Metateatraalsus kui uus reaalsus

Parimaks etteastujaks võib ka tänavu kuulutada korraldustiimi, kes kaheksa tundi laval ja lava taga askeldas ja lõpuks Caateri „O si nene“ saatel lavale tantsima hüppas.

EMEL-ELIZABETH TUULIK

Etenduskunstide lühivormide festival „Made in Estonia“ Kanuti gildi saalis 11. III. Dramaturg Heneliis Notton, projektijuht Kristiina Tang, valguskunstnik Henry Kasch, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike, graafiline kujundaja Jaan Evart, fotograaf Alina Birjuk, videote autorid Kert Kõpper ja Art Nõukas ning lavakujundajad Marto Mägi, Kadri Joala ja Joel Väli.

Kuueteistkümnes etenduskunsti lühivormide festival kuulub Kanuti gildi saali populaarsemate hulka. Nagu varasematel aastatel müüdi selgi korral saal triiki täis. Etenduskunstnikud – indiviidid ja rühmitused olid selle tarbeks loonud kümne­minutised etteasted. Tänavune maraton jagunes nelja kategooriasse: must kast, videoplokk, tühi lava ja punkplokk.

Lisameelelahutajaks jagati kohalolijatele maratoni bingo, mille kõigi kuueteistkümne ruudu täitumisel oli võitjal õigus lavale minna. Nurkade ja diagonaalide mängu ei olnud, kõik käis täismängu peale – bingolehel ja laval. Niigi joviaalse publiku meeleolu elavnes ning hakati muuhulgas otsima lõket, lödi­kirvest ja kellegi vanaema, et saaks bingo­piletilt ruute maha kriipsutada.

Šokeeriv absurd. Ehkki üldmulje oli ootustele vastavalt keskpärane, leidus kaheksa tunni sees mõnigi esiletõstmist vääriv entusiastlik etteaste. I bloki lõpetanud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu (ENKKL) turunduskampaaniasse kuuluvas videos „Liitu!“ kutsuti noori kunstnikke liiduga ühinema. Taaskasutatud videomaterjalist monteeritud videoinstallatsioon võlus huumori, maksuvabade fotode ja veenva tekstiga. Vabaliit on kogunud tuntust nädalapreemiatega, mida ühismeedias noortele kunstnikele jagatakse: „Kui oled noor kunstnik ja tahad kuskile kuuluda, siis on selleks nüüd (tasuta) võimalus.“

Ameerika filmitegija Walter Murch on öelnud, et ideaalselt monteeritud film seisneb kaadrite sujuvas vaheldumises. Üleminek ühelt kaadrilt teisele peaks olema kui silmapilgutus, nii orgaaniline ja loomulik kui võimalik. Videoploki tehniliselt tugevaim teos oli Paul Beaudoini video „Mao lugu“ („Snake story“), kus oli samuti nagu ENKKLi kampaanias taaskasutatud mustvalgete filmide ja loodusest võetud materjali. „Snake story“ puhul omandas kaadris esitatud dialoog iseseisva tähenduse ja kaadrite spetsiifiline järjestus kulmineerus omakorda uue looga. Teos jõudis ülekodeerituse piirimaile, mistõttu oli vaatajal raske eristada oma tundeid ekraanil nähtust. Sisult mõjus video unenäona, mis algab rahulikult ja lõpeb painava košmaariga.

III ploki ehk tühja lava täitis rühmitus KOOSSEIS, kes etteastega „Tolmuimejate viimane avalik ülesastumine“ võttis vaatluse alla tolmuimeja evolutsiooni. Iga etendajal oli tolmuimeja, millega sümbioosis liiguti. Etteaste pakkus helilist, koreograafilist ja narratiivset naudingut, kui tolmuimejad ükshaaval sisse lülitati ja saal iseäraliku müraga täitus. Etteastes ei puudunud ka poliitiline tahk, kui juhtmetega tolmuimejate hulka kaasati vaikne kompaktne robottolmuimeja. Orwelliliku aktsendiga etteastega lõi KOOSSEIS koomilise alternatiivmaailma, mida oli põnev ja kohati õõvastav jälgida.

Gurmaanidele pakkus vaatamisrõõmu Sigrid Savi, kes laval varvastega pitsat valmistas. Ta ümises sõjaka mantrana „Take my money, buy me dinner“ („Võta mu raha ja osta mulle õhtusöök“), ladudes samal ajal varvaste abil tainale tomatikastet ja riivjuustu. Tegevuse taustal langenud seebimullid andsid absurdselt romantilisele etteastele dünaamilise üldmulje. Kõik mõjus eneseteadlikult ja humoorikalt ning iga etapi järel jätkus põnevust. Kulisside taga lükati laval valminud varbapitsa ahju ja vahepausil võisid kohalolijad baarist tüki krabada.

Lihtsuses ei peitu võlu, kui sellest lekib laiskust. Liisamari Viik saabus lavale latekspükstes, istus pukktoolile ning lasi pükstel mikrofonisse kriuksuda. Heli ei olnud vali ega eklektiline, vaid põhjendamatult ärritava iseloomuga. Kerge oli samastuda, veel kergem ebamugavust tunda.

Fauna entusiastid Lukas Jansen ja Konrad Kendra tõid maratoni punkplokki šokielemendi. Põrandale visatud toorele lihakäntsakale valati elus vaglad, kes alustasid oma tempos aeglast teekonda publikuni. Nõrganärvilised pöörasid ahhetades pea, julgemad võtsid telefoni ja tegid pilti. Vimkaga õlitatud hommage’ist olelusvõitlusele ei puudunud nostalgiline crocs-huumor. Vaglad olid õigustatud ja etendajad julged.

Tekno on elu. Sellise suhtumisega tulid lavale mitmedki etendajad. Amanda Tenderi, Maarja Tosina, Helene Marie Rägo ja Anton Mesila „Valged skorpionid vol 2 ft Lene Ma Rue“ veenis klassikalise loo tekno-taasmiksiga. Näod valgeks värvitud, kummardati DJd, ei puudunud ka keemiakatse, kus söögisooda ja karastusjoogi kokkupuutel purskas lavale vedelikku. Etteaste keskel kõlas drop ja etendajad hakkasid raiuva tekno saatel tantsima.

Huvitavama, laiema mõõtme võttis rühmituse SK Priima etteaste, mille käigus veeti lavale kaks akrobaatikamatti. Kordamööda põrgatasid peaosalised ühiskonnakriitilisi, manifesteerivaid väiteid sotsiaalpoliitiliste probleemide pihta. Iga väite järel sooritati matil sünkroonne tirel. Väited lõpetati ühisarvamusega: kõik on mööduv ja mõttetu, ainult tekno jääb. Laval taaslülitati sisse vägivaldne tekno ja strobo, rahvas aplodeeris.

Rühmitus Jarmo Reha, Nele Tiidelepp, Kertu Rannula, Riin Maide, Taavi Rekkaro, Markus Vaiksoo ja Margaret Tilk (etteaste „Märksõna: bänger“) saabus lavale ükshaaval latekskostüümides. Asjaosalised närisid nätsu, võtsid kureeritud poose ja vaatasid publikule näkku. Provotseeriv ja efektne. Seejärel esitati akrobaatiline lindikava, fooniks taas tekno.

Tekno ja performatiivne kunst on loogiline ja üldlevinud paar. Tabav ja tavaline, mõjudes sageli banaalse lahendusena, mida toidab oskamatus või tahtmatus leida alternatiive. Muusikažanr pakub eos üldise sensoorsuse, tootes arvestatava koguse dopamiini, mis muusika kuulmisel ajust vabaneb. Kaheksatunnise maratoni vältel on väsimine loomulik, seega mõjus tekno elustava naloksoonisüstina, pakkudes pigem efekti kui defekti. Tänavusel maratonil oli justkui kokku lepitud valem: rahulik algus, mis äkki kulmineerus teknoks. Osa etteasteid viitas tuimastavale klubikultuurile, osale sümpatiseeris tekno kui muusikažanr ning osa käsitles teknot aega peegeldava sümbolina. Kindlaid paare ei moodustunud, jääb üle loota, et iga etteaste tuumas peitub kübeke kõigest ja enamastki.

Loominguline korralagedus ja range süsteem. Vaba formaadi puhul pelgasin põhjendamatut kontseptualiseerimist ja abjektiivsuse ahistamist. Performatiivset kunsti saadab sageli hirm vääritimõistmise ees, see aga katab žanri eelarvamustega. Paremal juhul põhjustab mittemõistmine segadust, halvimal igavust. Igavusega tänavusel maratonil maadlema ei pidanud. Aga ei saa ka öelda, et kõik ikka kohale jõudis.

Õnneks ei nõua maratonižanr vaatajalt kõige mõistmist, vahel tuleb leppida organiseeritud mõttelagedusega. Loominguline korralagedus nõuab käsitletava teema tuumas ranget süsteemi. Tuleb tõdeda, et kontseptsioon oli enamikul esinejatel selge.

„Made in Estonia“ platvorm esindab, julgustab, armastab mustandeid ning ideealgeid. Publik hindab esialgset kvaliteeti. Publik oli sel aastal meeldivalt vastuvõtlik, aplausiga tervitati kõiki esinejaid, kellel julgust midagi korda saata. Saladus peitub ilmselt Kanuti gildi saali atmosfääris, kus etendajad ja vastuvõtjad jagavad vabatahtlikult ja heameelega taastumatut väärtust ehk aega.

Mina naudin iga kultuurimõõtu püüdva ürituse puhul eestlaslikult rasket tööd. Parimaks etteastujaks võib ka tänavu kuulutada korraldustiimi, kes kaheksa tundi laval ja lava taga askeldas ja viimase etteastena Caateri „O si nene“ saatel lavale tantsima hüppas. Suures finaalis täitus bingopiletil viimane ruut, leiti vanaema ja kirves ning lavale lubati kõik maratoni läbinud maratoonarid.