Millest kõneleb must ruut?

Paljudele praegustele katsetajatele on jäänud hämaraks kõik see, mis oli ja on „Musta ruudu“ kui ikooni taga.

LEONHARD LAPIN

Näitus „Musta ruudu metamorfoosid. Malevitši tõlgendused Eesti kunstis“ Kumus kuni 9. VIII. Kuraator Elnara Taidre, kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja, graafiline disain Külli Kaatsilt.

Musta ruudu sümbolit võib kohata juba Eesti Kunstnikkude Ryhma maalijate Jaan Vahtra, Arnold Akbergi ja Märt Laarmanni töödes. Et kunstnikud ka selle avangardi tähtsaima sümboli tähendust mõistsid, tõestas mulle ühes eravestluses Märt Laarmann, et tal oli tellitud El Lissitsky välja antud ajakiri Veš. 1950ndail rahapuuduses vaeveldes müüs meie konstruktivistide ideoloog selle maha.

Eesti kunstielu ajaloos on esma- ja erakordne, et ühele teosele pühendatakse eraldi näitus, nagu see on nüüd Kumus Kazimir Malevitši „Musta ruudu“ esmakordse eksponeerimise 100. aastapäevaks. Tegelikult valmis esimene musta ruudu maal juba 1914. aastal, Malevitši viieköitelises tekstide kogumikus on selle sündi üpris täpselt kirjeldatud. Malevitš maalis oma õpilaste keskel Vitsebskis ühes õunaaias kubo-futuristlikku teost, sest algselt oli ta kunstnikuna futurist ja poliitikuna anarhist, kui talle „tuli vaim peale“. Kunstnik kattis varasema töö valge värviga ja maalis valge välja keskele musta ruudu. Oma jäljendajatest erinevalt ei kasutanud ta maalimisel joonlauda, tema geomeetria sündis vaba käega! See fakt andis 1990ndail ühele Moskva „paberiarhitektile“ idee projekteerida kõrghoone, mille maalist kordi suuremal põhiplaanil erinevad näiliselt korrapärase „Musta ruudu“ küljed meetrites!

„Musta ruudu“ motiivi võib aga leida juba kunstniku 1913. aasta Mihhail Matjušini ooperi „Võit päikese üle“ dekoratsioonikavandites ning 1914. aasta kubo-futuristlikus maalis „Osaline varjutus Mona Lisaga“.

1915. aastal näitas Malevitš „Musta ruutu“ esimest korda publikule Petrogradis näitusel „0,10“, kus see oli paigutatud kunstniku suure ekspositsiooni keskossa: nurka, kuhu õigeusklikud oma kodudes asetavad ikooni, et see sümboliseerib pühaduse võitu saatana üle, keda sümboliseerib täisnurk.

Esemeteta maailma tähendus. Pärast maalimist, seda kinnitavad meister ja ka tema õpilased, oli Malevitš kolm ööd-päeva söömata ja magamata erilises letargilises seisundis: temast sai sedaviisi prohvet ja „Mustast ruudust“ modernistliku kunsti peamine ikoon. Eha Komissarovi väide ETV saates „Ringvaade“, et kunstnik, kirjutades viie köite jagu teoreetilisi tekste, ei teadnud, millega ta oli hakkama saanud, on vale. Malevitš teadis väga täpselt, mida ta tegi, kunst oli vaid tema tegevuse üks aspekte, kus ta järjekindlalt kinnitas „esemeteta maailma“ ning lahkumist Maalt, tuues esimesena kasutusse ka sõna „sputnik“. Tema filosoofia peamised tekstid, mida tal õnnestus 1927. aastal viimasel hetkel Saksamaale jätta, nii et tema filosoofia uurijad väidavad, et tal on olnud mõju ka tema kaasaegsele mõtteteadusele, näiteks fenomenoloogiale. Tema Saksamaale jäetud teosed rändasid sealt pärast sõda Amsterdami linnamuuseumi ja panid aluse tema tuntusele maailmas, sest muidu oleks tema looming suures ulatuses, nagu tema haudki Nemtšinovkas, stalinistide tegevuse ja sõja tõttu hävinud.

Eksivad ka need, kes peavad Kazimir Malevitšit vene kunstnikuks, tegelikult sündis ta 1878. aastal Kiievis, tema vanemad olid poolakad. Suprematismi idee sündis Valgevenes Vitsebskis, kui kunstnik jälgis teleskoobiga tähistaevast, et kosmosesse pürgida. Malevitš asutas Vitsebskis avangardrühmituse UNOVIS (oma tütrele pani tähenduslikult nimeks Una). Alles 1920. aastal sõitis ta UNOVISe rühmaga Vitsebskist Moskvasse, sealt hiljem Petrogradi, mis oli tollal Venemaa tähtsaim rahvusvaheline linn ja kultuurikeskus, et vallutada uue kunstiga riigi olulised keskused.

Kiieviga jäi ta seotuks elu lõpuni, kõige paremini ehk iseloomustavad tema hingesugulust ukraina rahvaga viimased maalid aastaist 1928–1932. Seal seisavad, tihti käed selja taga, näota tardunud talupojad või on kujutatud akendeta maju Ukraina rahvusvärvides – sini-kollases koloriidis lageda välja taustal. Viidi ju siis seal läbi Ukraina maarahva kallal genotsiid, kus hukkus kümneid miljoneid inimesi. Lääne uurijad ei ole suutnud seda metafüüsilist maali­perioodi tõlgendada, sest nad ei tunne hästi Venemaa ja Ukraina ajalugu ega keelt, ei meistri vaimse eeskuju Nikolai Fjodorovi filosoofiat ega sõprade Aleksandr Krutšenõhhi ja Mihhail Matjušini loomemaailma. Venelased on teda, hüljatud ja hiljem keelatud kunstnikku, püüdnud endale krabada (kuigi seda võiksid teha hoopis poolakad). Vene ametnikud on uuemal ajal Malevitši tippteoseid Amsterdami muuseumist soovinud ka kätte saada, ent selleks pole juriidilist alust, sest kunstnik jättis oma pildid ja käsikirjad sakslasest sõbrale, kes omakorda viis need pärast sõda Hollandisse ja päästis sellega meistri loomingu kunstiajaloole.

Malevitš ja Eesti 1970ndate kunst. Nõukogude ajal oli Malevitši kunst keelatud. Mina puutusin sellega esmakordselt kokku 1967. aastal ERKI ÜTÜ raames korraldatud Jüri Arraku loengul. 1968. aastal leidsin raamatupoest 60 kopikat maksnud must-valge Poolas välja antud teose „Esemetust maailmast“ (sellega võite tutvuda EKMi raamatukogu Lapini fondis). Poola keele läheduse tõttu vene keelele ja suprematismist innustatuna, sain just sealt oma esmateadmised Malevitši ideede kohta ja omandasin tema kujundikeele. Esimest korda pärast II maailmasõda avaldati „Must ruudu“ maali reproduktsioon Eesti kunstipublikule 1979. aastal almanahhis Kunst (nr 55) koos Jevgeni Kovtuni artikliga. Esikaanele kujundasin oma esimese suure musta ruudu, tagakaanele punase ruudu. Kirjastuse kompartei keskkomitee juhtnööride järgi tegutsenud direktor lõpetas mu kunstnikutöö almanahhi juures. Ometigi olin hoo sisse saanud ja „Must ruut“ ilmus publiku ette 1980. aastal noorsooteatris, kus olümpiamängude aegu tõin välja multimeedialavastuse „Multiplitseeritud inimene“. Kavalehe tagakaanele panin Malevitši ikooni koos lühikese selgitava tekstiga. Sellega algas ja lõppes minu lavastajategevus teatris aastani 2007, kui tõin selle multimeedialavastuse taas lavale, seekord von Krahli teatris nüüdistehnikaga. „Must ruut“ ilmus mu loomingusse 1973. aastal „Loomiste“ seerias, seejärel 1979. aastal „Märkide“ seerias ning kõige skandaalsemana lavastuslikus „Autoportrees Veenusena“ (trükkisin 1982. aastal, kuid Jüri Okase fotosessioon toimus juba 1980. aastal). Hiljem olen „Musta ruutu“ kasutanud graafilistes seeriates, nagu 1975. alustatud „Masinates“, 1980. aastal alustatud „Protsessides“ ja „Geomeetrilistes jutustustes“, 1989. aastal alustatud „Märkide konversatsioonides“. Viimase musta ruudu maalisin 2014. aastal maleruudu sisse „Partiide“ sarjas. See ikoon on kinnistunud minu alateadvusse: ilmub äkki siin ja seal välja, kuigi suprematism kui filosoofia, meetodi ja struktuuri olen ammu endale ammendanud. Tõin Malevitši mõiste „arhitektoon“ oma kirjutistega eesti ja ka soome keelde, naljatamisi nimetati 1990ndate alguses mind Soome pressis Malevitši pojaks.

Suprematsimiga ei saa naljatleda. Nagu Kumu näitusel näha, on „Must ruut“ võlunud paljusid teisigi kunstnikke. Kuraator on esitanud töid väga laias diapasoonis ning tehnilises teostuses, amatöörlikkuseni välja. Omamoodi põnev kooslus, ent pidades silmas Malevitši ja tema suprematismi ülimat tõsidust, mida mulle vahendas meistri õpilane Pavel Kondratjev Peterburist, peab Malevitši käsitlemisel sõna ja ka näitusega olema äärmiselt ettevaatlik. Näiteks ei tohi „suprematismi“ segada mõistega „kon­struktivism“, mis oli El Lissitsky näitel liikumine tagasi: esemetusest uues kujundikeeles realiseeritud disaini ja arhitektuuri. Kahtlen viimasel ajal, kas Eesti Kunstnikkude Ryhma ongi õige nimetada konstruktivistlikuks.

Malevitši loomingu alus oli ikkagi vaimne, esoteeriline ja isegi müstiline maailmasfäär, mis oli XIX sajandi viimasel veerandil ning XX sajandi esimestel kümnenditel eriti aktuaalne. Seda kinnitavad mittekujutava kunsti suurkujud, nagu Hilma af Klint, Vassili Kandinsky, Piet Mondrian, pärast Teist maailmasõda USAs tegutsenud Bauhausi taustaga Josef Albers ning jaapani zen’i õpetaja Suzuki. Nende õpetustest said innustust maalijad, abstraktse ekspressionismi esindajad, kirjanikud ja muusikud (John Cage). Sellest sündis ka häppening.

Kunstiringkondades on levinud väär­arvamus, et abstraktsionistid on kas joonlaua ja sirkliga geomeetrilisi mustreid konstrueerivad ratsionalistid või siis hoopis hullumeelsed plätserdajad (Jackson Pollock), aga ei tehta endale selgeks, et kujutava ja elu pealispinda või valitsevat ideoloogiat ja majandussüsteemi väljendava propagandakunsti kohal on kogu kunstiajaloo jooksul olnud hoopis olulisem vaimne kunst, mis pürib tõelusse, avama elu ja inimese sügavamat olemust.

Tundub, et mõnedki Kumu näitusel esindatud kunstnikud teavad ainult Malevitši nime ja musta ruudu kujundit. Näituselt võiks kõrvaldada saamatu katsetuse, kus tuntud kunstikriitik on mustale ristkülikule maalerdanud kuldse dollarimärgi. Ilmselt viidatakse sellega vene kunstielu skandaalitsejale aferist Brennerile, kes Amsterdami linnamuuseumis joonistas Malevitši „Mustale ruudule“ dollarimärgi. Malevitš elas kogu elu väga tagasihoidlikult, elu lõpuaastatel tõrjutuna lausa vaesena paljude ustavate õpilaste toel.

Mis oli ja on aga „Musta ruudu“ kui ikooni taga, jääb paljudele katsetajatele hämaraks ning sedaviisi on sümbol muudetud naljanumbriks. Vaimutu kunstnik naeruvääristab ennast nende silmis, kes asjast teavad, kes läbi aegade on tegelnud vaimse enesearendamisega, olgu valitsev ideoloogia ja majandusmudel milline tahes.