Meeste lahkamine

Christian Veske

Margus Punabi kunstikogu näitus „Mees, seksuaalsus, kunst” Tartu Kunstimajas kuni 3. VI, kujundanud Jaan Toomik. Mees kui kehtiva soosüsteemi üks osapool on jäänud võrdõiguslikkuse debatis sageli kas vähem vaadelduks või emotsionaalsel skaalal „hea-halb”, „rikas-vaene”, „väärtustatud-väärtustamata” ebaõiglaseks tegelaseks, kellel on grupina eelis, mida omavahel jagatakse. Selline lihtsustatud lähenemine pole aga piisav ning tekitab sageli mõttetut sugupoolte konfrontatsiooni: kes kannatab rohkem? Tõepoolest, kui vaadelda sugupoolte ebavõrdsust, siis mehed grupina on sageli paremal positsioonil: neil on ressursside jaotumise tõttu ka rohkem võimu (poliitiline ja majanduslik otsustustasand, väärtustamine). Soouurija R. W. Connell on nimetanud seda patriarhaalseks dividendiks. Kui vaadelda ebavõrdsuse toimemehhanisme aga lähemalt, jõuame paratamatult ka patriarhaalse dividendi jaotumise (meeste grupisisene hierarhia) ning hinna juurde, mida mehed oma kollektiivsete hüvede eest maksavad. Tartus 11. ja 12. mail toimunud konverentsi ja kunstinäituse „Mees, seksuaalsus, kunst” eesmärk oli analüüsida mehi mitmetahulisemalt. Interdistsiplinaarne konverents peeti kunstinäitusega samades ruumides ning näituse üks mõjuvamaid teoseid, Jaan Toomiku „Taavet Koljati peaga” mõjutas ning suunas paratamatult ka saalis kõneldut võimu diskursuse juurde.

Eespool nimetatud teost, mida grupiarutelus pidas nii mõnigi homoseksuaalsuse ja pornograafia väljenduseks ning mida Eha Komissarov (vt Keskus 2010, nr 7) on püüdnud dešifreerida erootilise kunsti prisma kaudu, ei saa seostada siiski vaid seksuaalsusega. Pigem võib isegi väita, et seksuaalsusel pole selles teoses muud rolli kui demonstreerida seksuaalset ühet kui üht võimu jõhkraimat instrumenti. Olulisimal kohal ongi teoses pigem võimusuhted: hegemooniline ja allutatud maskuliinsus on vaatajale esitatud brutaalseimas vormis.

Võimu diskursusega olid väga otseselt seotud Olev Poolametsa ettekanne, mis käsitles kinnipidamisasutuste mõju seksuaalkultuurile (näidates ühtlasi, kuidas see mõjutab kogu ühiskonda), ning Teet Veispaku ettekanne, mis käsitles seksuaalsuse ja võimu seoseid ning seda, kuidas seksuaalsusest on ajaloos saanud võimu instrument.

Maskuliinsuse paine

Peale sugudevahelise ebavõrdsuse debati tahan eraldi kirjutada fenomenist, mida sageli võib tajuda ning mille tõttu osaliselt ka nimetatud konverents peeti: maskuliinsuse painest. See võib avalduda mitmel viisil, kuid on peamiselt kantud hirmust, et „tõelised” mehed hakkavad justkui kaduma. Kui paine on pigem introspektiivne ning isiklik, siis esitame endale küsimusi iseenda kogemustest lähtuvalt: kas ma olen piisavalt mees, mida minult kui mehelt oodatakse? Kui paine on tingitud pigem ühiskonnas esinevate meeste ning soosüsteemiga laiemalt seotud nähtuste tõlgendamisest, siis räägitakse sageli maskuliinsuse kriisist.

Siinkohal on aga oluline rääkida asjadest nii, et neid mõistetaks üheselt. Kõigepealt, mis on maskuliinsus? Juba vastus sellele küsimusele on komplitseeritud. Tavaarusaamas seostatakse maskuliinsust tihtipeale pigem bioloogiast tulenevaga ning maskuliinsust kirjeldatakse füüsiliste omadustena (tugev, jõuline, aktiivne jms). Selline määratlus on aga oma olemuselt nii piirav, et seda teed pidi eriti kaugele ei jõua. Kuhu sel juhul paigutada mehed, kes ei vasta oodatud omadustele? Connell pakub oma maskuliinsuse definitsiooni: „maskuliinsus on soosuhete struktuuris meeste positsiooniga kaasneva praktika jada”. Ta väidab, et seda sorti defineerimise korral asetub rõhk pigem sellele, mida inimesed teevad, mitte sellele, mida neilt oodatakse (n-ö sooliselt sobiv käitumine).

Eespool nimetatud lähenemine võiks olla lähtepunkt meie maskuliinsuse debatis, et maskuliinsuse kriisist rääkides hakataks pöörama tähelepanu probleemide algallikatele. Probleemiks pole ju see, et „mehed pole enam mehed”, vaid pigem see, kuidas ühiskonna tajutud maskuliinsuse ideaalid väljenduvad (nt riskikäitumine) ning nende ideaalide piiratus. Ideaale võib ka pidada üheks grupisisese hierarhia tekkimise põhjuseks.

Patriarhaalse dividendi hind

Nii et sugude ebavõrdsuse kirjeldamisel tuleks vaadelda ka seda, kuidas soosuhted on kujundatud sugudesiseselt. Sotsioloog ja maskuliinsuse ilmnemise uurija Michael Kimmel on soovitanud analüüsiks võtta n-ö püramiidi mudeli, kus vaadeldakse, millised on meeste privileegid (patriarhaalne dividend), aga ka seda, millist hinda nad privileegide eest maksavad (varasem surm, õnnetussurm, kuritegevus ja kuritegevuse ohvriks langemine, halvad lähisuhted) ning millised mehed privileegidest osa saavad. Viimane on eriti oluline Eesti kontekstis, kus ühiskonnagruppide sissetulekute lõhe on väga suur. Samuti on Eestis patriarhaalse dividendi hinnaks meeste lühike eluiga: keskmine eluiga on üks lühemaid Euroopa Liidus.

Väide, et soosüsteem on selline, nagu ta on, ning see on muutumatu looduse tõttu (sest looduses on ju ka nii), on sama naiivne kui väide, et bioloogial pole mingit mõju meie käitumisele. Selleks, et meeste käitumises muutuks midagi paremuse suunas (nt enese ja teiste eest hoolitsemine) tuleb probleemidest rääkida ning nende tekkepõhjusi analüüsida. Tulemuseks võiks sealjuures olla maskuliinsuse tähendusvälja suurenemine, mis vähendaks kollektiivset maskuliinsuse painet ning hirmu, et „mehed pole enam mehed”.

Meeste positsiooni saab ja peab analüüsima soosüsteemis mitmetahuliselt, vaadelda seda nii sugupooltevahelises kontekstis kui ka grupisiseseid asjaolusid arvestades. Antud konverents ühendas omavahel sotsiaalteadusliku, loodusteadusliku ja kunsti perspektiivi, luues niiviisi edasiseks teemakäsitluseks hea baasi.