Meie igapäevane kurjus

Eike Eplik (taas)kasutab oma projektides järjepidevalt juba loodut. Kunstniku strateegia on kooskõlas keskkonnasõbraliku ja ka jätkusuutliku produktsiooni ja mõtteviisiga.

KAISA EICHE

Eike Epliku näitus „Jagatud territoorium“ Tartu kunstimuuseumis kuni 30. V, kuraator Annegret Kriisa ja graafiline kujundaja Silver Sikk.

Eike Eplik on kunstnik, õpetaja ja kolmel järgmisel aastal kunstnikupalga saaja. Tema personaalnäitust „Jagatud territoorium“ saavad huvilised pandeemia piirangute leevenedes külastada Tartu kunstimuuseumis. Näituse kuraatori Annegret Kriisa sõnul tuleb peagi muuseumi kirjastuselt välja trükis „Eike Epliku „Jagatud territoorium“ ja teised näitused aastatest 2011–2021“, mis annab muu hulgas kunstniku senisest loomingust mahuka visuaalse ülevaate.

Tüdruk, kes kõike armastas¹

Eike Eplik õppis skulptuuri Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (nüüd Kõrgemas Kunstikoolis Pallas) ja Eesti Kunstiakadeemias. Tema kunst on sageli terviklik ruumiinstallatsioon või kogu galeriid hõlmav keskkond, mis on täis kõikvõimalikke kips-, savi- või portselan­skulptuure vaheldumisi taaskasutatud materjalide, leidesemete (topised, klaaslilled jne) ja loodusliku ainesega (oksad, kõrred jne).

Tutvusin Eike Eplikuga 2011. aastal tema kunstnikuks kasvamise teekonna alguses, kui ta korraldas Tartus Y-galeriis pärast kunstiakadeemia magistritöö näitust „Maja ja mina“ (2010) oma esimest koolivälist isikunäitust. Aasta hiljem pälvis ta kaasaegse kunsti festivali „Art ist kuku nu ut“ produktsiooni­stipendiumi Kuku Nunnu, mille raames korraldati Y-galeriis Epliku isikunäitus „Tüdruk, kes kõike armastas“. Mõlemad olid mahukad näituseprojektid, rohkete detailide, varieeruva materjalikasutuse ning hargnevate katkestatud lugudega.

Näib, et Gaston Bachelard’i „Ruumi­poeetikast“ lähtunud Epliku magistritöö näituse isikliku ja poeetilise kehamällu talletatud ruumikogemuse kontseptsioon on siiani tema väljapanekute üks allhoovusi. Tollal kirjeldas ta Müürilehele antud intervjuus², et tema lapsepõlve­kodu Rapla lähedal oli kui imedemaa, kus sai vennaga mänguliselt ning asju ise meisterdades oma aega sisustada, ja et skulptuuri õppima minek tundub tagantjärele ainuõige otsus, sest materjalitunnetus on talle siiani kogu protsessi juures oluline. Ka järgnevas kirjelduses on midagi kehalist, materjali-fetišistlikku: „Ükskord võtsin kätte tüki savi ja teadmata, mida teha, hakkasin seda lihtsalt mudima. Vajutasin seda savitükki, muljusin, silusin, lükkasin savikihist välja suvalisi mügaraid, tegin veel mõne, siis veel – kuidagi loomulik oli see tegevus. Panin savi ära ja läksin koju. Järgmisel päeval naastes tundus, et võiksin jälle neid mügaraid teha, lihtsalt teha, mitte midagi mõelda, minna materjaliga kaasa. Nii ma tegingi.“³

 

Teine läbiv (ja minu hinnangul intrigeerivaim) aspekt Eike Epliku loomingus on seotud kõhedusega, mida tekitavad kunstniku komplekteeritud kooslused või sinna pikitud detailid. Agressioon on sagedasti esinev kogemus või käitumisnorm nii inimeste seas kui loomariigis. Igasugune viide surma kujutamisele – komposteerumine, mumifitseerumine, kõdunemine, kehavigastused jms – võib põhjustada ebamugavust. Kunstniku enda suhtumine näib olevat elutervem, s.t surma aktsepteeriv.

Kolmandaks on iga näitusega rõhutatud muu hulgas ka inimese ja looduse konflikti ehk küsimust (jaatava vastuse paratamatuse tõttu õieti seda polegi), kas olla või mitte olla ökosüsteemi osa. Jahi- ja tööstuskultuur, tarbimisharjumused ja globaalne loodusreostus on vaid mõned teemad, mis näivad kunstnikul südame peal olevat.

Jagatud territoorium

Tartu kunstimuuseumi isikunäituse pealkiri viitab ökoloogia põhipostulaadi tunnustamisele: kõik elusolendid on interaktsioonis nii omavahel kui ka keskkonnaga. Territoorium on piiritletud maa-ala, mida kasutab, haldab ja hoiab oma kontrolli all nii bioloogiline isend kui ka poliitiline institutsioon. Eike Epliku näitust võib käsitleda ajaloolises perspektiivis: kunstniku looming on muuseumi ostude ja personaalnäituse kaudu institutsionaalselt tunnustatud osa Eesti kultuuripärandis. Ökoloogilisest printsiibist lähtudes on s

ee meeldetuletus, et inimene kui superkohaneja⁴ kipub kogu aeg millegipärast unustama, et ta on endiselt suurema ökosüsteemi osa, mitte ei asu sellest väljaspool. Näiteks on Eplik mõningaid taimemotiive kujutanud koos neist siit-sealt välja kasvavate inimkätega, mis annab alust uskuda, et kunstnik näeb loodust inimlikuna. Ilmselt tahab ta äratada inimestes empaatiat. Selles võib näha ka hoopis kohaliku kunstielu mudelit, mis eksponeerib välja kui tervikut (mitte võtmes Tartu vs. Tallinn vms), esitledes selle üksikuid osalisi skemaatiliselt nagu õpikutes, et näete, see on Capsella bursa-pastoris5, ja selleks, et see saaks õide puhkeda, on sellel ka juured, mis peavad saama toitu ja vett. Kultuuririkkus oma mitmekesisuses.

Eike Epliku näituste senine tagasi­side ja viitepunktid koonduvad enamasti muinasjuttude, looduse ja loomise temaatika ümber. 2012. aastal väitis Indrek Grigor: „Eplik ei tegele ei ühiskonnakriitiliste ega otseselt eksistentsiaalsete kaemustega, ka sürrealism tuleks jätta kõrvale. Ennekõike mängib autor nukkudega, kuid ei esita sealjuures sidusat jutustust, vaid mängib kodu – jutustab lugu, milles võib esineda konkreetseid episoode, millel aga puudub selge algus ja lõpp.“⁶ See võis tollal nii tunduda, kuid praeguseks on Eike Eplikust kujunenud ühiskonnakriitiline kunstnik. Ka mäng nukkudega pole kunagi lihtsalt mäng nukkudega.

Apokalüpsise elutsükkel

Viiteid inimese kohalolule Epliku loodud ajutises ökosüsteemis on vähe ja needki osutavad pigem surmale: inimesed olid kunagi, aga nüüd neid enam pole. Muuseumi esimese korruse suuremasse ruumi on kuhjatud sammaldunud betoonplokke, mis mõjuvad post­apokalüptiliselt. Sammal õitseb ja seda peab kastma. Plokkide vahele, kunstniku loodud savimügarate kõrvale, on mitu ämblikku võrgu pununud. Need ehitusjäätmed meenutavad kinnisvarabuume ja sedagi, mis järgneb mulli lõhkemisele. 1990ndatel hakati peale eramute ehitama ka ridaelamuid: majakarp pandi püsti ja siis sai raha otsa. Ridade viisi kummituslikke majakarpe, mõnel aknad-uksed ees, mõnel mitte. Sellistel ehitusjärgus territooriumidel mängides möödus ka minu lapsepõlv.

Näituse ühel postamendil on eksponeeritud midagi, mis meenutab kaht mumifitseerunud väikelast. Täiskasvanud inimestest on näitusel vaid juuksed ja hambad, sest juuksed kasvavad teadupärast ka pärast surma mõnda aega edasi ja säilivad nagu hambadki soodsates tingimustes tuhandeid aastaid. Inimesed on Epliku loodud territooriumil kaotanud oma positsiooni looduse valitsejana ega ilmselt väärigi seda.

Surma kujutamine on Eplikule loomulik: surm on elu osa ega ole kunstnikule tabu. 2012. aastal, kui intervjueerisin Eike Eplikku esimest korda, vastas ta küsimusele vägivalla kujutamise kohta oma näitusel „Väike oks“ (2012)⁷, et looduses pigem ei tunta vägivalla mõistet, õnnetusjuhtumeid nimetatakse juhuseks, ning lisas, et kõiges on potentsiaali nii heaks kui kurjaks.⁸

Halb kultuur kultiveerib halba käitumist

Mis on kurjus? Inimesi peetakse kurjaks nende tegude põhjal: mõrtsukas, valetaja, varas, vägistaja jne. Ühiskonna tumedamat poolt uuriv psühholoog Julian Shaw on väitnud, et üksikutele kurjategijatele osutades justkui eksternaliseeritaks ühiskonnast süsteemsed ja struktuursed probleemid, et pesta oma käed puhtaks – süüdi on keegi teine.⁹ Iseenda räpastele saladustele mõeldes adume oma mõtete, tegude, olukorra ja konteksti komplekssust ning keegi meist ei iseloomusta ennast kurja inimesena. Shaw on selgitanud meis pesitsevat kurjuse potentsiaali mõistepaari „igapäevane kurjus“ abil, sest paljugi kurjuseks peetavast on ootamatult sage nähtus. Ta on toonud mitmesuguseid näiteid, nende seas viite teaduslikule uuringule, mille kohaselt on oma elus mõrvafantaasiaid heietanud 73% meestest ja 66% naistest.¹⁰ Kellegi mõttes tapmine pole ju veel päris mõrv, eks? Kuid soodsate tingimuste kokkulangemisel mõrvu ometi millegipärast sooritatakse. Ka kurjategijate kohtu määratud karistusena hukkamist võib käsitleda kollektiivselt sooritatud mõrvana. Või igapäevasem näide toidutööstusest. Enamik inimesi sööb iga päev liha, aga ega me eriti ei mõtle võigastele asjaoludele ja tapamajade toimingutele, mida iga päev sooritatakse, et meil liha laual oleks. Pigistame silmad kinni. Silmakirjalikkus ja raha väänavad moraalinorme, kõigis on potentsiaali nii heaks kui kurjaks ja nendevaheline piir on ähmane.

Prügi on osa biomassist

Inimese kurjusele või ka rumalusele osutamist leiab näituselt veel. Betoonplokkide vahel on kellegi pesa, kus hoolikalt põimitud loodusliku materjali kõrval leidub ohtralt ka kilet ja plastjäätmeid. Pole ka ime, sest kõik naftasaadustest tehtud ja masstarbimiseks mõeldud tooted säilivad keskkonnas ilmselt sadu või tuhandeid aastaid. Mikroplasti leitakse juba kõikjalt: Arktikast, Alpidest ja sügavaimate ookeanide põhjast.¹¹ Kõik me hingame, sööme ja joome mikro­plasti sisse ja osaliselt ladestub see organismis. Nende mikroskoopiliste kehasiseste prügilademete mõju elusolendite tervisele pole moodsale teadusele veel selge. Võime endale tunnistada, et prügi on saanud Maa biomassi täisväärtuslikuks osaks ja seda ilmselt tükiks ajaks.

Orgastiline aed¹²

Esmakordselt Tartus Kogo galeriis eksponeeritud Eike Epliku ja Mehis Heinsaare koostöönäitus „Biomass – kummitus nurgas“¹³ on täielikult esindatud ka muuseumi näitusel. Eplik (taas)kasutab oma projektides järjepidevalt juba loodud näitusekomplektide ja koosluste osi. Kunstniku strateegia on seeläbi kooskõlas nii keskkonnasõbraliku ja jätkusuutliku produktsiooni kui ka laiema mõtteviisiga kunstis, aga ka inimtegevuses üldse. Kindlasti ajendasid teda näitust muuseumis taasesitama mullusest pandeemiast ja ühiskonna, ka Kogo galerii sulgemisest tingitud piirangud (mitte et muuseum praegu suletud poleks, aga see selleks). „Biomassi“ muuseumi ekspositsioonile töötab vastu loomuliku valguse puudumine: päikselisel päeval särasid Kogos kõik detailid. Lisaks sellele tekkis ebamäärane igatsus helilise dimensiooni järele. Millal piisab märkide kuhjamisest valgesse kuupi, et saavutada soovitu?

Aastaid tagasi katsetas Eplik märkide kuhjamist avalikku ruumi. 2013. aastal Hanna-Liisa Kondile antud intervjuus¹⁴ oli kõneaineks Tartus festivalil „Uit“ osalemine ja Hiinalinna isetekkeliste datšade territooriumile ehitatud installatsioon, mis koosnes aiamajast, seal sees poolenisti käbidesse mattunud inimkehast, herilasepesast ja maja ees istuvast koerast, mis kohe ära varastati.

Epliku arvates on suurepärane, et on inimesi, kes on seal aastakümneid aiamaad pidanud. „Kas kõik peab olema nii kindlalt piiritletud ja kaardistatud, et iga lapp on välja ostetud ja iga lapi eest makstakse,“ mõtiskleb ta. Kui midagi kasvatatakse toiduks osaliselt ise, on see kunstniku arvates mitmeski mõttes elutähtis tegevus, mille võimalust ei tohiks kelleltki ära võtta. Ometi sellist isetekkelist kultuuri seal Hiinalinna taga tänapäeval enam nii kontrollimatult ei viljeleta.¹⁵ Kohaliku omavalitsuse territooriumi haldav võimuorgan on sinna projekteerinud tee. Tee on selleks, et teistel gruppidel linnas parem elada oleks. Avalikus ruumis (kunstnikuna) teistega territooriumi jagades on enda soovitut saavutada mitu korda keerulisem.

Hiljuti omandas Eike Eplik koos elukaaslasega Lõuna-Eestis väikese oma territooriumi, kus plaanib eksperimentaalselt, kohaspetsiifiliselt ja kaasaloovalt aretada (aia)(s)kul(p)tuure. Kas mõni julgem kukkurtihane võtab ühe Epliku mügaratest endale tulevikus pesitsuspaigaks, selgub edaspidi.

1 https://eikeeplik.ee/tydruk-kes-koike-armastas.html

2 Müürileht 2012, nr 22.

3 Eike Eplik: Võiksin jälle neid mügaraid teha. – Postimees 15. X 2018. https://kultuur.postimees.ee/6429402/eike-eplik-voiksin-jalle-neid-mugaraid-teha

4 Mattias Turovski, Keskkond, eetika ja empaatia. Pilguheit ökoholismi. – Sirp 16. I 2015. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/keskkond-eetika-ja-empaatia-pilguheit-oloholismi/

5 Harilik hiirekõrv, teose „Kas sina näed neid ka?“ (2021) osa.

6 Indrek Grigor. Teoretiseeriv sissevaade Eike Epliku eskapistlikku omailma. – Kaisa Eiche (toim). Tüdruk, kes kõike armastas. ART IST KUKU NU UT, Tartu 2012, lk 19.

7 https://eikeeplik.ee/vaike-oks.html

8 https://issuu.com/muurileht/docs/muurileht22_festivalieri2012/4

9 TEDxOxford (2018) https://www.youtube.com/watch?v=atReK1tebCA&t=59s

10 https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/016230959390019E

11 https://www.theguardian.com/environment/2020/aug/17/microplastic-particles-discovered-in-human-organs

12 Kaisa Eiche, Mõõn paljastab nii mõndagi – Müürileht 25. V 2020. https://www.muurileht.ee/moon-paljastab-nii-mondagi/

13 https://eikeeplik.ee/biomass.html

14 http://avalikruum.blogspot.com/2013/10/eike-epliku-hiinalinna-installatsioon.html

15 Asso Ladva, Ehituselt jalust: Hiinalinna aiamaad kolivad paari aastaga uude kohta – Õhtuleht 24. IV 2020.

https://www.ohtuleht.ee/999539/ehituselt-jalust-hiinalinna-aiamaad-kolivad-paari-aastaga-uude-kohta