Meie mustlastest ja meist endist

Reena Purret

Romadest teatakse vähe, stereotüübid püsivad endiselt.   Näituseprojekt „Meie, mustlased” Valga muuseumis 23. X – 30. XI. Näituse kuraatorid on dokumentaal- ja portreefotograaf Annika Haas ning Tartu ülikooli etnoloogiamagistrant Reena Purret, konsultandid on Roman Lutt ja Olesja Simanis. „Meie, mustlaste” eellugu algas rohkem kui aastajagu varem. 2012. aasta kevadel kutsus ERMi omakultuuride osakonna juhataja Külli Lupkin meid mustlastest ehk romadest (kuigi nad ka ise eesti keeles kõneldes kasutavad sõna „mustlane”, eelistavad nad ajakirjanduses siiski poliitkorrektsust) näitust tegema. Olime mõlemad kohe rõõmuga nõus. Näituse eellugu Annika Haas on juba üle kümne aasta töötanud vanausulistega ja teab seetõttu, kui raske on pisikesse suletud kogukonda sisse piiluda. Mina valmistusin parajasti etnoloogia magistriõpingute lõpetamiseks ja teema tundus selline, millest peab kinni rabama. Näeme romasid ju iga päev tänaval, kuid ei tea neist tegelikult midagi peale linnalegendide, millest üks on absurdsem kui teine. Rahvaluule arhiivist taustainfot otsides leidsin näiteks teateid selle kohta, et romad ei olegi tegelikult tõmmud, vaid värvivat end igal hommikul, ja et tüütuks või koormavaks muutuvad vanemad perekonnaliikmed maetakse vahel lihtsalt elusalt maha. Pärast pooleteise aasta pikkust tööd võin nüüd kõigile südamerahustuseks öelda, et kuigi mustlasnaised end meigivad, eelistatakse nahaga ühte tooni jumestuskreemi; romad on perekesksed ja vanemaid inimesi austatakse nii väga, et neile ei tohi isegi vastu vaielda, muust rääkimata. Tõsi küll, nüüdseks on Eestis ka sinisilmseid ja heledapäiseid romasid, moodsad ajad on ka nendeni jõudnud ning abiellutakse ka teistest rahvustest inimestega, nii et roma ei pruugigi enam tõmmu olla.

Romade tänapäevast elu näitus tutvustabki. Kuigi põgusalt räägitakse ka minevikust, keskendume eelkõige sellele, mida nad mõtlevad, millised on nende probleemid ja unistused, mis on nende jaoks oluline ja kuidas sujub nende igapäevaelu. Annika Haasile oli oluline jäädvustada inimesi tavapärastes toimingutes, loomulikul taustal, mitte teha ainult korralikke, viisakaid (ja tihtipeale igavaid) portreefotosid. Mina koostasin eelkõige näituse tekste, üritades teha üldistusi, samal ajal näidates ka nende erisusi. See oli üks põhjustest, miks otsustasime näitusel kindlasti kasutada ka intervjuukatkeid, et külastajatel oleks võimalik päris inimestele lähemale jõuda.

Avatud ja perekesksed romad

Kõige sagedamini küsitakse meie käest, mille poolest romad eestlastest erinevad. Silmatorkavaimaks erinevuseks on ilmselt nende avatus võhivõõraste suhtes. Pooleteise aasta jooksul külastasime väga paljusid peresid: mõnikord koputasime ootamatult uksele (sest naabrid ütlesid, et seal elab mustlaspere), mõnikord liginesime tänaval. Kõik kutsusid meid tuppa, pakkusid teed ja olid lahkelt valmis meiega juttu ajama.

Teiseks torkab silma romade perekesksus. Eestlased on individualistlikumad, romad mõtlevad juba lapsena sellele, et nad ei esinda oma igapäevase käitumisega mitte ainult iseennast, vaid kogu perekonda. Eelkõige on see näha noori vaadates, 15aastasi eestlasi saab nimetada ainult poisteks-tüdrukuteks, sama vanad romad on enamasti kogu oma käitumisega juba (noored) mehed ja naised. Ja emadel on sellest tulenevalt teised mured. Ei pea kartma, et poeg tuleb Justin Bieberi eeskujul koju pükstega, mille tagumik põlvede juurde on ununenud, küll võib aga juhtuda, et ta vaikselt naisevõtuplaane mõlgutab – romade kogukonnas ei taha emad seda juttu kuulda enne, kui poisil koolid on lõpetatud. Tüdrukute puhul ei ole see nii oluline, sest peremudel on jätkuvalt traditsiooniline ja naine on võimaluse korral pigem koduperenaine.

Nii noored kui vanad tunnetavad aga seda, et nende kultuur on eestlaste omale lähemale nihkunud, erinevusi jääb järjest vähemaks ja need ei ole enam nii teravad. Väga paljud ütlesid meile nii oma välimuse kui ka üldiste põhimõtete kohta, et mingeid erinevusi ju enam ei ole, vaid kõik on täpselt samasugune nagu eestlastel. Samal ajal on romad oma päritolu ja kultuuri üle uhked, pidades selle säilitamist väga oluliseks. Selles osas on näitus väga kasulik ka romadele endile, sest muuseum on korraga ju nii mäluasutus kui ka koht, kus identiteeti taasluuakse.

Juba see, et näitust üldse tehakse, on märk sellest, et eestlased on valmis romasid meie kõrval tunnustama ega ürita neist mööda vaadata.

Integreerumine ja ajaga kaasas käimine erineb aga eluvaldkonniti. Näiteks on noortel olemas Facebooki kontod, üksteisega suheldakse virtuaalseid kanaleid pidi jne – ja samuti on inimesi, kes tunduvad olevat ühiskonnast täiesti ära lõigatud, kes avastavad alles last kooli saates, et tegelikult peaksid nad iga kuu saama 19 eurot lastetoetust. Tihti on selle põhjuseks madal haridustase, aga mitte alati, mõned elavad väga kogukonnasisest elu ega puutu eriti välise maailmaga kokku.

Kuna eraldatud inimesi on jätkuvalt palju, ei teagi siin elavad eestlased ja venelased romadest midagi ja stereotüübid on visad kaduma. Kuigi romasid leiab tänapäeval pea igal elualal, uuritakse meie käest ikka ja jälle, kuidas siis ennustamise ja varastamisega on. Eelkõige selles võtmes, et kas ennustatakse ikka õigesti ja kas varastatakse palju. Neile küsimustele on raske vastata. Kes see ikka ütleb, et ta valesti ennustab, aga ennustamine on paljudele töö ja seega tuleb seda teha nii, et ka järgmisel korral oleks huvi nõu küsima tulla. Ja kuigi varastamist ei nähta nii suure patuna kui teisi kuritegusid („varas ei varasta sind paljaks”), räägitakse sellest siiski kui minevikunähtusest ja olude sunnil tehtust. Skeptikuid see muidugi ei rahulda: kes ikka ütleks, et leiba teenib soolapuhujana ja vabal ajal käib vargil. Nii et saame ainult öelda, et oma rahakotti me selle pooleteise aasta jooksul valvama ei pidanud ja vägisi meile ennustama ei tuldud. Vastupidi, kohtusime hoopis paljude huvitavate inimestega.

Seda, kui huvitavatega täpselt, saab muidugi näitusel näha. Pärast Valga muuseumi läheb näitus üle Eesti rändama, nii et loodetavasti tuuakse see kõigile huvilistele koju kätte.