Mees on tagurpidi naine

Pärnu kunstisuve näitusel „Mees ja mees“ on meest näidatud haavatuna, mida nii kaua on omistatud naisele, näitusel „Naine ja naine“ on naine aga juba kindralimõõtu.

TRIIN TASUJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Pärnu XX kunstisuvi: näitused „Naine ja naine“ (kuraator Marian Kivila, kunstnikud Valeria Secchi, Sarah Maple, Katrin Piile, Jill Peters, Kaja Kann ja Mikk Pärnits), „Mees ja mees“ (kuraator Jan Leo Grau, kunstnikud Kenneth Bamberg, Arne Svenson, Ahti Lyra, Art Allmägi, Jun Ishikura, Sandra Jõgeva, Alan Miller, Kaupo Kikkas ja Nicolas Bouvy) ja „Viis vaadet mehelikkusele“ (kuraator Harry Liivrand, kunstnikud Ado Lill, Mark Kovalenko, Ly Lestberg, Toomas Volkmann ja Leonhard Lapin) Pärnu Linnagaleriis kuni 17. VII.

Sootemaatika intriig äratas mu huvi näituse vastu juba siis, kui sain teada, et selline väljapanek tuleb. Sugu kui inimeseks olemise üks tunnuseid võib tekitada vastuolusid, kuidas keegi sugu tajub ning mis määrab kujutluse ja arusaama soost. Nii on ka näitusel esindatud kunstnike vaatenurgad, mille kaudu nad on soolisust vaadelnud, üsnagi erinevad. Liialt sugudevahelistesse suhetesse laskumata on mõlemal näitusel esitletud viise, kuidas oma sugu maailmale esitleda ja/või sellega toime tulla ehk kuidas oma sugu välja kanda.

Naer enda või teiste üle? Ma ei pidanud pikalt juurdlema selle üle, kumba näitust enne vaatama minna, sest soolist kantavust on kõige ilmsemalt esitanud Mikk Pärnits alajaotuses „Naine ja naine“. Tema küsimus „Mida mehed tahavad? Keda kotib!“ väljendab ka minu hoiakut. Pärnitsa fiktiivsete naiste­ajakirjade kaantest koosnev teos on eksponeeritud omaette ruumis, mis on natuke nagu raamatukogu ajakirjandusosakond. Kõigil ajakirjakaantel ilutseb tema nägu, kuigi naisteajakirjade kaantel oleme harjunud nägema naisi, ent ka Pärnits on neil naiselik – täpselt nende ilustandardite järgi, mida praegusel ajal nõutakse või eeldatakse. Ajakirjade nimi ja eksponeeritud fotod (seeria „Kõva“) tuletavad mõne erandiga meelde eesti ajakirju: Pede ja Kodu, Tagasi, Eesti Paine jne. Seda on lõbustav lugeda. Viimase kaanel vaatab Mikk Pärnits vaatajat pilguga, mis nagu küsiks: „Noh, said

Valeria Secchi on loonud tänapäevase naise ikooni, kuid edu kõrval tähistab see ka läbikukkumist.

Valeria Secchi

pihta?“ Jääb vaataja otsustada, kas naljale, traagikale või oma egole. Pärnitsale eraldatud ruum on nagu meediapauk, mis käsitleb ebamugavaid soolisuse (ja ka muuga) seotud teemasid, mõjudes intensiivselt nii sisukuse kui ka esteetikaga, tekitades korraga väga palju tundeid ja mõtteid. Õnneks ei tuvastanud ma kõiki kaantel mainitud nimesid, nende nägusid ja tegusid (ehk tahan neid lihtsalt unustada), sest tean, et järele uurides hakkaks mul ilmselt paha, siis naljakas. Autor on oma põhimõtted esitanud ka seinal eksponeeritud intervjuus Eesti Painele, sest on karta, et muidu ei pruugita aru saada.

Fantaasia ja tegelikkuse piirimaadel. Järgmisse ruumi astudes näen kahe taime vahel eksponeeritud videoinstallatsiooni täpselt sel momendil, kui roosas kangas tagumik end videos vastu ekraani surub. Olmelise kodusaate muusika taustal toimetab pealaest jalatallani tussuroosasse liibunud androgüünne figuur. Mõtlen jälle, et hea, et ma kohe autorit ei tea – ta ilmselt ei tahakski, et ma teaksin. Näota tegelane kannab alguses käes kella ja joob, pea alaspidi, tünnist valget vahtu. Selle nagu teistegi tegevuste – munade korjamine, pissimine, saunatamine, suitsetamine jne – puhul kannab kangelanna roosat liibukat. Esimesena seostuvad mul selle tsirkusega BDSMi fetišid, mille sügavalt intiimsest erootika­filosoofiast avalikult rääkimist võiks vist veel üksi kõrbes karjumiseks pidada, ent see mõjub südantsoojendavalt oma võimalikkuses, nagu võiks seks kui elu kunstitöö olla aktsepteeritav, tabuvaba teema. Roosas liibukas tegelane lõpetab kanakuudis kanadeta: ta püüab ennast sinna ära mahutada, sobivat poosi otsida ja ka läbi ekraani tungida. Ärkan oma BDSMi fantaasiast täielikult video lõpul, kui ekraanile ilmuvad kaks tütarlast, kes on alasti lumises öös, nagu oleksid nad just saunast tulnud, et end lumme visata.

Kaja Kannu videoinstallatsioon „Üksi kodus“ on kõike muud kui erootiline fantaasia, ent lakoonilisuse tõttu suudab autor sellega tekitada nii palju seoseid, puudutades (otseselt puudutamata) nii mitmeid teemasid korraga, et ainult üksioleku abil saab installatsiooni tervikuna mõista. Vahepeal ilmuvad ekraanile teist värvi liibukinimesed: nad figureerivad remarkidena, mille tõlgendamine eeldab informeeritust ja kujundlikku mõtlemist, sest muidu võib see jääda „kaasaegseks kunstiks, millest keegi niikuinii aru ei saa“. Sootusele pretendeerimine on just kostüümide tõttu tähenduslik, sest tõmbab rõhu soolisuselt ära, tegeledes pigem inimesena ellujäämise küsimustega.

Jõudes peasaali, kus asuvad ülejäänud kunstnike tööd, loen selgitavast tekstist, et Kanni video „portreteerib meie kultuurikeskkonnas mõnes mõttes arhetüüpset naist, kes peab maal elades oma soostereotüüpsed soorollid unustama“. See kirjeldus ausalt öeldes lahjendab minu tõlgendust.

 

Intellektiga naisekuvandi kallale. Sarah Maple’i ülikooli lõpetanud Disney printsesside portreed on esimesel pilgul nii igavad, et mida iganes, mingid USA rikkad, ilusad ja privilegeeritud – nagu poleks juba ammu aru saanud, kui võlts üks staatus võib olla. Ent kõrvutatuna Jill Petersi „Albaania vannutatud neitsidega“ tekib kontrast, mis avab naise ja hariduse mõiste uuel tasandil ja loob kahe teose kauni sümbioosi – ideed mõttetusest ja mõttekusest, ilust ja ideest – ning paneb küsima looduse ja kultuuri segunemise ja tekkimise tagamaade kohta. Albaania neitsid näevad välja nagu mehed, kuigi on bioloogiliselt naised. Balkani külatraditsiooni järgi on nad otsustanud varases eas omandada mehe sotsiaalse identiteedi, kuid selle mängu reeglite hulka käib mehe privileegide ja maneeride õppimise kõrval elu lõpuni tsölibaati jäämine. Sadu aastaid vana traditsioon kujunes välja (tõenäoliselt) vastuhakust olla abikaasa omand, mida tähendas naiseks olemise sotsiaalne staatus. Praegu on sellise traditsiooni säilimine ka sealsete maailmast informeeritumate arvates kohatu, ent siin peitubki traditsiooni paradoks. Omamoodi on ju ka Disney printsess fabritseeritud sotsiaalne standard ja kui ta veel ka ülikooli lõpetab – mis eeldab, et ta on piisavalt rikas, et seda teha –, on ta topeltstandardiseeritud, aga vastu­pidiselt vannutatud neitsiga, kelle haridus on külatraditsioon (võimaluste piiratus) ja ebanaiselik esteetika. Hakkasin mõtlema, milles merineitsi Ariel küll diplomi võis saada – ujumises või? Maple’i portreeseeria lihtsuses võib iga printsessilugu muinasjutu taust­süsteemi arvesse võttes minna retsilt vastuoluliseks.

Kui aga naine Albaanias ei tahtnud abielluda, oli tema ainus variant olla mees, kui ta soovis oma kultuuriruumis kehtestatud sotsiaalsete normide keskel elada. Me sõltume teadmistest, mis on meile kättesaadavad, aga mida rohkem infot on kättesaadav, seda enam sõltub valikute tegemine individuaalsest otsustusvõimest. Sotsiaalsete vajaduste rahuldamine vs. iseendaga rahus elamine eeldavad oma identiteedi tundmist. Aga millele otsustab tänapäeva naine oma identiteedi luua, on iseküsimus.

Mänguvõimalused? Valeria Secchi irvitab oma pop-plakatitel naiselikkuse üle, selles avaldub ühismeedia kriitika.

Ta on loonud tänapäevase naise ikooni: see on rahaboss supernaine, laigi-neitsi­maarja, kallitest iluoperatsioonidest fantaseeriv ja oma eksistentsile sotsiaalmeediast lohutust otsiv tegelane, keda määratleb teda ümbritsev tähelepanu. Samal ajal paljastub selles püüdluses ka läbikukkumine, mis avaldub eelkõige töös „Ma tahtsin olla sinu moodi, aga see ei lõppenud hästi“ („ I wanted to be like you, but it did not end well“).

Eelneva võtavad kokku Katrin Piile abstraktsed tööd, kus on naise kujutamine hajutatud ühiskonna- ja meediakriitilisuse abil, mis on tänuväärne lõpetus, sest laadivahetus on pärast saagivat põhimõttelisust vajalik. Ega sealt siiski täitsa puhtalt pääse: enne väljumist jääb viimase maaliga kummitama visioon mehest, kes loob naise kujutist. See on kuraatori seisukoht, aga ma küsin vastu: kas naine siis ei ole mehest loonud oma versiooni?

Uksest väljudes tunnen, et tahan end kuidagi tasakaalustada. Kuigi põhilisena ei jäänud mind painama mitte niivõrd soo problemaatilisus kui konflikt, vaid praeguse aja lõputute ja rohkem või vähem arhailiste valikute ja võimalustega eluolu. Enne mehe näituse vaatamist tõmban hinge ja einestan tee peale jäävas kohvikus, kus kuulen paratamatult pealt noore ema dialoogi sügisel kooli mineva pojaga: „Kuidas sa seal koolis veel kavatsed hakkama saada, kui sa oma sandaalegi kinni ei oska siduda?“ – „Ai, ära löö mind!“ – „Ma ei löönud, ma panin sandaali kinni. Ah, tead, kui viingi su mitmeks päevaks Antsu juurde, siis istud seal kinni.“ – „Ära küünista mind.“ – „Ma ei küünistanud, ma pühkisin su jalalt liiva ära.“

Õrn erootiline mees. Mehe näitus kutsub esimesest pilgust õrnusega: Ahti Lyra mehetorsoga installatsioon, kus seisab kiri „Blow me!“ ning kubemes on õrnad võililletupsud. See tekitab erootiliselt lõbusa meeleolu. Mänguline seksuaalsus juhatab esimesse ruumi, kus justkui valvaks kuus geist valvurit, kolm kummalgi pool. Need on Arne Svensoni fotoseeriast „Peded“, kus ta otsib vastust küsimusele, kas seksuaalne orientatsioon on füüsiliselt tuvastatav. Kuidas ma peaksin seda selle seeria abil teada saama, kui näitusetekstis on juba kirjas, et tegu on geidega? Fotol kujutatud mehed on esitatud neutraalselt, jättes vaataja oma eelarvamuste üle mõtisklema. Kas – ja kui, siis kuidas – ja mille põhjal tahame erinevusi leida? Midagi parempoolsetele: esindatud on ka üks vormirõivas preester. Kas seksuaalsuse tunnistamine teeb meid hapraks või on seksuaalsus ise nii õrn, et erinevustega leppimise asemel eelistatakse erinevat rünnata? Svenssoni kaaslase pedeks nimetamine oli pannud teda selle üle mõtlema, sest kuigi ta ka ise on gei, siis millegipärast oli võõras osutanud tema kallimale, mitte talle.

Geide kõrval koridori lõpus on midagi altaritaolist, seal jätkuvad Lyra lilleseadete kompositsioonid torsode ja fotodega, mis puudutavad mind järjest enam, mida sügavamale neisse süvenen. Kui naise näitusel õrnust esile ei tulnud ja ka esteetika emotsionaalselt ei puudutanud, sest raius vaid intellektiga, siis seda tänulikum olen Lyra delikaatseid maske ja seadeid vaadates. Üks tema lille­seadetega fotoseeria, mille keskmes on peenis, mis on füsioloogiast sõltuvalt lillekimbuks komponeeritud, on eraldatud pisikesse kambrikesse, kuhu sisenedes tunnen end nagu nurka surutud häbelik neitsi, kes on tähelepanust meelitatud. Peenis on samavõrd hoolitsust vajav taim kui vagiinagi. See tõdemus teeb seest soojaks, sest mõistan seal seistes, et looduses oleme võrdselt õrnad. Õrnus on ilus saladus, mida Lyra tööd annavad edasi meisterliku haprusega ja siiralt. Mehe õrnus on ligi­tõmbav – pole muud teha kui ahhetada. See on vist midagi sellist, mida tunnevad mehed Victoria’s Secretsi pesukollektsiooni esitlusel? Keha kui ilu eksponeerimise lõuend, ilu esitlemise relv töötab võrdselt nii naise kui ka mehe puhul. Minu meelest pole selles midagi halba.

Mind jääb aga häirima sõna „pede“, mis on iseenesest kirjapildis ju ka lillelikult õrn, ent intonatsiooniga saab selle muuta raiuvalt jõhkraks. Kenneth Bambergi kujutatud mehed on aga maskuliinsed selle suures ja tugevas tähenduses, nii kuninglikkuses kui ka sümboolselt, antropoloogia mõttes. Seda esitleb eriti ilmekalt koteka ehk peenisekate, mille Bamberg on lasknud kujundada Ahvenamaa meestel. Analoogselt Lyraga ei ole nende meeste kätetööl liiga intellektuaalset laengut: nad esitavad asja, nagu see neile paistab, see ilmneb ka Sandra Jõgeva videoinstallatsioonis.

Mehe alastus ja selle erootiline alatoon on üks selle näituse läbivaid jooni. Kaupo Kikkas on muutnud praeguse aja esikulturistid oma fotodel Antiik-Kreeka monumentideks. Füüsist on väljendatud nii korstnapühkimises (Nicolas Bouvy) kui sepatöös (Jun Ishikura). Harry Liivranna kogu näitusel kaob see erootilisse mängu.

Margus Kiis räägib Sandra Jõgeva videos „Maailmakord“ seksi põranda alla kadumisest, see aga tekitab naljaka vastuolu näitusel esitletud ilusate mehekehadega. Kui seksikust jagub, siis miks peaks seks ära kaduma?

Tänavakohvikus lõunatades nägin frustreeritud (üksik)ema kõrval ka kolme­liikmelist perekonda. Umbes seitsmeaastane poiss oli haaranud ema käest ja tegi paar sammu, et teise käega võtta kinni ka isa omast. Niimoodi ühendatuna kõndisid nad paarkümmend meetrit ukseni, kust läksid sisse, vahetult enne seda lasi poiss mõlema käest lahti. 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht