Mis värvi on taevas noortele fotokunstnikele?

Otsekohene ja mitmekihiline näitus keerleb ümber kaamerapõhise infoajastu ning tõstatab kunstniku ja noore kunstniku erinevuse küsimuse.

TUULE-MARI KAARNA

Tallinna fotokuu noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?“ Tartu Kunstimaja väikeses saalis 17. XI – 17. XII.

Kaheosalisel näitusel osalevad Eesti Kunstiakadeemia ja Kõrgema Kunstikooli Pallas tudengid ja vilistlased. Mõte sai alguse sellest, kui Tallinna fotokuu kunstiline juht Kulla Laas hakkas kunsti­akadeemia fototudengitega lõputöö­mappe koostades neis ühisjooni nägema. Pallase panuse on andnud projekti kuraator Kaisa Eiche. Kuna kunstikõrgkoolid ei tee just tihti koostööd, on näitus eriti märkimisväärne, samuti on see mitmele noorele autorile esimene võimalus eksponeerida oma töid avalikkusele.

Näituse pealkiri „Mis värvi on täna taevas?“ on pärit William Gibsoni raamatust „Neuromant“. Sama küsimuse esitas Eiche ka näitusel osalejatele. Näituse trükis, kus vastused kirjas, on hädavajalik, et mõista kunstnikke ja nende narratiive. Kuna olen ise samuti Pallase lõpetanud, võin öelda, et üks noore autori raskemaid katsumusi on siduda teosega veenev lugu. Kunstimaailma sisenedes vaadatakse tihti oma teost kui eraldiseisvat objekti ega võeta arvesse, kui palju mõjutavad selle vastuvõttu näituseruum, vaataja isiklikud kogemused ja teadmised autorist.

Info,- meedia- ja digiajastu

Eiche hakkas teoseid nägema tekstikihtidena ja asetas need omavahel dialoogi. Näitus on intensiivne, Tartu Kunstimaja väiksesse saali on mahutatud üle kümne töö. Teoste tihedus meenutab pidevat infomüra: videod, fotod ja installatsioonid kujutavad infoajastule omaseid nüansse, alustades meedia- ja digimaailmast ning lõpetades selle soodustatud mentaalsete seisunditega. Näitus ei valgu laiali, kuid on semiootiliselt nõnda tihe, et nii mõnigi nüanss võib jääda märkamata ja teosed kipuvad omavahel konkureerima.

Infoajastu ülestimulatsioon ja pidev nutiseadmetega ühendatus on hakanud lipsama mõttemustritesse. Mõeldakse digimaailma mustrites ja seda võib näha ka noorte kunstnike maailmapildist: nende tööd ja tekstid on intensiivsed ja mõtted hüplikud. Seejuures on pidev enda teistega võrdlemine ja jälgimiskultuur paljuski kaasa aidanud ärevushäirete tekkimisele. Peegeldades hingemuresid, üllatavad noored autorid toore aususega, mida nende vanemate kolleegide puhul ei esine. Vaimne tervis on olnud kaua aega tabuteema, kuid nüüd on sellega seotud seisundid üle pea kasvamas ja appikarjed kaovad infomürasse, nagu kõik muu. Kunst on selles olukorras väärtuslik vahend nii teraapiaks, eneseavastuseks kui ka aruteluks.

Tähelepanu kui toode

Inimeste tähelepanust on saanud toode, mida müüa, ja inimestest endist sihtgrupp, keda mõjutada ostma. Näitusel on huvitav näha dialoogi kommertsfotograafia ja kunsti vahel. Foto on meedias tihti tõe kujundamise ja painutamise tööriist, millega mõjutatakse inimeste arvamust iseendast ja oma eesmärkidest. Peavoolumeediat kritiseerivad teosed on justkui katse see võim tagasi võtta.

Tähelepanu püüdmine ja info kallutatus on tööriist ja eesmärk sõjatööstuses, poliitikas ja ka turunduses. Kenter Kalbri „Altar“ on televisiooni ja uudistevoogu lõksujäämise peegeldus. Televiisor on justkui elutoa ja lausa elu enda kese, mille ümber kogunetakse rituaalselt ja religioosselt. Kalbri teos rõhub paradoksaalsele mõttekäigule, et kui kõik on tähtis, siis muutub kõik tähtsusetuks, ning on vastandatud Jürgen Vainola teosega „Viimne piisk“, humoorika reaktsioonina „Altarile“.

Infoajastul on kõigil võimalus oma tegemisi pidevalt kajastada, aga inimliku tähelepanuvajaduse tulemuseks on karm võistlus. Kui kõik teevad postitusi, kuidas siis üldse välja paista? Sille Riin Ranna teos „Rohkem kui tiss“ astub inforohkuses konkureerimisega arutellu, kajastades autori eneseuuringuid. Rand tahab tunda end enama kui objektina, millena naisi tihti nähakse. Tekib aga omamoodi patiseis, kuna vaatajale paistab see järjekordse erootiliste fotode reana. Kas naisel on üldse võimalik elada ilma objektiks muutumata?

Tervis

Infoajastuga kaasneb ka enneolematu sotsiaalne surve olla pidevalt jälgimise all ja ka ise pidevalt jälgida. Lauri Trolla droonifotodest mitmiksäritused seerias „ATH“ viitavad aktiivsus- ja tähelepanuhäirele ning visualiseerivad püsimatust ja keskendumisraskusi, mida soodustab meediavoo jälgimisest tingitud üle­stimuleeritus. Ka Trolla intensiivsetes mustrirägastikes ei suuda vaataja jälgida kindlat detaili, vaid liigub pilguga mööda pilti aina edasi.

Koroonakriis võimendas võitlust digi- ja pärismaailma vahel veelgi. Nii mõnegi näitusel osaleja õpingute ajal oli õppetöö ja tudengielu kaugõppe ja isolatsiooni tõttu häiritud, mis tõi kaasa senise sotsiaalse elu katkemise, aga ka uue õppevormiga kohanemise. Koroonapiirangute ajast pärit tudengitöödes on tihti käsitletud enda avastamist, endaga võitlemist või üksindust. Isolatsioon on jätnud kindlasti märgi nii fotodele kui ka ilmselt noortele autoritele endile pikemaski perspektiivis. Soovitan näitusel tähele panna teoste valmimise aasta­arve, näiteks Kristina Kuzemko teos „Püsige turvaliselt“ on pärit kurikuulsast koroona-aastast 2020.

Ang Siew Chingi seeria „Öine kõnd linnas“ fotomärkmeid jalutuskäigust võib võtta mõtisklusena õhtusest keskkonnast. Kui palju jääb töö kõrvalt aega taeva ja valguse jaoks? Inimkond on küll saavutanud hämmastava kontrolli ressursside ja tehnoloogia üle, kuid rahamasina keerises on inimkond pigem produktiivsusnõude surve all. Nagu mitmed näitusel osalevad autorid, tean ka mina, mis tunne on pimedas tööle ja töölt koju jõuda, näha päikesevalgust heal juhul vaid aknast. Loodus ja loomulik valgus on psüühikale tähtis, kuid sellest on järjest eemaldutud.

Karm, otsekohene ja kirev noorus

Näitus on mitmele autorile esimene võimalus astuda oma loomingu kaudu suhtlusse avalikkusega. Noorel kunstnikul on raske jalga ukse vahele saada ja tihti piirdub tagasiside vaid like’idega sotsiaalmeedias. Kunstikõrgkoolis õppides peab loominguga pidevalt tegelema – igapäevane praktika, mis pärast lõpetamist koost laguneb. Veider paradoks: tudengieas ei oska autor veel oma töödega midagi ette võtta, kuid pärast kooli lõpetamist ei pruugi tal enam olla võimalikki rahalistel põhjustel kunstimaailma jääda.

Kui paljud näitusel osalejatest üldse kümne aasta pärast taeva värvi üritavad lahata? Sellise mõttekäiguga on tulnud trükises välja ka Birgit Kaleva, kirjeldades hirmu, kuidas kõik muu neelab ta alla, enne kui ta suudab päriselt kunsti tegema hakata. Selles peegeldub ka noore kunstniku ebakindlus, justkui poleks tema kunst päris. Kust jookseb õigupoolest piir noore kunstniku ja kunstniku vahel ja kes otsustab, kas kunst on päris ja väärtuslik? Siinkohal julgustan kõiki ennast noorena tundvaid kunstnikke oma teoseid eksponeerima. „Ole ülbe,“ nagu õpetati mulle fotograafiaosakonnas.

Kunstiväljale on tulemas uus põlvkond fotograafe, kes kasvasid üles ajal, kui digikaamerad olid olemas juba peaaegu igas peres ja arvutimängude kõrvalt sai katsetada ka fototöötlusprogramme. See tähendab täiesti uut suhet fotograafiaga. Kui kõigil on kaamera, siis mis eristab fotokunstnikku kõigist teistest? Millised fotod jäävad ajas püsima, kui ollakse harjunud kõike kogu aeg dokumenteerima?

Usun, et uut põlvkonda iseloomustab agressiivsem kunstnikukäekiri, vastandumine ja eksperimentaalsus. Võib ka oletada, et järjest rohkem sünnib ühiskonnakriitilisi teoseid. Interneti­anonüümsus on kaasa aidanud noorte julgusele: kui mõte on juba nimetuna välja kirjutatud, on vaja lisada vaid allkiri, et see endaga seostada. Neile noortele oluline vaimse tervise teema on olnud ka ühiskonnas viimasel ajal suurema tähele­panu all. Kõik see on kasvulava uutele eneseuuringutele kunstimaailmas.