Mehine abstraktsionism

Tammetalu Estonia teatri näitusepaarik on põnev, sest ekspositsioonide seoste ja põkkumiste ahel ei jookse ainult temaatilist liini pidi, vaid korrelatsioonis on ka väljenduslaadid.

KAIRE NURK

Tiina Tammetalu näitused „Exodus“ ja „Tänuteenistus“ Estonia teatri galeriides kuni 21. VI.

Tiina Tammetalu maalijaskaalat määratledes võib tõdeda, et see ulatub abstraktsionismist realismini, kuid need kaks mõistet vajavad täpsustamist, sest kohati on nende tähendus Tammetalu puhul risti vastupidine tavapäraselt juurdunule.

Kunstnikuna on Tammetalu üha enam hoidunud muudest väljakutsetest, et kontsentreeruda oma loomingule, mistõttu loomekihistused on hakanud lõimuma üha komplitseeritumalt. On tekkinud ootus, et Tammetalu kunstnikupraktika lisab midagi sõnastatavat ja üldrakendatavat abstraktsionismi mõistmisele või vähemalt selle käsitlemisele, selle üle teoretiseerimisele.

Kunstniku näitusepaarik Estonia teatris on just sellepärast põnev, et kahe ekspositsiooni seoste ja põkkumiste ahel ei jookse mitte ainult temaatilist liini pidi, vaid omavahel on korrelatsioonis ka väljenduslaadid. Väljenduslaadid on abstraktsed, kuid seda erineval moel ja eri astmeni. „Exoduse“ seeria (2008; seeria üheksast maalist on väljas kuus) ülakorruse rõdugaleriis on puhtavereline abstraktsionism, sündinud vaimsest intentsioonist, mis on materialiseerunud vahetult ja otse lõuendil, nii-öelda alla prima. Peakorruse ringjalt kulgeva jalutusgalerii seintel eksponeeritud maalid (kokku kaheksa) on seevastu valminud abstraheeringuna mällu sööbinud mentaalseist vaatlusist turvatsoonides. Samuti nagu meeled on saanud palju aastaid kestvat toitu, on ka need maalid valminud pika aja jooksul, mõned isegi kuni kümneaastase tsükli kestel.

Kõrvaltvaataja mälus võib leiduda Tammetalult ka märksa realismilähedasemaid töid. Kuid autor peab realismi absoluutseks väljenduseks oma loomingus just selle sajandi esimese kümnendi suurte „Eesti maastike“ seeria töid, nn mullapilte, mis on osaliselt valminud teepinda kopeerides või otse lõuendile üle kandes. Need tööd on aga monokroomiale lähenevas „värvikoes“ ometi ülimalt abstraktsed, kui unustada jutukas tähenduskandja – mulla materiaalsus.

Põgenemine

Seeriatena töötamine oli Tammetalule omane juba üliõpilasena. Kunstnik seostab seda tollase, 1980ndate teise poole transavangardismi lainega. Seeriad võimaldavad suurt vaadet kogu tervikule ja käsitleda iga maali eraldi moodulina, mida saab ümber paigutada ja niimoodi uusi või teisi tähendusi avada. Visuaali, värvide järgnevuse ja rütmidega muutub ka lugu. „Exoduse“ seeria sai tõuke põgenike voolust üle Vahemere Euroopasse. Seeria maalide monumentaalsed liigendused, põhimõttelised, et mitte öelda, järsud koloriidierinevused (värvitusest ehk must-valgest puhta täisvärvini) ning kord avatuma, kord suletuma vaatevälja vaheldumine loovad dünaamilise, rahutu, heitliku meeleolu. Järgnevalt on autor seda seeriat kas osaliselt või tervikuna korduvalt eksponeerinud, kusjuures ekspositsiooniruumid on tinginud mitmesuguseid paigutusskeeme ja valikuid.

Ateljees Estonia teatrisse töid valides muutus ootamatult seeria dominant-sõnumikandjaiks kõrge laotusega sinine töö, mis varem oli enamasti valikust välja jäänud, ja teine, maaliväljal kõrgele tõstetud ristiga (või ristumisega) kollastes toonides apoteooslik lõuend. Nende, Ukraina lipuvärvides maalide kaudu hakkas seeria jutustama Ukrainat laastava sõja põgenike lugu, esitades seda ühtlasi sügavamal, universaalsemal tasandil. Ühest küljest tõendab see autori loodud universaalse kujundi tähenduslikku plastilisust, teisalt tema ajastunärvi. Võib küll öelda, et Tammetalu tajus sarnaselt Olga Tobrelutsuga, kelle loomingu väike valik oli hiljuti Tartus ERMis vaadata, dramaatiliste sündmuste ulatust juba varakult ja reageeris sellele. Tiina Tammetalu „Exodus“ on Eesti (maali)kunstis üldse üks väheseid, kui mitte ainus, selle ajastu marker.

Meie telefonivestluses osutas Tammetalu „Exoduse“ seeria lähedusele ka oma tudengiaja abstraktsete tööde „tugeva käekirjaga“, mida hindamistel oli iseloomustatud kui mehelikku ning külma. Abstraktsionism (tollases?) tunnetuses – kui „lõhkumine, jõu väljendus“. Vastukaaluks oli ta siis püüdliku õpilasena püüdnud figuraalsetes töödes (naiselikku) rolli sobituda, maalides neid võimalikult ilusana.

Autor rääkis seeriate valmimise „tehnoloogiast“: „Ideid kritseldan pisikeste paberitükkide peale, seal võib tulla järjest seeriaid. Sul kogu aeg see lugu jookseb, pead sisemonoloogi. „Exoduse“ pealkiri tuli samuti selles protsessis. Kui aga hakkad suurt tööd tegema, siis enda algne plaan ei vii sind sinna, kuhu plaanisid. Mõni kõva kalkulaator (ratsionalist) ehk suudab nii, mulle on see kujuteldamatu. Tegemise käik ise pakub nii palju uusi võimalusi. Maalimine ei ole nagu Exceli programm, et andemete sisestamise järel saad selle tulemuse, mis peab tulema. Plaan on vajalik alguses, käivitamiseks. Sa hakkad tööle mingisuguse materjaliga, see materjal on sulle partner. Maalimine on dialoogi pidamine, mitte monoloog.“

Turvatsoonid

Põgenemise eesmärk on tõotatud maa ehk turvatsoon. Peakorruse jalutusgalerii maalid on koondatud pealkirja „Tänuteenistus“ alla. Nagu öeldud, vahendavad need kujundeid turvatsoonidest – ateljeest, kodust, aiast Haapsalu suvekodus jm. Märgiline on neist maalidest aastatel 2009-2010 alustatute lõpetamine just koroonapiirangute kestel, kui (oma) kodu tähendus ja tähtsus võimendusid mitmekordseks.

Võib nentida, et ülakorruse mastaapsed „ilmaruumid“ mõjuvad, vaatamata formaadi väiksusele, üldistusjõus kaugemate ja võimsamatena kui allkorruse konkreetse(ma)te kujundivihjetega ja koloriidilt „ilusamad“ suurte mõõtmetega tööd. Kuid neis on samamoodi nauditav üldistus ja mitmekihilisus alates pealkirjadest (nt „Üheskoos rajatud aed õitseb“, 2010–2020; „Nike. Püha pajupuu“, 2022) ja lõpetades keskendumisega askeetlikult valitud elemendile. Vastukaaluks ülakorruse vägivaldsusele ja kannatusele, võitlusele ja võidule pakub allkorruse näitus rahu, harmooniat ja intiimsust.

Autor avas vestluses ka näituse geneesi, selle, kuidas Estonia teatrimaja ajaloolises keskkonnas ja Eesti vabariigi 105. aastapäeva kontekstis ning Ukraina tragöödia ja koduste kujundite vastastoimes tekkis kombatav taju Eestist kui „isiklikust paradiisist“. Tiina Tammetalu: „Äkki sain aru, et isiklik paradiis ei ole ainult need paigad, kus võtmega keeran kinni ukse enda taga. Momentaanselt laienes isiklik paradiis Eestile tervikuna.“

Ja see on tõesti midagi, mille eest tuleb pidada kestvat tänuteenistust.

PS. Koha- ja ajaspetsiifika (mida võidakse isegi odavaks populismiks tembeldada), rääkimata rahvuskesksusest (nagu see oli viimati 1980ndate kunstis), pole enam trendikad. Estonia teater on endiselt ümber nimetamata. Abstraktset kunsti on peetud vabaduse poliitiliseks agendiks, realism aga on olnud rahvusluse ja võimu teenistuses. Kunstniku ohu- ja turvatsoonide vastandus on siiski alati kõrgemal olupoliitikast.