Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida

Riin Kübarsepp

Andres Tali näitus ?Iha ja igatsuse instrumendid? Tallinna Linnagaleriis kuni 17. X. Pealkirjastan oma artikli Wittgensteini mõttega, sest pean Andres Tali lingvistiliseks terapeudiks kunstis, nii nagu esimese kohta armastatakse öelda filosoofide seas. ?Iha ja igatsuse instrumendid? on dekadentliku alatooniga näituseprojekt, mis kuulub postmodernsesse refleksiivsesse ühiskonda. Projekt näib hedonistlik ja kõikelubav, kuid on küllastunud meie heaolu teenima määratud reeglitest.

Tali väljapaneku ülesehitus viitab Arthur C. Danto teooriate visuaalsele väljundile. Danto on võrrelnud kunstimaailma vahendite või tööriistade süsteemiga, mille osad sõltuvad tervikust ja ka vastupidi ning kust ei puudu ka wittgensteinlik keelemäng. Millegi vaatlemine kunstina nõuab midagi, mida silm ei seleta ? kunstiteooria silmapiiri. Seda silmapiiri tajub Tali liigagi hästi.

Talile on kunst mäng, kuid mängureeglite muutumise suunda ei tea kunagi ette. Tema kunstile ei saa reageerida pidurdamatu sõnadevooluga või neurootilis-hüsteerilise vadaga. See on omamoodi autistlik projekt ning samas ka  autori psüühiline protokoll. Sealjuures pole Tali kunagi olnud mässav revolutsionäär, vaid kunstnik, kes vastandab oma teostes traditsiooni ja pluralismi.

Tali kunst seisab metatasandil, omamata sealjuures kindlat tõlgendusalust. Aluseks on vaid tema enese kunstilises tekstis peituv sõna, mis on nii teose algus kui lõpp. Seekord on selleks paljukorratud vastandus ?love ?  hate?.

?Iha ja igatsuse instrumentides? avaldub selgelt kunstniku minakontseptsioon, mille läbi ta projitseerib ka nn puhast kunsti. Reet Varblane on  viidanud, käsitledes Tali kunsti, selle konteksti ja retseptsiooni aastatel 1986 ? 1996, ka autoripositsiooni muutumisele. Kui 1980ndatel määratles Tali ennast eesti graafika kontekstis, siis hiljem iseenda omas. Oluliseks osutuvad autori rollimängud. Pange tähele: autor ironiseerib tegelikult kunsti enese üle. Virve Sarapik on sellist tendentsi nimetanud kriitiliseks kunstiks. See on kunst, mille puhul kaastekst osutub kunstiteose kõige olulisemaks osaks või on selle isegi asendanud. Kriitiline kunst on ennekõike kirjutatud või sõnaline kunst. Sarapiku sõnul on kriitilise kunstniku põhieelduseks võime oma teost ise selgitada, jäädvustada ning analüüsida, sest just seda tehes ta loobki oma teose.  

Tali kasutab paljutähenduslikke hüüdlauseid ja tuntud fraase, mis võiksid plakatitena à la Barbara Krugeri teosed vabalt kaunistada ka linnaruumi: ?I used to read a lot: Marx, Marcuse, Hegel, Heidegger, Kristeva??  

Olemuselt oleks tegemist justkui 1999. aastal Tallinna Kunstihoone galerii väljapaneku ?Bestrafe mich? vormilise jätkuga, kus jäid kõlama hüüdlaused  ?Hull geenius ? isamaa reetur?, ?Ma ei sure ? olen argpüks?.

Andres Tali teoste täieliku mõistmise eelduseks on välise ja sisemise vastuolu ületamine.