Melanhoolne tants Olemaal

Kaido Ole kunstiga on alati rõõm kohtuda, kuid Riia liiga steriilsel näitusel on tunne, et vaataja jäetakse pealispinnale kinni.

ŠELDA PUĶĪTE

Kaido Ole näitus „Dance at the Lonely Hearts Club“ ehk „Tants üksildaste südamete klubis“ Läti riikliku kunstimuuseumi Arsenālsi näitusesaalis kuni 25. VIII, kuraator Māris Vītols.

Kaido Ole, aga ka Marko Mäetamm ja Jaan Toomik on vähesed Eesti kunstnikud, kes on suhteliselt hästi tuntud ka Lätis. Seetõttu ei tulnud üllatusena, kui kuulsin, et XIX sajandi tollilao, mis on nüüd Läti riikliku kunstimuuseumi Arsenālsi näitusesaal, valgetes võlvitud saalides tuleb sel suvel suur Ole näitus. Kujutan ette, et ta oli muuseumi näitusekomisjonile lihtne ja kindel valik, sest Ole on Eesti tunnustatud ja armastatud kunstnik (kui mitte juba kaasaegse kunsti klassik).

Kaido Ole teoste tehnika ja formaat on demokraatlikud, tema maalid on silmale meeldivad ning neis on paras annus huumorit ja eneseirooniat. Kunstnik kasutab peaaegu alati oma sõnumi edastamiseks akrüülmaali – meediumi, mida ühiskonna suurem osa näeb kunsti tõelise, kui mitte ainukese vormina.

Disaini, popkunsti ja hüperrealismi mõjutused on teinud Kaido Ole tegelased ja objektid kergesti äratuntavaks, mis aga ei tähenda, et neid on lihtne dešifreerida. Kahemõõtmelisel pinnal koomiksite, installatsioonide ja filmikaadrite kompositsiooni matkival stiilil on hulganisti sümboolseid, ajaloolisi ja enesepeegelduslikke osundeid, mis nõuavad vaatajalt mõttetööd, et tungida läbi puhaste vormide ja erksate värvidega, pentsikute ja kummastavate kuvandite esteetilise pealispinna.

Kunstikogujast kuraator

Retrospektiiv on pealkirjastatud kunstniku 2016. aasta maali „Dance at the Lonely Hearts Club“ ehk „Tants üksildaste südamete klubis“ järgi. Näituse on kureerinud ärimees ja nüüdiskunsti koguja Māris Vītols, kes on teinud kuraatoritööd 2014. aastast peale. Neile, kes on jälginud Läti kunstivälja ja selle poliitikat pisut lähemalt, on selge, kui suur ja tähendusrikas on seal erakogujate ja nende toetuse roll. See ei piirdu sugugi ainult kunstnike tööde ostmise ja kogumisega, ka mitte eragaleriide toetamisega, vaid nad toetavad aktiivselt ka kunstiprojekte ja -institutsioone. Nii mõnigi kunstikoguja ja -toetaja kuulub kunstiasutuste nõukogudesse, mis võib mõjutada ühe või teise projekti käekäiku, kuid ükski teine kunstikoguja ei ole hakanud kunstiprojekte ise kureerima. Seetõttu võib Vītolsi tegevust kuraatorina vaadelda Baltimaade kunstielu kontekstis üsna unikaalsena.

Oles ja Vītolsis on üks tähtis ühisjoon, mis paneb ka selle projekti toimima üheaegselt loomulikult ja ka mitte nii loomulikult. See on nende soov tulla kõigega ise toime. Kummalegi neist ei meeldi volitada teisi oma ideid ellu viima, selle asemel et ise kõike kontrollida – seda kompromissitut visiooni on näha ka tulemuses. Vītolsi kuraatorikäekiri on samuti nagu Ole omagi võõrastavalt kliiniline. Selles on elemente, mis tuletavad meelde arsti, kes kasutab röntgeni abi ja eraldab kehaorganid, et need siis taas kokku panna nii, et vaataja uudishimu oleks rahuldatud.

Kliiniline aspekt tuleb välja ka Vītolsi idees kutsuda psühhoanalüütik Jānis Gailis viima Olega läbi psühhoanalüütilisi seansse, mille kokkuvõtteid saab kataloogist lugeda.

Psühhoanalüüsi kasutamises pole iseenesest midagi uut, kuid see annab võimaluse alternatiivseks, vahest isegi värskeks vaateks kunstnikule ja tema kunstile, iseäranis selle tõttu, et paljud Ole teosed on enese­analüütilised autoportreed.

Samal ajal ei saa ma lahti tundest, et avalikus eksperimendis on kunstnikku esitletud osaleva laborirotina. Sama tunne tabas mind, kui nägin, kui näituse avamise ajal pildistati ennast fuajeesse ehitatud kabiinis, mille seina oli lõigatud pildiraami meenutav aken, kuhu oli riputatud Ole maal „Autoportree abstraktse ekspressionismi džunglis“ (2019). See oli ilmselt mõeldud iroonilise žestina – naljana, mis osutab nii kunstnikule ja ka tema teosele kui kaubale, tarbeesemele, aga ka publikule ja tema tungile meelelahutuse järele. See pani mind ebamugavalt tundma. Selles situatsioonis oli tunne, et selfie’de tegemine oma meelisteose kõrval on ühismeedia ajastul ausam ja õigem tegu kui meelelahutuslik kabiin.

Sotsiaalse kehandi nõelravi

Riia keskne näitusesaal ja Ole teosed kõlavad hästi kokku. Väljapanek on puhas, lihtne ja ruumiline. On hoidutud labürinte meenutavatest vaheseintest, tööde kõrval on vaid mõned tõlgendavad tekstid. Kunstiteosed, peamiselt maalid, on jaotatud kronoloogiat järgimata kahe suure saali vahel, jaotamisaluseks on peamiselt kaks suurt teemat. Ei mingeid eskiise, arhiivimaterjale ega videoid, ainult kunstiteosed, et neid vaadata, neisse süveneda ja nende üle mõtiskleda. Nagu psühhoanalüütik Gailis kirjutab kataloogis, on Olele kõige tähtsam finiš, et kõik saaks tehtud. Mullegi tundub, et Ole ei taha paljastada midagi, mis segaks valmisteoste nautimist.

Retrospektiivi mõiste osutab veelgi enam tervikule, komplekssusele: selle projektiga luuakse hiiglaslik autoportree ja seetõttu ei saa sinna lasta midagi, mis avaks kunstniku arengut, loometeekonda.

Esimeses saalis, mis on pealkirjastatud „Sotsiaalse kehandi nõelravi“, on väljas Ole sotsiaalse alatooniga teosed. Neis puudutatakse inimeste käitumist, ajalugu, selle traumasid, aga ka poliitika- ja võimuküsimusi. Selles alajaotuses näeb kõigepealt natüürmorte, mis 2011. aastast peale, küll uuendatuna, päevakajastatuna on jõudnud tagasi kunstniku 1990ndate vineerile maalitud teosteni. Kompositsioonid meenutavad abstraktseid akrobaatilisi tegelasi, kes on kogunud mitmesuguseid objekte ja tasakaalustanud neid kontorimööbli stiilis rattaga. Natüürmortide vastas on eksponeeritud kunstniku kõige kuulsamate tegelastega – pallpeadega – teosed. Need on tihke sfäärilaadse peaga paberist välja lõigatud lihtsustatud figuurid. Neid on suuremas ja väiksemas versioonis, kuid pallpead püüavad hõivata kogu maaliruumi situatsioonide abil, mis kommenteerivad ajaloolisi sündmusi, võimu ja ka suhteid. Nad on täidetud sellise energiaga, et tekitavad tunde, et nad ei liigu mitte ainult maalipinnal, vaid kogu näituseruumis. Nad võivad olla ka kunstniku alter ego’d, kuid ma vaatan neid siiski kunstniku tegutsema hakanud mõtetena, mis on kui suure masinavärgi väikesed osad, mis peavad mootori töös hoidmiseks pidevalt liikuma. Ülejäänud saali on hõivanud John Smithi projekti aega jäänud maalid ja installatsioonid. John Smithi projekti tegi Ole koos Marko Mäetammega ja sellega käisid nad ka Veneetsia biennaalil.

Selle saali kaks keskset teost on John Smithi „100 kohvrit“ ja monumentaalne maal „Eesti lõpp“, mis koosneb nagu pusle paljudest väiksematest plaatidest. Nende teostega on ilusasti ehitatud üles Eesti maastik kui rahvusriik koos ajaloo ja hirmudega. Mõlemad teosed, jättes kõrvale nende algse tähenduse, on väga aja- ja asjakohased kommentaarid ka migratsioonitemaatikale: eestlased otsivad paremat tööd ja elu Põhjamaades, lõuna poolt tulevad migrandid siia. Sündide arv väheneb Eestis, nagu ka Lätis, natsionalismi ja ksenofoobiaga segatud paanika aga kasvab.

Enesevaatlus

„Enesevaatluse ja alter ego’na“ pealkirjastatud teises saalis kaevatakse sügavamalt kunstniku vaimus. Kuraatorile on meeldinud seda esitleda tantsukujundi abil – tantsud enda ja ühiskonnaga. Maale võib käsitleda autori enesekuvandi ja olenditena, kes toimivad tema alter ego’dena. See võib olla ka Ole tekitatud dialoog Andres Toltsi lõuendeid meenutava metafüüsilise keskkonnaga, sest Tolts koos teiste SOUP ’69 kunstnikega on avaldanud Ole kunstile tugevat mõju. Aga see võib olla ka vastastikune mõju kunstniku teiste „laste“ – pallpeadega, keda kunstnik on kasutanud seltsiliste, päästiku ja sihtmärgina. Nii nagu vanemad vahetevahel teevad, nii on ka tema lasknud oma „lastest“ lahti, et nad leiaksid oma tee või ka kaoksid kuhugi, mida Ole kutsub abstraktseks ekspressionismiks. See osutab kunstniku mitte just lihtsale suhtele selle kunstivooluga.

Aga seal on ka värdjad – käpik­nukud. Kõige kuulsam neist on ka kõige iroonilisem – prillide ja kahe jalaga peenis, jalad koosnevad sõnadest „õige“ ja „vale“ – tõeline munnifiguur, mida on kujutatud tegelasena, kes käib näituste üle kohut mõistmas. Kas see on kriitiku peegeldus? Kriitiku, kes on nii kinni oma arvamuses, et näeb maailma ainult hea või halvana? Või on see veel üks kunstniku enesepeegeldus – kellegi portree, kes mitte ainult ei tee kunsti, vaid ka kirjutab sellest? Jätan selle tõlgenduse lahtiseks.

Selles alajaotuses on väljas ka kunstniku kõige uuemad teosed, kus uued ja vanad tegelased kohtuvad paigas, mis on kunsti nii täis, et tahaksin seda kutsuda Olemaaks. Uustulnukad on teistsugused maailmakuulsad kunstiteosed, mis koos pallpeade, värdjate, autori teisikute ja Olümpose mehe graafiliste kujutisega on kogunenud müstilisele kokkusaamisele. Koos näivad nad kaardistavat kunstniku erinevaid isiksusi, mida ta on kujutanud alter ego’de, aga ka maailmana, nagu ta seda mõistab. Mida lähemale saali (ja näituse) lõppu, seda valjemaks kuvandid muutuvad, just nii nagu näiliselt vaikse, kuid intensiivse installatsiooni „Bänd“ puhul, kus kujutatud valjuhääldajad tekitavad vibratsioonitunde, mis tavaliselt kaasneb tugeva lärmiga. Pinge kasvab, nagu teoses „Ettevaatust, tikud!“, kus kunstnik satub vastamisi antropomorfsete tikkudega, kes peksavad ta läbi, ning kunstnik, et neid peatada, lõikab teoses „Kiirus III“ oma sõrmed ära ja maalis seeriast „Kaido mõtleb“ puhub oma mõistuse minema.

Kaido Ole kunstiga on alati rõõm kohtuda ja seegi kord ei ole teisiti. Kuid oleksin tahtnud rohkem teada saada tema kunstilise pärandi salapärastest üksikasjadest – näha detaile, sisselõikeid. Teisiti öelduna, see näitus on liiga puhas, liiga steriilne minu „rohkem on uhkem“ maitsele. Mul oli tunne, et jäin pealispinda kinni ning ega ka kataloog aidanud mul sügavamale kaevata. Isegi Kumu kuraatori Eha Komissarovi Ole kunsti ülevaade hoiab lugejat vee­pinnal, pakkudes sellele või teisele loominguperioodile veidi konteksti või avades pisut sisu, kuid ülevaates puudub sügavam analüüs või ka huvitavad detailid, mis lisaksid näitusevaatamise kogemusele lisaväärtuse.

Kuid hoolimata liiga puhtast väljapanekust, saab vaataja kogemuse suhelda vahetult teostega. Kaunis pealkiri kutsub aga ümisema mõnda lugu Nick Cave’i repertuaarist. Vahest see näitus ei ole üldse džäss, vaid hoopis armas melanhoolne tants.

Tõlkinud Reet Varblane