Mis on juhtunud Riia kvadriennaaliga?

Skulptuurikvadriennaali kontseptsiooni ja esitamispaikadega on kõik korras, töödelgi pole viga, näitus jätab aga hüljatud mulje.

REET VARBLANE

Riia skulptuurikvadriennaal „Olla hea. Konservatism ja liberalism“ („Being good. Conservatism and Liberalism“) Wagneri hallis ja linnaruumis kuni 28. X. Kuraatorid Aigars Bikše, Kirke Kangro ja Elona Lubytė.

Tallinna graafikatriennaal, Riia skulptuurikvadriennaal ja Vilniuse maalitriennaal olid 1970ndate ja 1980ndate Baltimaade kunsti kaubamärk: seal autasu pälvimine või ka ainult osalemine oli auväärne lisand kunstniku loomingulisse biograafiasse.

2000ndate algul tegid need kunstisündmused läbi värskenduskuuri. Riia skulptuurikvadriennaali uuest hingamisest saab rääkida 2004. aastast peale, kui kuraatorid Aigars Bikše ja Kristaps Gulbis mitte ainult ei pannud püsti heal tasemel rahvusvahelist näitust, vaid varustasid selle arsenaliga, milleta praegu ühtegi suurüritust tõsiselt ei võeta. Toonase „Euroopa ruumi“ („European Space“) väljapanekuga keskenduti geopoliitilistele muutustele Euroopas. Vettpidava kontseptsiooni, teoreetilise raamistuse, kontseptsiooni avava tööde valiku kõrval mängis väga olulist osa ka eksponeerimispaik. Peale Arsenālsi oli haaratud kaasa ka raudteemuuseum. Vanas depoos oli distantsi ja spetsiifilist hõngu, et kolmemõõtmeline kunst kõlama panna.

Tänavusel kvadriennaalil oli igati potentsiaali tulla välja sama tuumakalt või veelgi võimsamalt, kui seda tehti kaksteist aastat tagasi. Kuraatorid esindasid kolme Baltimaad: Aigars Bikše Lätit, Kirke Kangro Eestit ja Elona Lubytė Leedut. Igaühel neist on kunstieelistuse ja oma maa kunsti põhjaliku tundmise kõrval varuks ka oma kunstivälja viimaste arengusuundade pagas.

Ka teemas „Olla hea. Konservatism ja liberalism“ kajastuvad mitte ainult Euroopat, vaid kogu maailma just viimasel ajal teravalt puudutavad küsimused. Mida tähendab muutus, millegi muutmine? Millised muutused on vastuvõetavad ja kellele? Või, kui osutada briti mõtlejale Simon Blackburnile, kelle mõtetest on lähtunud ka kvadriennaali kuraatorid, siis kas meie, läänemaailma inimesed, ise ikka usume, et inimõiguste deklaratsioonis esitatu kehtib ja sobib kõigile, või on see midagi, mis sobib ainult meile? Kes me üldse oleme, et võime teistele seda peale suruda?

Riia põhisündmusele eelnesid näitused Baltimaade teistes linnades, nagu oli Kirke Kangro suvine, nii-öelda soojendusprojekt Kumu õuel, ning avamisnädala konverents ja kohtumised kunstnikega. Ka eksponeerimispaikadele pole mitte midagi ette heita: põhiekspositsioon Wagneri hallis, objektid mitmel pool vanalinnas, Kronvaldsi pargis, kunstiakadeemia lähistel, Riia Börsi kunstimuuseumis jm. Näitusest endast jäi aga vähemalt nädal enne selle sulgemist hüljatud ja õnnetu mulje.

Terje Ojaveri „Põgenevad kivid“ Peetri kiriku kõrval seisavad paigal kui naelutatud. Kuigi, kui puudutasin õrnalt ühte neist ja see muutis tibake asendit, sattusid kaks turisti sellest nii vaimustusse, et asusid teineteist kivide taustal pildistama. Loodetavasti pidasid „põgenevad kivid“ vähemalt septembrikuu vastu, liikusid ettenähtud trajektooril ja rõõmustasid möödakäijaid, kuigi seos, dialoog või vastuhakk Peetri kirikuga on pinnapealne. Kuraator Kirke Kangro plaan eksponeerida teos Vabadussamba lähistel oleks andnud palju mitmetahulisema lähenemisvõimaluse.

Kanalil hulpivad Mindaugas Navakase objektid „Ujujad“, mis peaksid selgitava teksti järgi olema kontrastiks linna siginale-saginale, tekitama keskkonnaga interaktsiooni, mõjusid pigem kummaliste unustatud seadeldistena. Ometi on leedu nüüdiskulptuuri üks käilakujusid suutnud ennast oma võimsate objektidega mitmel pool maksma panna. Tasub mõelda vaid 1994. aasta Rauma biennaali või ka Kumu siseõue objektide peale.

Ka Jaanus Samma EKKMis lausa füüsiliselt valusalt mõjunud nõgestega installatsioon kaob Riia kunstiakadeemia kõrval puude ja põõsaste sekka. Võis küll aimata prantsuse aia peent struktuuri, kuid lössivajunud nõgesed, kui keegi neid üldse tähele pani, toimisid ainult õnnetusehunniku võrdkujuna. Kim de Rysscheri teos „Sees“ Riia Börsi kunstimuuseumis oli aga juba maha võetud. Kui püüdsin piletimüüjalt selle kohta mingitki kirjeldust saada, kordas ta järjekindlalt, et näitus on läbi.

Väljapaneku lõppemisele osutavad tahtmatult ka Wagneri halli paigutatud hoiatavad sildid „Näitus on läbi. Sisenemine keelatud“, mis hakkasid oma paljususes mõjuma lausa kvadriennaali motona. Iseäranis seetõttu, et ühe neist hoiatussiltidest leidsin Nikita Kadani installatsiooni „Näitus. Lahutamatu“ ruumi ukselt.

On aga ülekohtune väita, et tänavusel skulptuurisuursündmusel polnud ühtegi head tööd või et need olid nii halvasti eksponeeritud, et kaotasid seetõttu oma näo ja sisu. Väga hästi juhatab Wagneri halli sisse Kirill Tulini legendaarsele muusikule Viktor Tsoile pühendatud heliinstallatsioon „… ja äkki on meil hirm midagi muuta“, kus mantrana kordub Tsoi laulu „Muutused!“ üks rida. Mahajäetust (isegi hirmu) rõhutab veelgi garderoobis rippuv üksik lendurijakk. Tulini installatsiooniga haakub Kaarina Kaikoneni taaskasutusse läinud pintsakute rida kui „mäluga ametnike“ paraad. Žilvinas Landsbergase hiiglaslikke põdrasarvi kujutav installatsioon Wagneri halli peasaalis haakub Camille Goujoni naise kui looduse osa ja naisekeha kui emakese maa ja eluallika kontseptsiooni absurdi viimisega („Liliput“ ja „Mac Adam“).

Markus Kåhre peegelduse, peegli või õigemini selle puudumisega mängiv ruumiinstallatsioon mõjus kui déjà-vu, kuid toimib muutmise ja muutumise ning sellega manipuleerimise kontekstis väga hästi. Kuigi Kåhre teos asub küll teisel ja Johannes Säre Köler Prize’i näituselt tuttav ruumiinstallatsioon kolmandal korrusel, moodustavad need päris ilusa mõttelise ühenduse.

Minu lemmik sel näitusel on Olaf Brzeski installatsioon (video ja objekt) „Mulle ebasümpaatse mehe kukkumine“. Selles kimpusolemise loos – näitus on tulemas, kunstnikul pole ühtegi head ideed ja ta otsustab nii-öelda läbi kukkuda, kuid ikka turvaliselt pehmele diivanile – on aga hulgaliselt osutusi nii kultuuri- kui ka ühiskonna toimemehhanismidele, asendustegevuse absurdsusele.

Sügistuuled ei ole ka kõiki linnaruumis eksponeeritud töid sasinud, Krista ja Reinis Dzudzilo vanalinnas, peaaegu Daugava kaldale ja üsna Läti kunstnike liidu maja lähistele püstitatud teksti­installatsioon „Respice post te. Hominem te memento“ (muistsetelt roomlastelt laenatud mõttetera „Vaata ringi. Pea meeles, et sa oled (ainult) inimene“) on enam kui asjakohane ning olekski nagu mõeldud Simon Blackburni ideid illustreerima. Deniss Prassolovi hiiglaslik kosmoseahvinimene Kronvaldsi pargis kuulub skulptori kosmose­vallutamise pahupoolt avavasse seeriasse „Esimene ekipaaž“ (neljakümne kahest õhuruumi saadetud loomast ei tulnud peaaegu ükski elusana tagasi). Seda laadi skulptuuri võib pidada küll populistlikuks, aga sõnum jõuab vaatajani.

Miks kvadriennaal siiski tervikuna ei toiminud? Wagneri hall on vaieldamatult keeruline ruum, tähendustest tiine, kuid näiteks festival „Ellujäämispakk” („Survival Kit“, 2014) toimis seal vaat et suurepäraselt. Pigem on seegi kord, nagu oli neli aastat tagasi, kui kvadriennaal korraldati teist korda raudteemuuseumis, tegemist nüanssidega – i peale on punkt panemata jäänud. Pahatihti piisabki sellest, nii et kogupilt pole enam see, mis peaks. Aigars Bikše oli küll ka 2004. ja 2012. aasta kvadriennali üks kuraatoritest.

Läti rahvusmuuseumi äsja rekonstrueeritud hoone pakub seevastu tõelise elamuse. Keldrikorruse uus peanäituse­saal oli reede õhtul rahvast täis ning Janis Rozentālsi näitust ei imetlenud sugugi mitte ainult kesk- või vanema­ealised kultuurilembesed prouad, vaid ka noored inimesed. Keldrisaaliga samaväärse elamuse saab ka uuendatud põhiekspositsioonist ja katuseterrassil. Külmale ja tuulisele ilmale vaatamata pildistasid õnnelikud külastajad end ka seal meeleldi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht