Mis lõuendil, see laval

Kerttu Männiste kureeritud näitus annab kahe maailmasõja vahelise aja maali- ja teatrikunsti seostest õpetliku ja emotsionaalse ülevaate.

TÕNU VIRVE

Näitus „Laval ja lõuendil“ Adamson-Ericu muuseumis kuni 4. VIII. Kuraator Kerttu Männiste, kujundaja Mae Kivilo.

Rahvuslik kultuur on tervik ning areneb koos maailma kultuuriruumiga. Adamson-Ericu muuseumis avatud näitust „Laval ja lõuendil“ tuleb käsitleda ühiskonna arenguprotsessi taustal, seda enam et seal on kõrvutatud XX sajandi esimesel poolel tegutsenud kunstnike lavakujundusi nende vabaloominguga. Nii avaneb näituse sisuline tähtsus kultuuriprotsessis ja oma ajas.

Eesti rahvusliku kultuuri alguseks saab lugeda 1819. aastat, mil tsaar Aleksander I kinnitas Liivimaa talurahvaseaduse, millega kaotati pärisorjus ja taluperemeeste õiguslik seisund hakkas põhinema vabalepingul. Samal aastal sündis Johann Voldemar Jannsen. Kristjan Jaak Peterson hakkas õppima Tartu ülikoolis, saades ülikooli esimeseks üliõpilaseks, kes avalikult kuulutab oma eesti päritolu. Tallinna baltisaksa teatris (Revaler Theater) kanti ette esimene eestikeelne lavatükk. Rahvuslik ärkamisaeg oli alanud. Kakssada aastat tagasi.

Euroopas tegutsevad kunstnikud ja kirjanikud püüdsid ühendada lääne kunstisuundi rahvakunsti ja pärimuslugudega, arendades niiviisi rahvuslikku identiteeti. Moderniseeruv eesti rahvus oli XIX sajandi lõpuks majanduslikult ja kultuuriliselt juba suurel määral välja kujunenud. Sajandivahetus on kunstiajaloos revolutsiooniline murdepunkt, mida saab seletada tohutute muutustega inimühiskonnas.

1900. aasta Pariisi maailmanäitusel esitas eesti rahvalaule esimene rahvalaulu propageerinud kutseline laulja Aino Tamm, kes sai prantsuse laulude esitamise eest prantsuse keele- ja kultuuriseltsi Alliance Française suure hõberaha. Eduard Vilde käis maailmanäitusel Eesti Postimehe lähetusel. Näituse ajal alustas Pariisis tööd esimene metrooliin ja eskalaator. Demonstreeriti esimest helifilmi. Usk tehnika progressi muutis algava sajandi kultuuri ja esteetikat ja sellest ei jäänud ka puutumata Eesti. Alanud revolutsioonitormides sündis poliitiline eestlane ja modernne eesti kunst, mille poliitiliseks keskuseks oli Tartu. Tallinn veel magas.

Maailmasõja šokk raputas läbi Euroopa vaimse eliidi, pannes kahtluse alla kogu ühiskondliku korra. Šokist tulenenud meeleheide viis kunstnikud kogu senise kultuuri, ühiskonna ja kunsti täieliku eitamiseni. Uued voolud, mõtteviisid kajastusid eesti kirjanduses, muusikas, arhitektuuris, kujutavas kunstis ja ka lavakujundustes. Kerttu Männiste kureeritud näitus annab kahe maailmasõja vahelise aja maali- ja teatrikunsti seostest õpetliku ja emotsionaalse ülevaate.

Esimesed teatrikunstnikud Nyman ja Aren. Roman Nyman õppis aastatel 1900–1906 Peterburi Stieglitzi kunsttööstuskooli teatridekoraatori erialal. See­järel viibis ta kolm aastat kooli stipendiumiga Pariisis, Itaalias ja Norras. Tagasi Peterburi pöördununa töötas ta Aleksandra ja Maria teatris. Aastatel 1913–1920 oli ta Estoonia* teatri kunstnik. Ta oli üks esimesi eesti kutselisi teatrikunstnikke. Tema algatusel hakati teatrites looma etendustele originaalkujundusi ja seltsimajadele tüüpdekoratsioone. Mäletan lapsepõlvest, et 1950ndatel kasutati Rõuge rahvamaja näiteringis masstootena loodud eestiaegseid dekoratsioone eesti oma autorite, nt August Kitzbergi ja Oskar Lutsu, lavateoste kujunduseks. Praegu tundub uskumatuna, et Oskar Luts ei leidnud mitu aastat kirjastajat „Kevadele“, mis lõpuks odava välja­andena siiski 1914. aastal ilmus.

Eduard Vilde pani aluse modernsele eesti dramaturgiale draamaga „Tabamata ime“ ja komöödiaga „Pisuhänd“. Rahvuslik draamakirjandus oli kodumaise moodsa teatri alustala.

Roman Nymani loodud dekoratsioonid 1913. aastal Estoonia teatrimaja avaetendusele „Hamlet“ on eesti professionaalse lavakujunduse alguseks. Näitusel on põnevamateks Nymani dekoratsioonikavandid A. H. Tammsaare „Juuditi“ lavastusele.

Peet Aren omandas kunstihariduse Peterburi kunstiakadeemias ja osales juba järgmisel aastal Tartus II Eesti kunsti ülevaate näitusel. 1918. aastal liitus ta sõprusliikmena kirjanike rühmitusega Siuru. 1920. kutsuti ta tööle riigi kunsttööstuskooli, kus töötas viis aastat joonistamise, akvarelli ja dekoratsiooniosakonna õpetajana. Lühemat aega tegutses ka draamastuudio teatrikunsti koolis, lõi dekoratsioonid paljudele Estoonia ja Hommikteatri lavastustele.

Hommikteater tegutses kahekümnendate alguses kolm aastat kuni lavastaja ja ideoloogi August Bachmanni surmani 1923. aastal. Teater oli alguse saanud asjaarmastajate rühmast, kes tahtsis arendada teatri uut ühiskondlikku funktsiooni ja ekspressionistlikku teatrikeelt. Nime sai teater selle järgi, et plaanis oli anda etendusi pühapäeva hommikuti kell 10, seega ajal, mil tavaliselt käidi kirikus. Trupiga liitusid Märt Laarman ja Hilda Gleser Estooniast. Trupp pidas proove tähtsamaks kui lõpptulemust. Tänapäeva teatripildis on Hommikteater võrreldav algusaegade Von Krahli Peeter Jalaka lavastuste puhta kunsti kontseptsiooniga, üht lavastust olen ise ka kujundanud.

Nigol Andresen oli Hommikteatri, Draamastuudio teatri, Tallinna Töölisteatri dramaturg ja ühtlasi Draamastuudio teatrikooli eesti keele ja näitekirjanduse õpetaja. Ta on avaldanud ligi 200 teatrialast artiklit. Andreseni tõlgitud Alfred Brusti näidend „Igavene inimene“ (1921) oli Hommikteatrile tähtis kompromissitu humanismi- ja patsifismiidee tõttu. Kandvaks kujundiks sai kõnekoori muusikaline partituur, mida toetas massistseenide plastiline liikumis­kava. Kõnekoor jäigi eesti poliitilise teatri osaks ja jõudis 1940. aastal haripunkti propagandafilmis „Rahva tahe“. Iga roll algas kõnest, mille rütmikale oli allutatud liikumine. Bachmanni kavandite järgi tehti abstraktsed mustvalged kostüümid, mis rikkusid traditsiooni ja mida toetasid Peet Areni kavandatud dekoratsioonid. Saalis oli siis tavalisest väikekodanlikust seltskonnast erinev publik.

Peet Areni varasemates maalides avaldub Mir Iskusstva rahvusromantism ja stiliseeriv laad. Areni loomingu kõrgaeg oli 1920. aastatel, mil tema ekspressionismi mõjutustega teosed ilmestasid kogu eesti kunsti. Portreedes ja eriti Tallinna vanalinna vaadetes on tema vormikäsitlus rahutult nurgeline, värv intensiivne ja täis pinget. Näitusel on Areni dekoratsioonikavandid 1922. aastal Ants Lauteri lavastuses Estoonia lavale jõudnud Ludwig Fulda komöödia „Eesli vari“ ja Draamastuudio 1923. aasta kavandid August Strindbergi näidendi „Tontide sonata“ lavastusele.

Aren juhatas kunsttööstuskooli dekoratsiooniateljeed aastatel 1919–1940. Ta reisis Saksamaal, Austrias, Itaalias, Pariisis ja Hispaanias, 1944. aastal põgenes ta koos abikaasa Karin Areniga Saksamaale, kus seadis end ajutiselt sisse Geislingeni põgenikelaagris. Maalis seal olles eesti teatri lavastusele „Havai lill“ dekoratsioonid. 1949. aastal emigreerus USAsse New Yorki.

Uued ideed, moodsad võtted. 1923. aastal asutasid kubismist huvitatud Jaan Vahtra, Juhan Raudsepp, Eduard Ole ja Friedrich Hirst Võrus Eesti Kunstnikkude Rühma. Järgmisel aastal jõudis rühma näitus Tallinna ning rühmaga liitusid ka Arnold Akberg, Märt Laarman ja Henrik Olvi. 1925.-26. aasta vahetusel käis Olvi kolmekuulisel Euroopa-reisil Berliinis, Veneetsias, Firenzes, Napolis, Roomas ja Viinis. Reisi tulemusena sündis kaks Olvi loomingu tippteost – geomeetrilisele abstraktsionismile läheneva vormikõnega „Veneetsia“ ja „Itaalia motiiv“.

Aastail 1925–1930 tegutses Olvi teatrikunstnikuna Priit Põldroosi lavastuste kujundajana Draamastuudios ja Töölisteatris. 1926. aastal asutatud Töölisteatri ülesandeks oli tööliste elu ja klassivõitluse kujutamine. Olvi teeneks on peetud ruumilisuse printsiibi kasutuselevõttu eesti lavakujunduses, mis võimaldas otstarbekohasemalt organiseerida mängupindu ning kasutada valgust-varju. Olvi tegi lavakujundused August Kitzbergi näidendile „Tuulte pöörises“ ja Romain Rollandi draamale „Mäng surmast ja armastusest“.

1924. aastal asus Adamson-Eric Pariisi kunstielu tundva skulptori Jaan Koordi soovitusel kunstiharidust omandama Colarossi vabaakadeemias. 1929. aastal ja 1930. aastatel oli ta Pariisis kultuurkapitali stipendiaadina. 1937. aastal Estoonia teatri lavale jõudnud William Shakespeare’i „Veneetsia kaupmehe“ kujundus pärines kunstnik Adamson-Ericult. Tehnilise lahendusena valiti projektsioon: slaididele maalitud tagaseinad projitseeriti muus osas vaid mõne üksiku plastilise objektiga.

XXI sajand paljastab oma nägu – maailmakord on taas muutustes. Kumu teeb tänuväärset ja arendavat valgustuslikku äratustööd rahvusliku kultuurimälu hoidmiseks, sidudes põlvkondade mälukatkestusi. Ajalugu võib korduda ja ajaloost tasub õppida. Kui me täna ei tea, kes olime eile, siis me ei tea, kes oleme homme. Rahvusliku kultuurimäluta sulandume rahvana ajalooks.

* Nagu on kujunenud tava kasutada rühmituste ja organisatsioonide puhul ajastuomaseid algnimetusi, on artiklis Eesti Wabariigis käibel olnud teatri nimevorm Estoonia.

 

Roman Nyman (1881–1951) dekoratsioonikavand A. H. Tammsaare näidendi „Juudit“ lavastusele. Guašš, papp, 1926. Eesti Kunstimuuseum

Pressifoto

Henrik Olvi (1894–1972) dekoratsioonikavand H. W. Philippi näidendi „Jumala kloun“ lavastusele. Tempera, papp, 1926. Eesti Kunstimuuseum

Pressifoto

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht