Mis on ühist kunstnikul, koduperenaisel ja nunnal?

REET VARBLANE

Erkki Karo, Rainer Kattel ja Veiko Lember on „Eesti inimarengu aruandes“ (lk 57) veendunud, et üks olulisemaid konkurentsivõime allikaid on riigi suutlikkus oma arengumudel ümber mõtestada. Indrek Ibruse visuaalse kultuuri järjest suurema osatähtsuse käsitluses jääb kõlama, et vaid suutlikuna (kultuuri) arengumudeli ümbermõtestamise korral ei kaota me visuaalsuse rolli kasvu tõttu, kui „hoolitseme selle eest, et visuaalne sisendmaterjal neisse protsessidesse oleks mitmeküllane ning tagaks kultuuri mitmesuguste allhoovuste, mineviku ja oleviku põrkeid ja dialooge“ (lk 226). Selle taustal tõdeb Marju Lauristin „Kultuuriruumi arengu“ peatüki kokkuvõttes, et kultuuriinimesed on teiste valdkonna spetsialistidega võrreldes alamakstud (lk 237).

Inimarengu aruande valguses väärib kevadel ilmunud ja meilgi müügil (vähemalt Tallinna Kunstihoones ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses) ingliskeelne kogumik „Kunstitöötajad. Materiaalsed tingimused ja sotsiaalsed võitlused kaasaegses kunstis“ tõsist tähelepanu. Kunstnike, kuraatorite, kriitikute ja teiste kunstitöötajate (just selle termini on ka eesti keelde toonud üks selle kogumiku koostajaid ja toimetajaid Airi Triisberg) sotsiaalset olukorda on meil käsitletud minimaalselt. Või kui on, siis kunstitöötajate endi kunstiprojekti kujul, nagu oli Sigrid Viiru ja Taaniel Raudsepa ühisprojekt „Koridor“ Tallinna Linnagaleriis 2010. aasta sügisel, või kunstitöötajate suhtluskanalites. Kogumikus ei vaagita ainult kunstitöötajate majanduslikku olukorda ehk töö tasustamatust või alatasustamist, eraldi tähelepanu on pälvinud galeriide töökorraldus. Kogumikus ei käsitleta üksnes Rootsi, Soome ja Eesti seisu, vahest esimest korda saame oma olukorda vaadata süstemaatilisemalt peale Ida-Euroopa ka Kanada, Inglismaa (iseäranis Londoni), Saksamaa (Berliini) ja Itaalia kontekstis. Koostajad on osanud teooria ja praktika, elu enda käsitluse tasakaalus hoida. Teoreetikute kõrval on sõna saanud ka kunstnikud (Eesti galeriide olukorda analüüsib Marge Monko).

Pole päris õige väita, et see problemaatika tuleb just selle kogumikuga meil esmakordselt esile. Airi Triisberg on oma ideid jaganud ka Eesti ajakirjanduses. Kui Sirbi kunstitöötajate erilehekülgedel (10. II 2011) jäid selle koostajad-panustajad Triisberg, Maria-Kristiina Soomre ja Maarin Ektermann siinse olukorra teadvustamise juurde, siis nii Vikerkaare („Kõik orjad, ühinege! Prekaarne töö ja sotsiaalsed võitlused“, 2013, nr 4 ja 5) kui ka hilisemas Sirbi („Kõik emad, streikige!”, 10. V 2013) ja teiste väljaannete (KKEKi väljaanne selle aasta kevadel) käsitlustes on Triisberg asetanud Eesti kunstitöötajad prekaarse töö ja selle kaudu XXI sajandi kapitalismi taustale. Kui feministlike aktivistide-teoreetikute Hito Steyerli, Silvia Federici jt kodutööde ja lastekasvatamise kohta käiv tõdemus, et „just see on valdkond, kus tuleb kõige enam ette tasustamata tööd“ või „mida rohkem teiste eest hoolt kanda, seda vähem endale hoolt jagub“, on küll asjakohane, kuid tundub liigagi tuttavana, siis kunsti- (iseäranis sotsiaalset nüüdiskunsti silmas pidades) ja kodutööde analüüs töösuhte kui sellise teistlaadse mudelina on uus ja tähelepanu väärt seisukoht. Seda enam et „Kunstitöötajate“ kogumikus on Airi Triisberg toonud selle teistlaadse mudeli näitena ka Pühtitsa kloostri nunnad ja nende prekaarse olukorra, iseäranis, mis puudutab haigekassat ja tervisekindlustust. Ei kunstitöötaja, koduperenaise (ka -peremehe) ega ka nunna (munga) töösuhet ei saa vaadata tööandja ja töövõtja lepingulise suhtena, mille juures eeldatakse mõlemalt poolelt lepingutingimuste täitmist. Siin on tegemist nii-öelda töövõtja pühendumise ja hoolega, mille peale riik tingliku tööandjana ka mängib.

Meie kultuur muutub järjest visuaalsemaks. Selleks et kaitsta kunstitöötajaid, kes peamiselt tegutsevad üksikutena, mitte kollektiivis nagu muusika- või teatritöötajad, tuleb arengumudel ümber mõtestada. Selleks tasub aga lugeda tõsiselt „Kunstitöötajate“ kogumikku.