel panuse andnud.

Nüüd on Tralla armunud. Päevikuformaat (tekstiväljavõtted isiklikust päevikust) ja otsekohene paljastav pildikeel paneb vaataja siiralt kunstnikule kaasa elama või tundma. Feministliku teooria põhjal on naise identiteet ajalooliselt loodud mehe domineeriva ja korrigeeriva pilgu abil. Naise rolle ja peost libisevat identiteeti kirjeldab Tralla teostes „Ruumi kirjutatud” (2010-2011) ja „Päevik” (2011) järgmiselt: „Autobiograafilised teosed, mis esitavad küsimusi, kuidas asetub naine ruumi, kui normatiivne heteroseksuaalne pereelu muutub ebanormaalseks ja võimatuks, kui enam ei ole võimalik varjata oma tegelikku seksuaalset orientatsiooni ning etendada heteroseksuaalse naise rolli”.

Tralla astub reeglina ise fotodel/videotes modellina üles (riieteta), kuid ma ei leia poseerimise jälgi. Tema kehakeel ei ole seksualiseeritud, vaid väljendab pigem stressi, kurnatust, tülpimust. Fotodel eksponeerib ta ruumis kaardistatud „kitsaskohti”, mis otseselt markeerivad, kuidas naine isiklikus ruumis (kunstnik ise oma kodus) enese tegevust ja paiknemist defineerib, kuid nüüd „normatiivse heteroseksuaalse pereelu” kõrvaltvaataja rollist lähtuvalt. Ainus „poseeritud” kaader on iseenesestmõistetavalt „kapist väljatulemine”.

Mänguline fotoseeria „Päevik”, kus lähikaadris kunstniku alasti keha koos leludega, kaasa arvatud lilla vibraator, on näituse võtmeteos. Nimetatud seerias näib kunstnik mängivat läbi „heteroseksuaalsetest mõttemallidest” vabanenuna uusi eri rolle. Esialgu endale vaid mõttemänge lubades (päevikutekstid), autor algul kehastub, siis kohaneb ja visualiseerib seejärel enesele uued reaalsused: näiteks küsimus uutest soorollidest –, kas ma olen bi- või homoseksuaalne?.

„I Want A Sunday Kind of Love” („Tahan pühapäevast armastust”) mängib Tralla värskeima teose, video „Hull armastus” (2011) helitaustaks võluva Etta Jamesi esituses. Selles teoses istub Tralla väiksemõõdulisel lastetoolil teleri ees ja tema keha väljendab taas masendavat stressi. Põhjus-tagajärg: uued ihaobjektid, mida meedia lastetubadest ja nukumajadest kuni kaasajal haibitud hollywoodlike staarnaisteni tüdrukutes toidab. Me oleme oma iha vangid, kui igav. Tulevikunaistest loodetavasti ikkagi saavad enda simulaakrumi täieõiguslikud emandad (parafraseerides Rosa Maria Rodriguez Magdat).

Mare Tralla, I wish you that sunday kind of love!