Mis värvi on misogüünia?

Kadi Estlandi näitus „Menopausal Lido“ ei väljenda niivõrd viha konkreetsete sihtmärkide pihta, kuivõrd laiemat ängi poolt inimkonda saatva ohutunde üle.

ANDREI LIIMETS

Kadi Estlandi näitus „Menopausal Lido“ Hobusepea galeriis kuni 25. XI 2024.

„Milles seisneb tema misogüünia?“ esitas riigikogu liige Raimond Kaljulaid sotsiaalmeedias küsimuse mõni päev pärast Donald Trumpi võitu Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel.

Trumpi võidu ühe peamise põhjusena on toodud välja noorte meeste mobiliseerimist (aitäh, Joe Rogan!), kellest suur osa tunneb ennast vaatamata maailma mastaabis eeskujulikele majandusnäitajatele ilmajäetuna kas materiaalsetest hüvedest või hoopis vähem käegakatsutavatest privileegidest. Jalutasin valimishommikul kodukohajärgsesse kohvikusse, mille tuttav, igati liberaalse meelega barista poetas põgusa üle leti peetud vestluse sees, et demokraatide kandidaat Kamala Harris ei tundunud lihtsalt siira ega usaldusväärsena.

Ma ei tihka ühelegi neist panna pahaks halbu kavatsusi, aga eeltoodud näited illustreerivad midagi, mida on keeruline terviklikult kirjeldada ja selgitada, kuid mis katab ühiskonda nähtamatu võrguna: nimelt meestele antud eeliseid ja naistele seatud topeltrasket kohusekoormat tõestada oma võimekust ja väärilisust. Eriti mis puudutab võimu ja vastutust.

Küllap võikski jaanuaris ametivannet andva uue vana Ameerika presidendi hoiakuid kirjeldada lihtsalt seksismi ehk soopõhise diskrimineerimisena, mitte konkreetsemalt misogüünia ehk siis naistevastase vihana (sest „ma armastan naisi“ ja „ma austan naisi“ on maailma tuntuim tussikrabaja korduvalt öelnud, eks ole). See aga eeldab laskumist hägusevõitu mõistedžässi ja eemaldumist tegelikkusest, mida kirjeldab Kadi Estlandi näitus „Menopausal Lido“. Kunstniku kujutatud tegelikkuses on kaalukauss otsustavalt ühe soo poole kaldu ning alguses tsiteeritud küsimus saab tekkida vaid sügavas privileegipimeduses.

Kuivõrd juurdunud on soopõhised (mõnikord kaudselt, aga sageli ka otseselt), vägivaldsed stereotüübid popkultuuris, näitab juba esimene Hobusepea galerii seinalt vastu vaatav teos allkirjaga „neid, kes laulavad, ei kustutada palgalehelt iialgi“. Pildil suure õuna ja selle peale kinnitatud, juhtmega kõrvaklappidesse aheldatud mänguloomade vahel on The Beatles – universaalselt armastatud kõigi aegade kõige-kõigem bänd. Teatavasti on biitlite laulusõnad popmuusikas üsna levinud toksilise ja omastava leksika kullavaramu. „Ma näeksin sind pigem surnuna, väike tüdruk, kui teise mehega“ või „sa oled minu, kuniks sa sured“ on vaid üksikud näited.

Näituse väikese luulekogu mõõtu tekstiraamatu kaanelt vaatab aga vastu James Bond, XX sajandi seksisümbol, püstol sihitud kelmikalt vaataja poole, samal ajal üle kleebitud pildiga sõjarusude alla mattunud surnukehast. Nii nagu ei muuda agressiivsed arvutimängud kedagi poolelt sammult vägivaldseks, on ka siin otseste seoste tõmbamine meelevaldne, ent sellesama testosteroonilis-maskuliinse väärtusruumi ja vägivalda fetišeeriva kultuuri tulemused on kahtlemata mõlemad.

Eraldi kihistuseks on näitusel naiste väljakirjutamine ühistest lugudest, popkultuurist ajaloo ülestähendamiseni. Jumal oli ju mees, Jeesus niisamuti nagu kõik tema jüngridki. Nõnda on üks teos ristitud „viimaseks õhtusöögiks“, teisel aga kinnitatud meie päästja pildi külge katkised taldrikud ühes kirjaga „Jeesus peseb nõusid“. Religioossed motiivid oma konservatiivsuses on feministlikule kriitikale lihtne, suisa igandlik sihtmärk, kuid neil põhineb teatavasti kogu lääne kultuuriruum. Kiriku taandumisega igapäevaelust pole paraku taandunud aastatuhandeid tagasi paika surutud jõujooned.

Nii on raamat „Üldine kunstiajalugu“ pakendatud Kaarin Saali Sauli „Naiseks olemise kunsti“ sisse. Ühel pool mees­autorite loodud madonnalikud kujutised ideaalsest naiselikkusest, teisel pool jungiaanlik-esoteeriline kujutlus sisemisest jumalannast. Naiselikkusega justkui vaikimisi samastatud ideaalsust-pehmust-leebust väljendab „meeleavalduseks“ ristitud töö, millelt vaatavad vastu ümarad pardi- ja tütarlapsefiguurid.

Estland peegeldab suuresti peidetud ebavõrdsust, mis on niivõrd internaliseeritud, et selle võrseid ei pruugi äragi tunda. Suvalise käepärase näitena viskas siinkirjutaja sotsiaalmeedia näituse külastamise päeval ette reklaami peagi ilmuvale raamatule „Maailm 2050“, milles „Eesti juhtivad mõtlejad“ tulevikku visioneerivad. Tosina nägemuse seas pärineb naiste sulest täpselt kaks. Kõige ilmsemaks teeb sellise ebavõrdsust ja ühetaolisust taastootva suhtumise näitusel Ikea mööbli pakkematerjali alt avanev vaade kahe memme vestlusele, mille kõrval on kiri: „kas sa oled kuulnud, et riik tahab tõsta pensioniiga, aga kus on need töökohad, kuhu vanad naised lähevad?“

„Menopausal Lido“ ei väljenda niivõrd viha konkreetsete sihtmärkide pihta, vaid pigem abstraktsemat ängi ühiskonda läbivate varjatud jõujoonte üle, nende soodustatud ja kohati soositud vägivalla ning misogüünia üle selle kõige laiemas tähenduses. Tööde läbiv motiiv on nii materjalide kui ka kompositsioonide puhul nihestatus, pealtnäha kokkusobimatute esemete kombinatsioonid, argiseoste ümbermõtestamine, lahti- ja katkirebitus, ärevus ja närvilisus, mida pole lihtne sõnadesse panna.

Biitlite pildil on kõrvaklapid mänguasjade kõrvadesse surutud viisil, mis ületab piiri leludega enamasti seostuvast süütust armsusest ning läheb üle õõvastavalt sunnituks. Sealsamas kõrval asuvad maskid, mille suudest ja silmadest ilmuvad köiejupid ja juhtmed, seinale asetatud südame kõrvalt leiab kägardatud teki ja ümber keeratud tooli. Estlandi tööd mõjuvad kujutatuga võrdselt negatiivse ruumi tõttu – need annavad mõista, mis on pildilt puudu, milline on peidetud kontekst ja seosed esemete vahel, kus katkine pokaal või kaunistused on kõrvuti laiali pillutud mööbliga.

Estlandi loodu on nii vormilises kui ka sisulises hingesuguluses Flo Kasearu lähisuhtevägivalda käsitlevate töödega, mis rõhuvad selge ja ühese osutuse asemel samuti hoopis millegi puudumisele. Olenevalt tööst ja tõlgendusest võib selleks olla näiteks armastuse, hoolivuse, hääle, võimaluste, võimu, võrdsuse, ennekõike aga turvalisuse puudumine.

Nii leiab näituselt kilekotti kinnitatud hangu ja muna purustamiseks kasutatud kirve. Raske ja rõske on selles ruumis olla. Ka piinlik, et mehena on võimalik selle kõige keskelt hetk hiljem öhe jalutada, aga enam-vähem poolele inimkonnast on see igapäevane äng, millega toime tulla.

P. S. Nimetatud tekstiraamat tasub igal juhul kaasa soetada. Lisaks Bondi, plikatirtse nahutava Pääru Oja ja kõiki rikkaks saama mahitava Janek Mäggi piltidele leiab sealt rohkelt teravmeelseid ridu nagu „[—] kortsus maski all kaevab, plekkidega hommikumantlis, puhastusvahendid käes, nii ta vananevat naist näeb, ühiskonna kihtide alumist otsa, mis kunagi ei saa otsa, pärast performantsi õndsalt magab, sotsiaalmeedias pilte jagab, vananevaid mehi ei portreteeri keegi nii naeruväärselt, sest nemad ostavad kunsti, sügavad vuntsi, dikteerivad kunsti, peamiselt küll mehi aga vahel ka nooremaid kehi, naisi [—]“.