Meie aja uut tüüpi muuseum

Reet Varblane

Eesti Kunstimuuseumi direktori Sirje Helmega vestleb Reet Varblane. Foto: PIIA RUBER Teisipäeval, 17. novembril saab meie vanim kunstimuuseum ehk Eesti Kunstimuuseum või, nagu rahvasuu ütleb, Tallinna kunstimuuseum, 90-aastaseks, kuigi spetsiaalselt kunstimuuseumiks ehitatud hoonest sai Eesti Kunstimuuseum alles 2006. aasta algul. Need viimased kolm ja kolmveerand aastat ongi muuseumi elus olnud ilmselt kõige intensiivsem muutuste aeg, mis ei tähenda sugugi mitte ainult paremaid töötingimusi nii oma kogude eksponeerimise, välisnäituste sissetoomise, konverentside, seminaride läbiviimise, tegevuskunsti esitamise, õpilaste ning täiskasvanute harimise, raamatukogu kasutamise mõttes, vaid eelkõige hoiakute muutumist, uut paradigmat Eesti Kunstimuuseumi elus. Möödunud aastal pälvis Eesti Kunstimuuseumi peahoone Kumu, mille direktor Sirje Helme oli, eduka töö eest Euroopa muuseumide auhinna.   Mis on ideaalne muuseum tänapäevases mõttes?

 

Ma ei oska öelda, missugune on tänapäevane ideaalmuuseum, sest muuseumi mõiste on viimaste aastatega väga avaraks muutunud. On selge, et nagu kogu maailm on ka muuseum pidevalt muutuv organism ning praegu  ei saa rääkida muuseumist sellisena, nagu see oli paarkümmend aastat tagasi. On kaks olulist poolust, mille vahel liiguvad muuseumi tegevus ja tähendus. Ühelt poolt muuseumi baasülesanne eksisteerida meie kultuuri mälupanga ühe osana. See ei ole muutunud ega saagi muutuda. Kuid palju on muutunud väljapaistmis-, enda nähtavakstegemise viis ning  eeskätt seetõttu räägime muutunud muuseumimaailmast. Muuseum ei tähenda ainult suurepäraseid kollektsioone, kuigi, tõsi on see, et siiani tegutsevad Euroopas üsna traditsioonilised muuseumid, kelle kollektsioonid on nii suurepärased, et nad ei peagi midagi uuemat välja mõtlema oma töös. Kuid see suhtumine on muutumas. Muuseumil tänapäevases mõttes on rida lisafunktsioone, mida täidavad hariduskeskused,  kommunikatsiooni-, turundusosakond jne. Me elame meediamaailmas, mis on orienteeritud ainult värskeimatele uudistele ega vaja mälu. Seega on meie ülesanne kaasata mälu säilimise nimel eelnimetatud kaasaegsed vahendid ja võimalused.     

Aga muuseumi suhe publikuga? Mis roll on külastajal?

Publikuta puudub muuseumil mõte, siis on see vaid ehk suur ja väärtuslik kollektsioon. Eks ole muuseumi algne tähendus ju seotud pideva loometegevusega. Meie muuseumi seisukoht on, et tegutseda tuleb baasülesannet silmas  pidades professionaalselt ja hinnaalanduseta, aga paraku tähendab professionaalsus tihti ka teatavat introvertsust, sest spetsialist on seotud eeskätt oma erialase mõtteviisiga, esitades endale just sellel alal kõrgeid nõudmisi. See on talle omane ja kallis. See aga tähendab, et muuseumis peavad töötama ka need, kes vahendavad spetsialisti loodu publikule nii-öelda lihtsamasse keelde või innustavad näiteks näituste kaudu uuele loomingulisusele, nagu tehakse  seda meie haridusprogrammides. Iga tegevuse, iga elanike grupi jaoks on oma metoodika, oma viis ja võimalus teda kõnetada. See töö, samuti nagu muudki kommunikatsiooniviisid on muuseumile väga oluline. Meil on palju külastajaid ja me üritame seda „keeleõpet” pidevalt täiendada. See töö, mida teeb spetsialistide ringkond, on erakordselt väärtuslik kõigile. Olen veendunud, kui me meil poleks aktiivset näitusetegevust ja võimalust oma kogusid eri  aspektidest näidata, neist rääkida ja kirjutada, muutuks kaheldavaks baasfunktsiooni täitmine – kuidas saab hoida mälu eikellelegi? Võiks öelda, et tegelikult on meie töö valmistada tulevikus ette kohta minevikule. 

Tänapäeva muuseum koosneb siis kolmest tasandist: kogud ehk mälu, nende vahendamine publikule arusaadavasse keelde ning, kuna tänapäeva maailm on niivõrd medialiseerunud, siis tuleb võidelda endale koht meedias, sest muidu ei jõua see talletatu väärtus publikuni. Kas see on ideaal? Või peaks veel midagi silmas pidama?

See on üks võimalus muuseumide tegevust  kirjeldada, tõenäoliselt on kirjeldusviise teisigi. Kuid meie puhul on selline tasandiloogika tõepoolest oluline, sest erinevalt teistest maadest, kus on mitmeid kunstimuuseume, mõnes linnas lausa mitu, on Eestis vaid kaks suurt kunstimuuseumi ning seetõttu on meie kohustused ja vastutus väga lai. Nagu ütlesin, mul pole peas ideaalmuuseumi. Usun, et me liigume teataval määral selles suunas nende eesmärkide valguses, mis oleme endale seadnud. Õieti meie muuseumi, nagu ka kõikide teiste uut tüüpi Euroopa muuseumide puhul ei ole sellele praegu alternatiivi. Ma ei oska öelda, kas see on ideaal või mitte, aga teist võimalust ei ole. Nii paradoksaalsena kui see minu praeguse mõtteviisi juures ka ei kõla, ei välista ma, et ideaal võib olla just selline, nagu see on olnud vanade väärikate muuseumide juures, kui muuseumitöötajad istuvad nii-öelda kõrguses, sest muuseumil on järjekord ukse  taga ning külastatavus piisav. Paraku liigutakse Euroopas praegu elamuse pakkumise suunas. See tähendab, et muuseumil on midagi sellist, mida meedia ei suuda pakkuda: midagi originaalset, ehedat, materiaalset. Midagi sellist, millel on oma emotsionaalne väli ümber. Kuid see ei pruugi olla ainult esemekeskne muuseum, ka looduselamust pakutakse tänapäeval muuseumina, juhul kui see on seotud lisainformatsiooni ja  külastajakeskse ruumiga. Selliste muuseumide eesmärgiks on, et inimene lahkudes on emotsionaalselt erksam, rahul – ehk koguni õnnelik?     

Sellel on riskantne maik juures, sest vähem või rohkem mängib ju alati kaasa eelteadmine: „Mona Lisat” minnakse vaatama ju  eelkõige sellepärast, et teatakse, et see on väärt teos. Meil ei ole ju midagi sellist pakkuda. Kui palju on sellist publikut, kes vaimustub millestki vaid seetõttu, et see teos pakub ilma eelteadmiseta talle naudingut?

„Mona Lisa”, „Sixtuse madonna” ja teised sellelaadsed teosed on mõistagi publikumagnet. Aga, mis vahe sel on, mis annab elamuse? Nii või teisiti on üldjuhul meie teadvus eelinformatsiooniga „risustatud”, tõenäoliselt on nimetatud tööde  puhul infovoog lihtsalt eriti lihtsakoeline. Ma ei saa nõus olla, et meil midagi erilist pakkuda pole, oleme lihtsalt harjunud liiga ennast provintsiks pidama ega hinda väärtusi enda ümber. Ma loodan, et kunagi ehk kaob ära see mõtteviis, et kusagil mujal on kõik parem. Ja et turistid tulevad peamiselt meie imekauneid rabasid või lindude rännet vaatama. Meil on väärtuslikku igast perioodist: mõelgem Notke „Surmatantsu” või Niguliste altari  peale, neid juba käiaksegi spetsiaalselt vaatamas. Meil on üsna eriline nähtus kohalikus kultuuris: baltisaksa kunst. Eelkõige see aeg, kui mõisad said rikkamaks, mõisnikel tekkisid oma kunstikogud ning kunsti, aga ka muusikat ja kirjandust hinnati kõrgelt. Meie eriline väärtus on ka nõukogude aja kunst, ükskõik kui veidralt see ka ei kõla. See on täiesti eriline kunstimudel, mida läänemaailmas pole ning mida paraku siiani pole suudetud  või tahetud üldisse kunstiajalukku kirjutada. See on totalitaarse kunsti mudel, mida meie kogude baasil väga hästi uurida saab ja mida ka tehtud on. Ei sakslased ega venelased ole pikka aega tahtnud sel teemal eriti sõna võtta, tänaseks on asi küll muutunud. Mingil kombel oleme ennast juba teadvustanud, nii näitustega Soomes ja Rootsis kui konverentsi ning vastava väljaande kaudu. Samuti esinemisega rahvusvahelistel konverentsidel ning oma professionaalsete sidemete kaudu teiste keskustega.

Niinimetatud teistsugune, erinev modernism on hea teema. Kuid ka meie II maailmasõja eelne kunst ootab just laiemas modernismi raamistikus uurimist. Selles suhtes on oluline uus praegu kirjutamisel Eesti kunstiajalugu, mille XX sajandi sõjaeelset perioodi käsitlev köide hakkab minu teada valmis saama. Meil ei ole küll oma „Mona Lisat”, kuid tekitagem see siis, mitte küll ühe teose, vaid  fenomeni najal.     

Eesti Kunstimuuseum ei ole ainult uus maja, muuseumi peahoone Kumu. Sul on mõlemad kogemused: nii Kumu kui nüüd siis kümne kuu jooksul kogu Eesti Kunstimuuseumi juhi kogemus. Kas olla Eesti Kunstimuuseumi eesotsas on väga teistmoodi kui juhtida Kumu?

Erinevus on väga suur. Lihtne oli mõelda välja uut asja ja see käima lükata, eks uue muuseumi visioon oli ka kolleegidel ju olemas, kõige selle kokkupanemine läks suhteliselt valutult. Eesti Kunstimuuseum on keeruline konglomeraat. Me oleme kokku leppinud, et ei räägi mitte niivõrd Eesti Kunstimuuseumist kui brändidest:  Kumu on üks, väga oluline bränd, aga samuti ka Kadrioru, Niguliste, Adamson-E ricu ning Mikkeli muuseum. Nad kõik tegelevad nii-öelda oma perioodidega ja on leidnud viisid, kuidas oma tegevust korraldada. Lahendused ei ole ühtmoodi. Samas ei tohi unustada, et kõik filiaalid jagavad ühesuguseid väärtusi. Muuseumi identiteet peab olema üks, sest oleme ühe keti osad. Meie süsteem on väga keeruline ning väga oluline  selle kehandi puhul on osakondade kommunikatsioon ning koostöövõime. Võrgustiku ratsionaalne töökorraldus kuulub minu meelest ehk ideaalse muuseumi poole liikumise hulka. Seda enam, et erinevatel muuseumidel on kergem töötada, kui neil on selja taga suur struktuur: nad võivad rohkem riskida, teades, et suur ühine ruum aitab ellu jääda. Ühises kommunikatsioonivõrgus pole ainult viis muuseumi, vaid ka restaureerimisosakond,  kogud, kirjastamis-, kommunikatsioonija turundusosakond, kogu administratsioon, mille teeneid kasutavad kõik filiaalid.

Muidugi, üks asi on süsteemi ühtesidumine ja elushoidmine, teine on Eesti Kunstimuuseumi kui terviku tuleviku silmaspidamine. Kui alustasin oma juttu baasmälust, siis tuleb seda aeg-ajalt meelde tuletada. Karta on, et mida keerulisem on sisemine struktuur, seda enam kaldub see olema asi iseeneses.  Seetõttu tegeleme praegu kolme suurema programmiga, mis on muuseumi-, aga tegelikult ka erialaülesed. Eesmärk on koostada kirjalik strateegia kolmes vallas. Esimene on kogude ja kogumispoliitika dokument. Sügisel toimus sel teemal ka rahvusvaheline konverents, kuid praeguseks on see temaatika kasvanud märgatavalt laiemaks, kui algul mõtlesime. Siit kasvab välja probleem, mida ja kui palju on võimalik kaasaja kunstist koguda, sest suur osa nüüdiskunstiteoseid on objektiülesed. Näiteks dokumenteeritud tegevuskunst kaotab suure osa emotsionaalsest väärtusest.     

Igasugusel dokumenteerimisel on oma  väärtus, seda ei saa eitada. Mida saab uurija meie praegusest ajast teada, kui me pole võimelised teoseid säilitama?

Pelgalt vahendatud fragmente. Paraku on see tõesti nii, kaasaegse kunsti puhul saamegi rääkida fragmentaarsest kogumisest/ säilitamisest. Iga põlvkond kirjutab nagunii oma kunstiajaloo, kuid siiani on uute käsitluste aluseks siiski mingid teosed, objektid, mida tõlgendatakse vastavalt tõlgendaja taustateadmistele ja huvidele. Aga kaasaegsest kunstist rääkides, iseäranis alates 1990ndate algusest, peame leppima tõsiasjaga, et palju kunsti on esitatud vormis, mida ei olegi võimalik koguda. Helid, meeleolud, suhtlused, hoiakud – kõik see on teose peaaegu fikseerimatu osa, ning arhiveeritud dokumendid ei aita siin palju. Teiseks, väga probleemsed on teosed elektroonilistel kandjatel. Digitehnika kiire areng sunnib teoseid pidevalt uuele kandjale  ümber salvestama, kuid originaali tunne läheb enamikul juhtudel pikapeale kaduma, sest teos on oma tehnikaga väga seotud. Pealegi, kuidas saame teada, kui kaua säilivad ka uued kandjad? Kui palju võrgukunsti teoseid on ammu kadunud, aadressidki unustatud ja kas pole absurdne neid DVDna vaadata? Need on lihtsalt mõned üksikud küsimused kaasaegse kunsti kogumisel ja säilitamisel.       

Dokumenteeritud teave on kokku surutud, see ei võta väga palju ruumi. Kuid mida teha installatsioonidega? Kuidas neid alles hoida?

See on veel omaette küsimus. Loomulikult vajame jooniseid, seletus- ja õpetuskirju. Aga palju need näiteks saja aasta pärast aitavad  teosest aru saada ja seda uuesti üles ehitada? Lisaks uued ained ja materjalid. Kas need üldse säilivad, mis saab orgaanilistest materjalidest? Muidugi, me ei ole üksi nende küsimustega, see on kõigi muuseumide ühine mure. Lõppematu säilitamise mure.       

Kuidas on koguruumide seis? Kas Kumu hoonest jätkub?

Eks hakkab kitsaks jääma, praegune kunst on mahukas, see võtab palju ruumi. Muuseum saab pärandusi ja pakutakse ka kingitusi, mida me paraku kõiki ei saa vastu võtta. Meie kogud ei ole kõik ühes kohas, ühtpidi on see turvalisuse seisukohast hea, teisest küljest nõuab rohkem ressurssi. Praegu saame hakkama, aga üsna varsti tekib ruumiprobleem.       

Kui mõelda Eesti kahe kunstimuuseumi, Tallinna ja Tartu muuseumi peale, kuidas peaks kogude poliitika jagatud olema? Kas on mõtet, et mõlemad kunstimuuseumid  ajavad ühte asja, kes mis tööle varem jaole saab?

Eks me teeme tihedat koostööd. Oma väikses kultuuris peame rääkima ühisest väljast ning sinna loen ka erakogud. Pole oluline, kuhu teos juriidiliselt kuulub, oluline on selle kättesaadavus vajaduse korral. Loomulikult ei kakle me Tartu kunstimuuseumiga, et kes varem jaole saab, minu meelest on meie tegevus üsna kooskõlastatud. Meie näitustel on pidevalt Tartu  töid ja vastupidi. Tahan tingimata rääkida ka meie teisest programmist – teadusprogrammist. Esiteks baseeruvad ju meie näitused uurimustel, mõned uurimustest realiseeruvad kataloogidena, mõned artiklitena. Töö muuseumis pole kahtlemata ainult nii-öelda rakenduslik tegevus. Teisest küljest on oluline koostöö meie kõrgkoolidega, kus me oleme nii õppejõududeks kui omakorda neile praktikabaasiks. Mulle on  tähtis, et meie kunstiteadlased õpetavad kõrgkoolides, s.o Tartu ülikoolis, kunstiakadeemias, Tallinna ülikoolis. Kuid see ei vähenda nende töökoormust muuseumis ning kerge neil kindlasti pole. Nad on suurte teadmistega spetsialistid, kelle panus järgmise põlve õpetamisse on suur. Samamoodi on suur meie spetsialistide osa ka uue kunstiajaloo kirjutamisel. Siiski pean silmas, et me ei oleks pidevalt ainult kaasprodutseerijad, vaid tuleb rohkem alustada iseseisvaid  uurimisteemasid, mis oleksid seotud eeskätt meie kogudega. Selleks on meil vaja doktorikraadiga kolleege, samuti on magistrikraad muuseumis töötades elementaarne. Muuseum saab siin omalt poolt toetada neid, kellest loodab tulevasi spetsialiste kasvatada.   

Milline on kolmas suur programm?

See on muuseumi väljumine virtuaalmaailma. See ei tähenda ainuüksi digitaaltehnoloogia efektiivsemat kasutamist, ei kogude digitaliseerimist, infoküllast kodulehte või efektset Kumu virtuaaltuuri, mida oma 90. sünnipäeval tutvustame. Pigem pean silmas suuremahulisemaid  küsimusi muuseumi eksisteerimise võimalustest uues virtuaalmaailmas. Ega me ei tea sellest ju veel kuigipalju ning arvamusi, et mõnekümne aasta pärast on kogu digijutt out, ei saa ma võtta tõsiselt. Reaalse maailma ja virtuaalse maailma konflikt või koostöö, igatahes see süveneb ning oma kohta selles leida pole kerge ülesanne. Mõtteviis ei tohi olla piiratud ning näiteks ainult merkantiilne – kuidas muuseumi efektiivsemalt turundada? Siin tulevadki  uuesti mängu küsimused, mis kesksed teistes programmides – mälu, salvestamine, ehedus, näivus jne. Võimalik, et võimalus kuhugi omal jalal kohale tulla ja oma silmaga midagi ehedat, materiaalset vaadata ongi tulevaste põlvede suurim elamus, võimalik, et vanamoodne esemepõhine muuseumitüüp on mõne aja pärast suurim hitt! Praegu siiski alles uurime, kuidas olla ja eksisteerida selles virtuaalmaailmas, mis praegu olemas on, ja kuidas ennast  seal paremini tunda ja kehtestada. Võimalusi on palju.     

Kas tahaksid midagi muuta kaadripoliitikas?

Kui Kumu sai valmis, siis loodi terve hulk uusi ametikohti, mida varem muuseumis ei olnud. Kumu sai tõesti kohe loodud uue struktuuriga  ja eks see mõjutas ka kogu EKM i struktuuri, just siis tehti ka eelmised suuremad struktuurimuutused. Praegu on võimalik mõnda asja korrastada. Kuigi praegu eeldatakse koondamisi, on mul tegelikult inimesi juurde vaja, näiteks kuraatorite juurde assistendikohti, mis ühtlasi aitaks kaadrit kasvatada ja välja valida inimesi, kes sobivad muuseumi tööle. Igaüks selleks ei sobi. Sellel oleks suur mõju näituste valmimisele. Veel mitmeid töökohti oleks vaja,  aga vahest ei sobi sellest praeguses olukorras kirjutada? Selge on siiski, et ilma inimesteta muuseumi ei eksisteeri, ning eelarvesse planeeritud lisamiljonid on samuti inimeste töö tagajärg, see raha ei teki iseenesest.       

Milliste õppeasutuste baasil valid oma kaadri? Kas eelistad mõnda meie kolmest kõrgkoolist, kus valmistatakse ette kunstiteadlasi?

Eks see sõltu ikka inimesest, tema haritusest ja valmisolekust töötada nii suures ja keerulises struktuuris. Meie kolmel kõrgkoolil on kõigil omad eelistused. Selge on, et EK A lõpetajad on paremini kursis kaasaegse kunstiga ja mitmed tegutsevad juba õpingute ajal projektipõhiselt kunstielus. Tartu ülikool on rohkem ajalookeskne, tundub, et Tartu lõpetajatel on parem filosoofia- või semiootikaalane ettevalmistus. Noort, kes on valinud kunstiajaloolase tee, ootab ees lõppematu õpiaeg, ja see võib olla vahel üsna kurnav, võttes suure aja ka töövälisest ajast. Kes selleks valmis on, sel on ka muuseumitööks potentsiaali.       

Kas oled mõelnud väliskuraatorite kasutamisele? Ma ei pea silmas ühe projekti puhul, vaid pikemat aega?

Olen küll, sest Eestis ei ole palju professionaalseid kuraatoreid, kes võimelised läbima kõik kuraatoritöö etapid muuseumipoolse emaliku hoolduseta ja oskavad teha ka kunstnikuga tööd. Heas kuraatoris on ühendatud empaatiavõimeline loojatüüp ning ratsionaalne mänedžer. Olla kuraator on anne nagu iga teinegi. Oleme praegu kasutanud väliskuraatoreid projektipõhiselt, kasu on sellestki. Pikem lepinguline suhe on praegu komplitseeritud palga tõttu. Ma ei arva, et peaksin kellelegi palju rohkem maksma vaid selle eest, et ta on mujalt.       

Viimased poolteist aastat on kõik Eesti kultuuriasutused oianud majandussurutise all. Kuidas on läinud Eesti Kunstimuuseumil?

Muidugi on raske. Vahe 2008. ja 2009. aasta eelarve vahel on üsna suur. Omatulu osa eelarves on kõrge, Euroopa muuseumidega võrreldes ebanormaalselt kõrge. Aastal 2008 oli see umbes 37 protsenti, sel aastal see kindlasti ei lange. Arvasin, et võin väga uhke olla, et oleme majanduslikult nii edukad, selgunud on aga, et meile vaadatakse hoopiski kahtlustavalt, arvates, et oleme rahateenimise nimel valmis tegema hinnaalandust näitusetegevuses ja muudes programmides. Mulle oli selline suhtumine üllatav, sest olen esitlenud meid alati kui kultuuritööstuse musternäidet. Suhtumine kultuuritööstusse on muidugi muutunud ning  hinnatakse tõsiselt riske, mis see kultuuris kaasa toob. Seetõttu lähen alati pahuraks, kui rikkamate maade kolleegid tulevad rääkima, kuidas ikkagi riik peaks ka meil kõik kinni maksma. Kindlasti meeldiks see mulle üle kõige, aga praegu pole ju valikut.       

Kust omatulu tuleb? Külastatavus?

Meie planeeritud omatulu jaguneb sihtrahaks (kultuurkapital, saatkonnad, sponsorid) ja oma teenitud rahaks (piletimüük, programmid). Meie suurtoetaja on olnud Swedbank, kuid suurte summadega on toetanud mitmed ettevõtted, nende hulgas EMT , Merko, Liviko,  Rimess, ka Saku, Kanadast Erika ja Osvald Timmase Fond. Väiksemate summadega toetajaid on meil üsna palju. Tahaksin rõhutada ka meie sõprade seltsi panust, kes möödunud aastal kinkis muuseumile ühe Haameri maali ning ka juubelipuhune kunstikingitus on sisuliselt otsustatud. Me ei tõsta 2010. aastal pileti hindu. Viimasel aastal on palju räägitud solidaarsusest, üritame siis meiegi raskel ajal olla solidaarsed  oma külastajaga, pakkudes talle sooduspileteid, piletivabu päevi jne. Praegu on meil juubelisoodustus, 90-kroonine pilet, millega saab külastada kõiki meie muuseume aasta lõpuni. Võib mitu päeva endale rõõmsaks teha. Paraku päris piletita me ei saa, sest piletitulu on osa meie sissetulekust. Siiski tuletan meelde Kumu filmikolmapäevi, siiani on suudetud need korraldada vaatajale tasuta.     

Eesti Kunstimuuseum on üks suuremaid välissuhtlejaid, seda iseäranis Kumu valmimisest saadik.

Olen alati väitnud, et väikese kultuuri muuseum peab olema võimalikult rahvusvaheline,  ainult niiviisi on võimalik oma kultuuri väljaspool tutvustada. Kui meil puudub välissuhtlus, rahvusvaheline väli, siis ei tea meist ja meie kogudest mitte keegi. Välissuhtlus tundub atraktiivne, aga on tegelikult üsna pingeline ning sugugi mitte probleemideta. On tõsiasi, et suurem osa muuseumidest ei taha vaeva näha ja oma kogude põhjal näitusi korraldada. Ka turvakaalutlused on olulised. Üheksakümnendate alguse eufooria, et avame kogud ja saadame  head kunsti ka Ida-E uroopasse, on ammu ununenud. Välisnäituse siiatoomine on mitmeaastane töö, tihti pikk läbirääkimine lepingute ja tingimuste üle. Väga kallis pealekauba, suuresti ka seetõttu, et meil puudub kindlustuse riiklik garantii, nagu see on naabermaadel. Ja ometi absoluutselt möödapääsmatu. Me ei oleks seal, kus praegu, ilma aktiivse rahvusvahelise tegevuseta. Õnneks meid juba teatakse, suhteväli kasvab. Tänu ka Kumu kui 2008. aasta Euroopa  parima muuseumi auhinnale, muidugi. Järgmisel aastal on planeeritud Londoni Victoria & Alberti muuseumist John Constable’i etüüdide näitus, mis Euroopas on väljas ainult Kumus, seejärel siirdub pikemaks ajaks US Asse ja siis kohe tagasi V&A seintele. Arvan, et on suur asi teha koostööd V&A muuseumiga. Eesmärk on siiski rajada pikkamööda võimalusi meie kunsti näitamiseks Euroopas. 2010. aastal peaksid teoks saama nii meie klassika kui kaasaegse  kunsti näitused Poolas, Varssavi rahvusgalerii on väga tõsine paik.

Üles kirjutanud R. V.