Meistrilt õpilasele, õpilaselt meistrile

Lembe Ruben: „Niikaua, kuni on tehnilise taibuga kunstnikke, ei kao ka graafika. „Muhu print“ jätkub, sest graafika areneb edasi.“

REET VARBLANE

„Muhu print“ jõudis tänavu viienda toimumisaastani. Nüüd võib juba rääkida järjepidevusest. „Muhu prindi“ pressitekstis oli nimetatud paar üldisemat asja, mis on igasuguse kunsti arenguks vajalikud: järjepidevus, sünergia ja uue energia juurdevool, elavnemine. Kui mõelda meie graafika peale, siis veel veerand sajandit tagasi oli see valdkond, ja iseäranis sügavtrükitehnikad, meie kunsti au ja uhkus. Kõneldi graafikute isikupärasest käekirjast ja seoti see kindla graafikatehnikaga. Tallinna graafikatriennaalil astuti üles just sellise kunstiga. Triennaali värskendamine tõi kaasa graafikast sootuks teistsuguse arusaama. Graafikat hakati mõistma paljundatuse tähenduses, klassikalistel tehnikatel polnud enam endist kohta. Kui aga mõelda viimaste aastate noorte graafikute tegemiste, näituste ja ka nende kunsti peale, siis on tunda taas huvi kasvu graafikatehnikate vastu. Seda on ka kriitikas aktsepteeritud.

„Muhu prindi“ korraldamisega on olnud seotud Kadri Toom, Helen Tago, Inga Heamägi, Britta Benno, Kalli Kalde ja Lembe Ruben.

Milline roll „Muhu prindil“ ikkagi on? Kui suurt hulka graafikuid see haarab?

„Muhu prindil“ on olnud 21–25 osalejat, neist 4–9 välismaalased, ülejäänud on eestlased. „Muhu print“ sai alguse sõpruskonna sidemetest. Esimestel aastatel tegi töötubasid Helen Tago, kes on palju eksperimenteerinud vähetuntud tehnikatega. Kõige esimesel aastal õpetas ta, kuidas elektrivooluga plaati söövitada, järgmisel aastal, kuidas lihtsamate tingimuste korral teha polümeergravüüri. Eks me algul kutsusimegi oma graafikutest sõpru Eestist ja väljastpoolt. Nüüd saame osalemissoove ka kõikjalt välisriikidest.

Kas „Muhu print“ on ühe põlvkonna ettevõtmine?

Kindlasti mitte. Oleme üritanud, et osavõtjate diapasoon oleks väga lai: et hõlmaks eri rahvusi – igal aastal mõtleme, millisest riigist pole veel käidud – ja ka vanusegruppe. Oleme saatnud üleskutse kunstiakadeemia graafikaosakonda ja üliõpilasi on ka osalenud. Seni vanima, inglasest osaleja sünniaasta on 1940. Vanemad graafikud õpivad noorematelt ja noored vanematelt ja mitte ainult tehnilises mõttes. Mäletan ise seda tunnet, kui läksin 2000ndate alguses graafikakotta – seal tegutsesid kõik need graafikuid, keda olin lapsena imetlenud. Nad olid siis kuidagi enesekriitilised, et teevad ikka seda vana, mida alati. Nad ei teadvustanud, et sellel, mida nad oskavad, on nii suur väärtus. Meistritelt õppimine on graafikatehnikate juures oluline. Ka meistrile on oma oskuste edasiandmine tähtis. „Muhu prindil“ on see võimalus. 2017. aastal õpetas ofsetlitot Harri Leppänen, tema oli kuuekümne-seitsmekümne vahel ja oli oma tehnilisi oskusi aastaid lihvinud.

Kas Muhu saarele kogunetakse eelkõige selle pärast, et kunstnike liidu Muhu kunstibaas on uue hingamise saanud?

Muhus on ruumi mõtetele ja ka teostamisele. Õuele saab laotada laiali mitmemeetriseid poognaid, pole ka hirmu, et võiks midagi ära määrida. Seal on igas mõttes hästi vaba olemine. See keskkond inspireerib ka maastikukunsti ja performance’it tegema. Seda kõike oleme seal teinud.

Millest olete lähtunud õpetajate valikul? Millest on meie graafikas puudu?

Oleme lähtunud uudsetest ja põnevatest tehnikatest, mida meil vähe tehakse või on unarusse vajunud. Piia Lehti käis esimesel aastal õpetamas, kuidas teha pritsiga akvatintat. Paulis Liepa õpetas kollograafiatehnikat. See on tema autoritehnika: ta võtab olemasolevatelt materjalidelt PVA-liimiga matriitsi, väljatrükk jääb hästi põnev. Britta Benno tegi siiditrükki. Tänavu kutsusime Oksana Statiychuki Ukrainast, sest ta kasutab mokulitot, mida saab trükkida vineeri pealt. Kadri Toom oli sellest tehnikast huvitatud ja tegi Oksanale ettepaneku Muhusse tulla. Klassikaline lito on füüsiliselt raske. Mäletan, kuidas kooli ajal sai litokive tundide kaupa lihvitud. Mokulito on aga tehniliselt lihtne ja sellel on palju võimalusi. Põnev tehnika oli ka tsüanotüüpia, mida tutvustas Kadri Toom. Seal mängib päikesevalgus ja vari: teed paberi teatud ainetega kokku, paned mõneks ajaks midagi sinna peale ja siis päike söövitab. Nii saab tohutult suuri töid teha. Tegelikult on see vana tehnika, aga meil on seda vähe tehtud.

Olen kohanud eelarvamust graafika suhtes. Ilmselt kardetakse 10 × 15 cm sügavtrüki narratiivi. Aga graafika on märksa laiem – vari või jälg. Ka see on graafika, kui paned piitsa otsa värvi ja peksad vastu paberit.

Aga kas see pole maal? Värvijälg pinnal. Kas ühekordne jälg on ka graafika?

Matriitsi võib ju muuta. Mina olen viimased kümme aastat trükkinud traadiga. Iga kord, kui trükin, saan traati teistmoodi väänata. Ka sama trükiplaadi pealt saab trükkida väga erinevaid pilte. Paljundamine on vajalik siis, kui tahad oma tiraaži müüa. Olen õpetanud graafikatehnikaid ka maalikunstnikele, keda on huvitanud just korduseprintsiip. Graafika abil on seda hõlpsam saavutada, näiteks täita suur pind ühelaadsete kujunditega. Tehnika valik algab alati ideest.

Olen ise teinud seda, mis on mind huvitanud ja pole mõelnud sellele, mis on parasjagu moes. Aga teatud pausi olen eesti graafikas tajunud küll. Kunsti­väli on ju väike ja kui keegi sõnakam ütleb, et graafika ei ole enam päevakorral, siis ei tahetagi sellega enam tegeleda. Mäletan kunstiakadeemias umbes kuus aastat tagasi ühte kogunemist, kus öeldi, et nüüd on graafikaga kõik. Et sügavtrüki narratiiv, eelkõige väikevormina ei sobi kaasaegsesse kunsti. Läksin samal õhtul Puuluubi kontserdile – nüüd on nad vägagi hinnatud, kuid siis veel ei olnud –, seal tehti tuhat aastat vanade pillidega elektronmuusikat.

Looming peab olema vaba. Kui idee nõuab, siis on ka ofort või akvatinta igati adekvaatsed tehnikad. Tänavuse Veneetsia biennaali Iraani paviljonis oli Farideh Lashai teos – väikesed ofordid, tühjad maastikud, kuhu olid projitseeritud liikuvad figuurid, maastikud hakkasid järjest elama. See oli seekordsel biennaalil minu lemmikteos. Ma ei hinda kunsti selle järgi, kas on graafika või ei, aga kui idee nõuab graafikat, saad seda kasutada, kui valdad tehnikaid. Me olime vist üks viimaseid kunstiakadeemia lende, kellele õpetati veel süvendatult graafikatehnikaid, see on mind siiani toitnud, igas mõttes.

Millised on meil graafika tegemise võimalused? Kas graafikakoda suudab kõiki soovijaid rahuldada?

Oma ateljee on alati hea asi, kuid graafika­kojast käib sisse ja välja vanu ja noori, tundub, et kõik mahuvad ära. Uku Kann on alati valmis nõu andma, õpetust võib veel saada Tondi ateljees, peale selle tegutsevad litokeskus, Ubunoir, Grafodroom. Võimalusi on, leidke ainult üles. Ka mina õpetan oma ateljees erinevaid tehnikaid. Loomulikult ka „Muhu print“. See on üksteise ergutamine. Graafikud mõtlevad, millised tehnikad huvi pakuvad ja keda õpetama kutsuda. See on ühine sünergia.

Kui te kutsute „Muhu prindile“ kedagi õpetama, kas suudate tagada sõidu- ja elamiskulu ning ka maksta õpetamise eest? Kuidas „Muhu prindi“ rahastamine on käinud?

Eks esimesed aastad olid nutused. Piia Lehti tuli niisama, sest ta oli mu sõbranna. Siis panime osalejate toidurahale pisut juurde, et õpetamise eest midagigi maksta. Paulisele tegime ainult sõidu välja. Kultuurkapitalist saime algul vaid näpuotsaga. Palju aega on läinud ka sponsorite otsimise peale, aga oleme leidnud. Tänavu maksime Oksana Statiychukile juba motiveeriva tasu, muidugi ka lennupiletid ja elamise. Tallinnas viibis ta kunstnike liidu külalisateljees. Nii on juba kena kutsuda.

Kas „Muhu prindi“ tõttu on meie graafikud saanud võimalusi osaleda mõnel suuremal näitusel või residentuuris? Kas seal tekkinud professionaalsed suhted on jäänud kestma?

„Muhu prindist“ on nüüdseks võtnud osa 12 riigi esindajad. Muhu olustik soosib lähedasi kontakte, innustab suhtlusele ja mängulisusele. Igal aastal saab kokku uus, parim seltskond. Alguses olime kõige rohkem ungarlastega seotud, kuna olime viibinud Britta Bennoga Ungaris residentuuris. Möödunud aastal oli meil ungari kunstnikega ühisnäitus Budapestis, nüüd tuleb Tallinnas. Tiiu Rebane korraldas Austrias Muhu baasis viibinud kunstnike näituse. „Muhu prindi“ näitused on meil seni olnud Tallinnas ja Tartus. Seekord mõtlesime, et näitust ei tee, sest „Muhu prindi“ tööpäevi on vaid neli ja selle aja jooksul ei pea näitusekõlbliku teoseni jõudma. Iseäranis, kui puutud tehnikaga esimest korda kokku ja tahad katsetada. Parem on anda osavõtjatele aega, et nad saaksid Muhus tehtud töid edasi arendada.

„Muhu prindi“ puhul oleme iga kord mõelnud ühendava teema peale. Eelmisel aastal oli meil „Graafika ilm“: söövitasime päikesega, eks see osutas natuke ka graafika positsioonile praegusel ajal. Üle-eelmise aasta teema „Proovitrükk“ soosis juhuslikkust ja eksperimenteerimist. Ungari instituudis eksponeerisime töid pesunööridel, tööde vahele olid riputatud värvised kindad ja plaadi pühkimise mustad nartsud. Selle aasta teema oli „Koosmäng“. Kohapealse pealkirjana toimis see hästi. Aga näituseks tuleb seda edasi arendada. Seekord tuleb ilmselt ka kataloog.

Millised võimalused on meil graafi­kute grupinäituseks? Väikesi galeriisid jagub, aga suuremaid näitusepindu palju ei ole. Või kui on, siis institutsioonid teevad oma näituseplaanid ise ja need on pikalt ette planeeritud.

Ega meiegi ole heale lahendusele jõudnud. „Muhu print“ on suvel, selleks ajaks on ka järgmiseks aastaks taotluste voorud lõppenud. Aga ka väiksemaid kooslusi ja näituseprojekte on „Muhu prindist“ alguse saanud.

Kui mõelda tagasi graafika hiilge­aegade peale, siis üks edukriteerium oli rahvusvahelistel graafikatriennaalidel, -biennaalidel osalemine. Kuidas praegu neisse suhtute?

Graafiku enesehinnangule on suur asi rahvusvahelisel biennaalil osalemine. Aga sellega kaasnevad väljaminekud: saatmiskulu, osalemismaks ja pärast näituse lõppu võid saada tagasi räsitud teose, mida enam eksponeerida ei kõlba. Nii mõnigi kord on suurte näituste puhul tunne, et tööd kaovad musta auku: ma ei tea, mis seal toimub, tagasisidet ei ole, saan ainult CVsse rea, mis kõlab uhkelt, aga ei anna hingele midagi. Aga kui lähen ise kohale, näiteks Läti väikelinna, tutvun seal inimestega, siis saan eluks ajaks graafikutest sõbrad ja mäletan sealset õhkkonda veel kaua. Ma teen järgmisel suvel näituse oma isa talus, kust ta kunagi lapsena küüditati, nüüd asub seal küla seltsimaja. See annab mulle palju rohkem kui märge, et olen osalenud Krakówi biennaalil. Teatud eas on oluline saada CVsse ridasid juurde, kuid tegelikult on tähtis emotsionaalne laeng.

Kuidas graafik ära elab? Kunstituru peale ju loota ei saa. Kas õpetamistööd jagub?

Õpetamine on hea variant. Ma õpetasin viisteist aastat EKAs, üheksa aastat olen olnud Kumu hariduskeskuses, nüüd olen kaks aastat ka oma ateljees tunde andnud. Õpilaste hulgas on ka EKA lõpetanuid, kes on graafikast huvitatud. Graafikas muutub idee matriitsi puudutuseks paberil. Tulemus ei ole kunagi täpselt ette teada, vaid ilmutab end siis, kui paber matriitsi küljest eemaldada. See ongi see magus hetk, millest enamik inimesi sõltuvusse jääb – iial ei tea täpselt, mis tuleb ja kas õnnestub. Õpilaste emotsiooni näha on väga hea tunne. Tehnikaid võiks kunstiakadeemias ka rohkem õpetada. Praegune õpetus on keskendatud mõtlemise õpetamisele, ideede genereerimisele. See on igati vajalik, aga kui pärast lõpetamist leitakse end halastamatus elus, siis võiks pagasis olla rohkem reaalseid oskusi. Üha enam tahetakse praeguses stressirohkes ühiskonnas pärast päevatööd tegeleda kunstiga. Inimesed, kes suudavad luua, saavad stressi kunsti kaudu maandada. Kunstnikud, kes tahavad õpetada, ei tohiks praegusel ajal nälga jääda.

Kas „Muhu print“ läheb ikka edasi?

Kindlasti läheb, sest graafika areneb edasi. „Muhu prindil“ osalejad on ikka olnud valmis eksperimenteerima ja on soovinud materjale allutada. Käsitsi trükitav graafika on kõige muu kõrval ka kemikaalide doseerimise kunst. Graafika tegemiseks peab tundma nende koostist, materjalide käitumist, ka füüsikat. Nii kaua, kuni on tehnilise taibuga kunstnikke, ei kao ka graafika. Digiprint graafikat ei ohusta. Digitaalset väljaprinti saab kasutada väga paljude käsitsi trükitavate tehnikate abivahendina. Käsitsi trükitavate tehnikate eelis on omalaadne tunnetus, mida pelgalt printeriga ei saavuta. Käsitsi trükkimine annab fotoreaalsusele, joonele või pindadele erilise nihestatud atmosfääri ja võimenduse. Tehnikaid on väga palju ja neid tekib järjest juurde. „Muhu print“ läheb edasi nii kaua, kuni jaksatakse seda vedada. Eks vahepeal oli meiegi jaks otsas, kui rahaküsimus kasvas üle pea. Aga juhendajaid ja põnevaid tehnikaid jagub. Pole vaja piiri taha vaadatagi, meil on palju virtuoose, ka mõni vanematest graafikutest võiks tulla oma oskusi näitama. Peale trükisaladuste tutvustavad graafikud Muhus igal aastal ka oma varasemat loomingut. Saab hea ülevaate graafika seisust ja teemadest – sellest, mis kolleege mujal maailmas parasjagu looma sunnib või innustab.