Millist kriitikat on arhitektidel vaja?
Kunstikriitika päeval küsis Ingrid Ruudi vestlusringis osalejatelt, millist kriitikat ootab arhitekt. Tol hetkel ei jõudnud ma sellele nii kiirelt reageerida, seepärast teen seda nüüd, kuu aega hiljem. Arhitekt ootab ikka oma töö mõistmist ja kiitust. Selleks, et kriitika ka asja edasi viiks, on vaja kindlasti enamat kui kuulda, et su maja on nii hea, et teeb rohu rohelisemaks ja taeva sinisemaks. Nagu kriitika puhul üldiselt, ei saa ka arhitektuuri arvustades umbropsu lahmida. Sellised sõnad nagu „betoon-” või „klaaskast” ei ütle tegelikult muud, kui väljendavad kirjutaja negatiivset suhtumist majasse. Majad koosnevad enamjaolt kõik suuremal või vähemal määral betoonist ja klaasist ning üldvorm on ikka kast. Kirjutaja peab endale selgeks tegema kogu subjektiga seotud tausta: kehtiva planeeringu, hoone tellija lähteülesande, kõikvõimalike institutsioonide lisatingimused hoonele jne. Mõttetu on sajatada arhitekti liig suure maja pärast, kui planeering on ette näinud just nii suure hoone. Ei ole arhitekt see, kelle võimuses on öelda, et teeme väiksema asja, kui tellija äriplaan on üles ehitatud lubatud maksimaalsele mahule. Arhitekt töötab kohati väga limiteeritud piirides ja siinkohal ei ole ma sugugi nõus professor Lapiniga, kes kirjutab 20. oktoobri Sirbis: „Ometigi on hea arhitekti kriteerium just see, et ta saab lisaks oma kompleksidele ja stereotüüpidele jagu ka tellija ja ehitaja seatud piirangutest ning loob kõige kiuste silmapaistvat ehituskunsti. See oskus kuulub arhitekti kutseoskuse juurde ja seda peab noortele õpetama” (L. Lapin, Arhitektuurivõistlused Eestis – meie ehituskunsti häbiplekk. – Sirp, nr 39). Kui maksimaalse lubatud hoonemahu, mida tellija tahab, saavutab vaid sel juhul, kui planeeringuga ette antud ehitusala servast servani ja maksimaalselt lubatud kõrguseni ära täita ning see kõik kokku annab ebaproportsionaalse tulemuse, ei ole võimalik head maja teha. Maja proportsioonid ja mahuline liigendus on need, mis kujundavad 90% maja ilmest, ümmargused aknad ega seinale maalitud lilled üldmuljet ei muuda.
Hoone tausta ja arhitekti idee kirjeldus ei ole aga kindlasti see, mida ühelt kriitikult oodata, sellega saab arhitekt hakkama ka ise. Õpetatud arhitektuuriteadlasel-kriitikul on maja kohta kindlasti palju rohkemat öelda. Ta oskab arhitekti mõtet ja selle teostust vastavalt kontekstile ka hinnata, selle üle arutleda, tuua paralleele teisest ruumist, teisest ajast, anda hinnangu sellele, kas idee toimib antud olukorras ja ajahetkel, kas see on originaalne, innovatiivne jne. Kui idee seda kõike on, siis – kas see on suudetud ka lõpuni viia, suurest mahust detailideni, fassaadist siseuste linkideni? Kas linnaruumi on loodud uus kvaliteet?
Arhitektuurikriitika ülesanne on arendada ka meie arhitektuurikeelt, mis on paraku väga vaimuvaene, täis ingliskeelseid sõnu, millest asjasse mittepuutuv inimene aru ei saa. Raskusi tekitavad sellisedki arhitektile igapäevased sõnad nagu „ventkamber” ja „eriosad”. Eesmärk ei ole saada ainult tagasisidet arhitekti tööle, vaid tuua arhitektuuri ka inimesele lähemale, teha see mõistetavaks, panna selle üle mõtlema. See ei tohi olla mingi tsunftisisene salakeel, milles arhitektuurist räägitakse.
Eestis on olemas väga professionaalsed arhitektuurist kirjutajad, tõsi, neid on vähe: kahe käe sõrmedest kindlasti piisab, et nad kokku lugeda. Samas oleks see piisav, kui nad ka nüüdisarhitektuuri kriitikat kirjutaksid. Paraku on sellega lood kehvad. Seda lihtsalt pole. Arhitektuuriteadlased eelistavad oma elu teistsuguste kirjutistega täita. Põhjusi on siin kindlasti mitu. Esiteks on Eesti imeväike ja sama valdkonna inimesed on omavahel head tuttavad, enamgi veel – abielus või heades sõprussuhetes. Ja kuidas sa siis lähed ja ütled ausalt avalikult välja, mida sa sõbra tööst arvad? Teiselt poolt – oma lähedast inimest kiita on kah imelik, seda ei võta keegi tõsiselt. Viltu vaadatakse sellelegi, kui kirjutaja või kuraator valib pidevalt talle lähedal seisva arhitekti majad raamatutesse või näitustele. Arhitektuuribüroo võib „kodustada” endale mõne kriitiku, kes ta töid hästi tunneb ning arhitektide hingeelu jagab ja nende mõtted rahvale arusaadavasse keelde paneb, aga seejuures jääb alati kahtlus, et tegemist on varjatud reklaamiga. Ja nii jääbki järele variant üldse mitte nüüdisaegsest arhitektuurist kirjutada. Arhitektuuriteadlased eelistavad uidata möödunud aegades ja vaikselt teadustööd teha, ikka vana, mitte uue arhitektuuri teemal. Kahju.
Miks arhitektid ise kriitikat ei tee? Paraku on siin samad probleemid: me kõik oleme omavahel tuttavad, sõbrad, ühtlasi ka konkurendid. Niipea kui keegi midagi ütleb, otsitakse tagamaad – miks ta seda teeb? Kiidab sõpra või kirub konkurenti? Arhitektid ei ole tegelikult ka head kriitikud (erand on kriitika planeeringute kohta). Nad võivad mõista kolleegi loomingut ja mõttekäiku võib-olla pareminigi kui kriitikud, kuid üldjuhul pole arhitektide väljendusoskus just suurem asi ning tegelikult puudub ka huvi kolleegi loomingus sügavuti sobrada. Oluline on oma looming. Nii kuulebki arhitektide suust, kui nad on mingil põhjusel sunnitud teiste maju hindama, umbes selliseid seisukohti: „Täitsa hea maja, sel pole häda kohe mitte kui midagi …”.