Mina olen siin, sest see on minu koht

Olesja Katšanovskaja-Mündi näitust võiks vaadata eneseabi projektina, kuid selle tasandite rohkus ja nihestatus osutab üldisematele ühiskonna teemadele.

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Olesja Katšanovskaja-Mündi näitus „Hetkes olemise jäljed“ Tallinna Linnagaleriis 14. XI 2020 – 17. I, kuraator Corina L. Apostol.

Kui Olesja Katšanovskaja-Mündiga ülemöödunud reedel tema näitusel kõnelesin, tuli tema jutu sisse mitmel korral metafoor idust, mis püüab iga hinnaga suruda ennast läbi asfaldi, et sirguda suureks puuks. Enamgi veel, idu unistus ei piirdunud ainult sellega, et temast saab kord puu, ta ihkas märksa enamat: et kõigist asfaldipragudest võrsunud idudest sirguksid puud ja et nad üheskoos moodustaksid metsa. Tallinna Linna­galerii veebis on see metafoor toodud anonüümselt, kuid piiratud konkreetsemalt kevadise karantiiniaja ja selle meediakajastusega: „Karantiiniajal kirjeldati meedias, kuidas asfaldipragudest võrsusid „metsikud“ taimed. Tänu soojadele ilmadele ja umbrohutõrjevahendite ärajäämisele olevat taimed vohanud isegi hoonete seintel.“

Üksik põikpäine luuderohi. Mulle meenus sellega üks aastatetagune mälupilt Karin Lutsu ateljeest Stockholmi äärelinnas Blackebergis. Ateljee asus 1970ndatel ehitatud kortermaja keldrikorrusel, kuid nagu kaljusele Stockholmile tavaline, oli see vaid ühelt poolt keldrikorrus, ateljee aknad olid suured ja ka sügispäike ulatus avarasse ruumi. Akna tihedast metallraamist oli ennast läbi surunud üks väike luuderohi. Kunstnik oli paari kuu eest maisest elust lahkunud, aga enneolematult elujõuline, isegi põikpäine taim mõjus kui tema elu, ja veel enam, kui hoiakute metafoor.

Karin Lutsu maalide ujedad, veidi ebamaised noored naised mõjusid juba 1930ndatel kummastavalt, justkui teisest maailmast, kuid tollase sootsiumi, veelgi enam selle kriitilise peegeldusena oli neid siis ja on ka praegu pisut meele­valdne käsitleda. Nende noorte naiste kehast õhkub sisemist jõudu ja kindlust, vastuhakku, võitlusvaimu ja elujõudu. Iseäranis kui vaadata neid kunstniku tollaste päevikute ja ka hilisemate, 1970ndatel ja 1989ndatel kirjutatud tagasi­vaateliste mõtiskluste valguses. Kuigi Karin Luts osales Rootsi kunstielus, tal oli isikuväljapanekuidki, ei olnud ta üks puu teiste seas, kes iduna ennast läbi asfaldi pressib. Ta jäi põikpäiseks luuderohuks, kes hoolimata sellest, et ise ennast topelteksiili oli pannud, oli kursis nii kunsti kui ka eluga. Vahest seda ise küll elamata.

Olesja Katšanovskaja-Mündi ja Karolin Poska performance’it „Kui pikk ja lai ma võin siin ruumis olla“ (2021) võib vaadata dünaamilise suhte arenguna.

Videostill

Olesja Katšanovskaja-Münd ei ole üksi kulgeja ega vastuvoolu ujuja, aga ka aeg ja koht on teised: feministlikust kunstimõtlemisest ja -praktikast saab Eestiski kõnelda juba veerandsada aastat ning XXI sajandil, ükskõik kui valju häält patriarhaalse sootsiumi tagaigatsejad ka ei tee, saab ammutada jõudu eelmise sajandi kogemusest, edust ja viltuvedamistest. Tallinna Linnagalerii „Hetkes olemise jäljed“ ei ole ainuke XXI sajandi feminismile keskendatud ettevõtmine, kus on tähelepanu alla võetud küsimused, millega naine praeguses ühiskonnas silmitsi seisab. Kuraator Corina L. Apostol on võtnud ette pikema tsükli ja toonud Tallinna Kunstihoone (küll värskenduskuuri läbi teinud, kuid siiski etableerunud, auväärse institutsiooni) publiku ette siinses kunstis rohkem või vähem tuntud noored kunstnikud, naised, et koos nendega ja nende abil analüüsida aega ja ühiskonda. Või kui kasutada kuraatori enda sõnu: „Nüüdiskunsti keelt kasutades rõhutavad kunstnikud, kui tähtis on tegelda visuaalpoliitikaga, mis on seotud naisekehaga avalikus diskursuses.“ Laura Kuuse, Ede Raadiku ja Maria Kapajeva näitus on möödas, Flo Kasearu oma saab vaadata Tallinna Kunstihoones.

Olesja Katšanovskaja-Münd on sündinud ja kasvanud Jõhvis vene perekonnas ning osa kunstiharidusestki on ta saanud Peterburi kunstiakadeemias. Sedagi võib võtta omamoodi eksiili, isolatsioonina. Seda enam et Tallinna Linnagalerii projektis ei lähe kunstnik ise sellest mööda. Aga see on tema sotsiaalse kehandi üks osis paljude teiste kõrval. Olesja Katšanovskaja-Münd on venelanna, kes on sündinud ja kasvanud Eestis, tema emakeel on vene keel, kuid ta kõneleb eesti, inglise ja vahest teisigi keeli. Ta on kunstnik, kes on õppinud Tartu ülikoolis maali ja kunstiakadeemias kunstiharidust, Peterburis restaureerimist, esmase kunstihariduse sai aga Jõhvi kunstikoolis. Teda on õpetatud akadeemilises vaimus tundma inimese anatoomiat ja füsioloogiat, kopeerima vanameistrite suurteoseid, aga mõtlema ka kontseptsioonide ja tähenduste üle, olema kriitiline ja seda visualiseerima ükskõik millises meediumis. Ta on oma kunsti näidanud Moskvas, Peterburis, Helsingis, Brüsselis, Tartus, Tallinnas. Aga ta on ka naine, tütar, abikaasa, ema, sõber, kolleeg, naaber, kaaskodanik. Tema identiteet, nagu iga teisegi oma, on keeruline sasipundar. Ta elab just siin ja praegu. Mis aga kõige tähtsam, ta mõtestab seda elu siin ja praegu.

Dialektiline koostöö. Olesja Katšanovskaja-Münd ei ole üksi mitte ainult avaramas – kunstiellu kuulumise või -identiteedi jagamise mõttes, „Hetkes olemise jälgedes“ olid tema kõrval, tegutsesid koos temaga koreograaf ja tantsukunstnik Karolin Poska ning etenduskunstnik ja somaatilise liikumise terapeut Aleksei Rezenkov. Näitus pidi esialgsete plaanide järgi toimuma märtsis, kui koroona epideemia kasvas pandeemiaks, kuulutati välja kriisiolukord ja kultuurielu seisati. Normaalses olukorras oleks Peterburis elav Rezenkov tulnud Tallinna ja osalenud näituse valmimisprotsessis vahetult, mitte interneti vahendusel. Katšanovskaja-Münd ja Poska olid galeriis, väljapanekus kohal nii-öelda metatasandil, ettevalmistamise protsessi ja performance’i dokumentatsioonina videopildis, Rezenkov jõudis vaatajani metametatasandil, videopildi videopildis. Ehk topelt distantseerunult.

Olesja Katšanovskaja-Münd on projekti juht, väljapaneku autor. „Hetkes olemise jälgedes“ on tema kunstiteos. Kuid metatasandil vaatajani jõudnud Poska ja Rezenkov ei olnud ainult abilised, taustajõud, isegi mitte mitu kuud kestnud koostöö partnerid. Nad olid kunstniku eneseleidmise teel õpetaja, terapeudi, mentori rollis. Vähemalt niiviisi on neid videoteostes esitletud. Mida aupaklikum on autori suhe olnud oma partneriga, seda (füüsiliselt) väiksemana, distantseerunuma ilmub partner videopildis vaataja ette. Kuid siin ei ole tegemist traditsioonilise subordinatsiooniga, kanoonilise õpetaja-õpilase suhtega. See on dünaamiline suhe, mis iga teose ehk selle aluseks olnud elukogemuse puhul muutub, areneb. Kui näiteks performance’i alguses Olesja Katšanovskaja-Münd küsib ja Karolin Poska vastab, siis tegevuse käigus rollid vahetuvad ning niiviisi mitu korda. Kord saab Katšanovskaja-Münd tuge Poskalt ja ka vastupidi. Mis nende suhte dialektika iseäranis hästi esile toob, on Katšnovskaja-Mündi vastuhakk oma kunagistele reaktsioonidele („kahetsen ikka veel, et ma enda eest ei seisnud“) või ühiskonnas kinnistunud arusaamadele („kas sul peaksid olema munad, et olla elus julge ja edukas?“), aga isegi teraapiale.

„Hetkes olemise jälgedes“ võib tinglikult kaheks jagada: protsess ja selle tulem. Protsessi on vaataja kaasatud fragmentaarselt ja virtuaalselt, tulem eksponeeritud galerii esimese ruumi seinal. Kuigi teosed on eksponeeritud traditsioonilisel viisil ja kunstnik on neid nimetanud skulptuurideks (või ka reljeefideks) ning savigi on tavapärane materjal, millest kunstiteoseid tehakse (iseäranis, kui mõelda keraamika peale), ei taha need hästi mahtuda staatiliste, lõpetatud kunstiobjektide määratluse alla. Need on selleks liiga dünaamilised, neisse kätketud jäljed on liiga vahetud ja kontrollimatud, ebatäiuslikud. Midagi sellist, nagu võib näha laavast välja kaevatud Pompeis, kus elutegevus katkes Vesuuvi ootamatu purske tagajärjel. Seda iseäranis tagumise ruumi interaktiivse saviseina kontekstis, kuhu vaatajad on saanud jätta oma jälje, vahetu reaktsiooni. Enam kui kolme nädalaga, kui galerii oli suletud, on savisein kõvastunud, elastsus asendunud kuivade pragudega. Sedagi võib vaadelda interaktiivsusena, kuigi seekord ei ole sekkunud inimene, külastaja, vaid soe kuiv õhk. Eks seegi ole metamorfoosi loomulik osa.

Olesja-Katšanovskaja-Münd. Ökoloogiline viis kohandumiseks ja täielikult hetkes olemiseks. Videostill, 2020.

Tekst ja tekstuur. Protsessi ja tulemit ühendab sõna, tekst, kuid antud juhul ei ole tegemist visuaalide sõnalise selgitusega, osutavate pealkirjadega, vaid sõna läbib keskkonda kirjaliku jälje ja häälena. Kui suurte installatsioonide pealkirjad on üksikasjalikud, neutraalsed kirjeldused („Sotsiaalse keha sensoorse evolutsiooni kivistised“, „Ökoloogiline viis kohandumiseks ja täielikult hetkes olemiseks“), siis üksikteoste omi võib käsitleda autori sisekaemusena, mälupiltide kildude või veel millegi isiklikuna, mis aitab sisemiselt puhastuda („Kui sageli me tunneme, et me ei kuulu iseendale, vaid eksisteerime ainult oma sõrmeotstes?“, „Tugevad jalad, nõrkustunne rinnus. Kus asub su kehas julgus?“). Samad sõnad, küsimused, mõttekatkendid korduvad variatsioonidena ka performance’is ja heliinstallatsioonis, meditatiivsetest lausejuppidest saavad häälutused, neist rahustav joig, sõnade sekka on kuulda somaatilisi helisid. Autoril, naisel ja kunstnikul Olesja Katšanovskajal on hääl ja sõnum.

Galeriiseinte värvimine kas siis dekoratiivse või sellele lisandunud emotsionaalselt tähendusliku eesmärgiga on aastaid ka meil populaarne olnud. Mõelgem Tallinna Kunstihoone galerii Tanja Muravskaja ja Alina Bliumise või Kaido Ole ja Benjamin Badocki näituse peale. „Hetkes olemise jälgedes“ on mindud sammu võrra edasi: pruunid seinad ainult ei mahenda üldist atmosfääri või ei osuta pruuni värvi võimalikele nüanssidele ja tähendustele. Tallinna Linnagalerii seinad ei ole kaetud sileda pruuni pinnaga, neis võib näha loomulikku „lohakust“ ja tõlgendada seda siis kas maalilise või räpasena. Kunstniku klassikalise kunsti armastuse peale mõeldes võiksid olla Rembrandt ja tema eriliselt välja valgustatud kuldsed pruunikad toonid üheks lähtekohaks. Erilise valguse juures on alati ka teine pool – varju jäetus, varjatus. Olli Lagerspetz on vaadelnud oma „Mustuse filosoofias“ mustust kui peremeesobjektile kleepunud objekti, millest saab rääkida vaid suhtes millegi muuga. Mustus ei eksisteeri omaette, iseendana. Nii võiks Tallinna Linnagalerii seinu vaadata roostes pindadena, mis mitte ainult ei kahjusta peremeesobjekti, vaid annab kaetuse, varjatuse tõttu võimalusi juhtida tähelepanu millelegi, millest ei taheta, ei julgeta või ei osata kõneleda.

Novembri-, detsembri- ja ka jaanuarikuine hetk ei olnud see, mis oleks olnud märtsis. Värviliseks internetikaabli kimbuks märkamatult üle kasvavad, seinale filigraanseid varje heitvad pungi täis puuoksad (installatsioon „Ja oksad võivad üle kasvada“) ei oleks toiminud ühiskonna sulgemise, sunnitud eneseisolatsioonita nii võimsa ambivalentse kujundina. Ei ole kindel, kas see pole mitte meelevaldne võrdlus, kuid need meenutavad mulle Karin Lutsu väliselt ujedaid, kuid seest tugevaid tütarlapsi. Tõsiselt võetav naisküsimus on alati olnud ühiskonda puudutavate keeruliste küsimuste kompleks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht