Mitte miski ei kao, kõik tähendab kõike

Jevgeni Zolotko: „Maailmaga on kõik hästi, see on alati olemas. Meie oleme need, kes on kahtlases positsioonis.“

JUHAN RAUD

Jevgeni Zolotko isikunäitus „Aadama saladus“ Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel 31. V 2024 – 5. I 2025. Kuraator Triin Tulgiste-Toss (1987–2024).

Jevgeni Zolotko on skulptor ja installatsioonikunstnik, kelle teosed moodustavad omamoodi totaalse maailma, milles kohtuvad surm ja elu, keel ja religioon, vaikus ja öö.

See maailm on sageli monokroomne, natuke kõhe, kuid samas ka ilus ning ei lähe pikka aega meelest. Kunstnik huvitub põhilisest ega kohku tagasi apooriate ees. Selles totaalses maailmas läheb suhtlus justkui kaotsi, igasugune dialoog Teisega on võimatu ja muutub samal ajal just nimelt võimalikuks. Nii keeles kui ka selle puudumises on midagi tontlikku.

Keelele ja surelikkusele viitab ka Zolotko suure isikunäituse pealkiri „Aadama saladus“. Kristliku mütoloogia kohaselt oli Aadam esimene loodud inimene, kellele anti ülesandeks loomadele nimed panna. Mida see tähendab? Kas üldse midagi? Kumu näitus toob kokku mitmed Zolotko varasemad installatsioonid ja teosed, mida saadavad nüüd ka mõned uued tööd.

Nagu võiks tema teoste tunde­laadist arvata, on Zolotko ise napisõnaline, ent oma väljenduses äärmiselt täpne. Natuke nukra olekuga, ent mõnusalt kuiva huumormeelega. „Metafüüsikast kõva häälega ei räägita,“ ütleb ta enne intervjuu algust vaikselt ja muigab.

Näituse pealkiri „Aadama saladus“ viitab kristlikus pärimuses keelele. Saladustest ei saa ehk otse rääkida, aga milline on sinu suhe keelde?

Aadamal oli võime nimetada asju. Anda neile tähendus. Sisu. See oligi tema saladus. Teha asjadest mõisted … Sellises platonlikus mõttes. Vähemasti mina loen seda nii.

Minu suhe keelde on samasugune nagu igal inimesel. Ma eksisteerin selles.

Miks keel sind huvitab? Sa oled öelnud, et sind paelub keele ja ainelise maailma omavaheline suhe. Kas keel toob meid maailmale lähemale või eraldab meid sellest?

See toimib mõlemas suunas. Keel toob meid lähemale maailma mõistmisele ja samas … esineb barjäärina. Viimase piirina.

Minu suhe keelde on üsna lapsik, ma arvan. Seda võib illustreerida näiteks nii, et kusagil on seletav sõnaraamat, kust sa leiad sõna „asi“ ja selle seletus on … „ese“. (Muigab.) Ja siis sa leiad samast sõnaraamatust sõna „ese“ ja selle seletus on „asi“. See illustreerib üsna selgelt seda klaaslage, mida keel meile loob. Iseloomustab hästi kogu verbaalsuse sfääri.

Aga mulle näib, et inimesel on üsna loomulik huvi selle vastu, mis on selle sfääri taga, mis on verbaalselt väljendamatu. Nii et siin midagi erilist ei ole, ma olen lihtsalt hariduselt skulptor ja nii ehk naa esemelise maailmaga väga otseses kontaktis – nii et võib-olla seetõttu ma näen seda konflikti seal … Võib-olla see ei olegi konflikt, kuid siiski teatav erinevus keele ja esemelisuse stiihia vahel. Ma näen nende kokkupõrget ja koostööd.

Sa ütled, et su suhe keelde on samasugune nagu kõigil teistel. Samas, inimeste suhtumised võivad sõltuvalt keelest väga erinevad olla. Iga keel kujundab ja vormib selle kõnelejate mõtlemist. Keel annab alati mingid piirid, mingid võimalused ette.

Ma ei ole keeleteadlane ja ma võin siin puht amatöörina arvata, et see on kana ja muna küsimus, kumb oli enne. Kas keel mõjutab meie teadvust ja ettekujutust maailmast või vastupidi? Ma arvan, et see on vastastikune. Mul tuleb kohe meelde, see oli vist väike Mikroneesia hõim, kellel polnud keeles ei tuleviku-, ei minevikuvormi. Sisuliselt nende keele järgi nende maailmas eksisteerib ainult olevik. Või kõik toimub samaaegselt.

Kindlasti see erineb drastiliselt näiteks Euroopa keeltest, aga ma arvan samas, et meie teadvused ei ole nii erinevad. Ja mingid baasmõisted ikka jäävad. Võib-olla need baasmõisted jäävadki verbaalsusest väljapoole.

Siin on paradoks?

Jah. (Naerab.)

Teoses „Vaikiv“ kuuleme kellestki, kelle võime sõnu ja lauseid moodustada on salapäraselt või lausa ulmeliselt häiritud ning kes hakkab siis lalisema. Uuritakse, mida see tähendab või ei tähenda. See meenutab mulle õigeusu kirikus leiduvat nn jurodivõi-traditsiooni.

Jah. Jumala ullike.

Ma oletan, et see seos on seal tahtlik? Kas see ullike on jumalale kuidagi lähemal või puhtam? Või on ta just maagiline kuju, kes on kuidagi ohtlik?

Eks ta seal videoseerias sinnapoole kaldub. Kui me neid videolõike ja nende tegelaste mälestusi vaatame, siis mõned vihjed sellele traditsioonile võivad seal teoses tõesti olla, aga meelega ma seda seost ei teinud. Jurodivõiga otsest seost ei ole, aga eks see teema kerkis esile. Ma arvan, et selle looga ma edukalt välistasin sinna traditsiooni paigutumise.

Jurodivõi on õigeusu kiriku kui institutsiooni väline nähtus, aga samas on see minu meelest üsna traditsiooniline asi. On olemas selge kaanon, milline jurodivõi on, kuidas ta peaks käituma ja mida ta teeb või ei tee. See on teatavatele reeglitele vastav. Antud juhul nendes videotes ei ole sellist asja.

Kas keel ja surm on sinu meelest kuidagi seotud?

Tingimata. Aga ma ei tea, kuidas. Ma tean, et inimesed surevad. Ja keele kohta ma tean, et see on piiratud. See ei väljenda maailma täiuslikkust.

No vaevalt, et nad on kuidagi otseselt minu peas seotud! Aga näiteks visuaalse keele abil saab ehk surmaga võistelda ja saavutada selle abil näiline surematus.

Sa justkui üritad oma loomingus ära võtta mateerialt igasuguse semantilise tähenduse, mis sellel võiks olla.

Jah! Antud juhul ongi see näitus, enamik nendest töödest või õigemini kogu selle näituse ülesehitus eelkõige semantiline entroopia – sõnad ja sõnade kandjad kaotavad tähendust. Kaotavad ja kaotavad, me viime selle lõpuni välja, nende hauaplaatideni. Selle muruni välja. Jääb järele ainult muru ja loodus. Aga paradoksaalsel viisil, kui me raiume nendelt hauakividelt ka nimed maha … nad hakkavad tähendama. Siin on selline hetk minu jaoks, mis on maagiline. Tähendust hävitades me loome tähenduse. Ei ole võimalik tähendusest lahti saada. Ei ole võimalik jõuda puhta mateeriani. Vaatamata sellele, et need kivid on puhas materiaalne fakt. Kogu see hävitustöö, mis oli enne nii-öelda juhtunud sellel näitusel kuidagi viib selleni, et surmaga sa võidad surma. See on võib-olla kogu näituse põhimotiiv.

Mis on sinu jaoks kunstis huvitavam, kas elu või surm? Kohalolu või puuduolek?

Ma ei tee nendel vahet. Elu ei lõppe surmaga ja surm on lihtsalt elu osa. Võib-olla kui ma suren, siis ma saan sulle vastata, kumb mind rohkem huvitab. (Naerab.) Praegu mind huvitab rohkem … pigem elu.

Mulle tundub, et sa tegeled oma loomingus millegi väga paradoksaalsega: miski, mida pole, on kohal. Või siis miski, mis on olemas, on samal ajal ka puudu. Selles on midagi kummituslikku. Kas sa usud tontidesse? Selle sõna kõige laiemas, poeetilisemas tähenduses: tondid kui varemed, salvestised, mälestused, jäljed minevikust …

Tontidesse mitte kui olenditesse, aga jah kindlasti, kui rääkida näiteks interjööridest või varemetest, siis me loeme sealt välja mingit hulka infot, mida me ei teadvusta. See jääb kuhugi alumise koore sisse, aga me loeme mingeid asju välja füüsilises maailmas, mille puhul me ei saa seletada, kuidas me selle info saime või kuidas see meile vastava emotsionaalse seisundi tekitas. Sellesse ei pea uskuma, see lihtsalt on olemas.

Kas katse semantika kaotada on katse vaadata maailma nii-öelda inimjärgse pilguga? Inimest pole, inimese pandud tähendusi enam ei eksisteeri. Samal ajal see on ise väga tähenduslik, inimlik žest …

Ma saan öelda seda, et see, mis jääb alles pärast inimest, see inimjärgne maailm on juba siin. See on meie ümber. See, kas me oleme siin või mitte, ei tee maailmale mingit vahet. Maailmaga on kõik hästi, see on alati olemas. Meie oleme need, kes on kahtlases positsioonis.

Su töödes näib olevat teatav pinge eituse ja jaatuse vahel. Apofaatilise ja katafaatilise teoloogia vahel.

Ma olen alati unistanud sellest, et mul õnnestuks väita seda, et … (Mõtleb.) Palju on räägitud minu loomingu puhul, et see on kuidagi tume, arusaamatu … Kõik lõppeb, siin on mingi posthumanistlik asi … Aga mul ei õnnestunud kunagi seda kunstilist lauset päriselt lõpuni sõnastada, jäi ainult esimene osa sellest. Et kõik hävib ja hääbub.

Aga seekord, imelisel kombel, õnnestus mul siin näitusel see lause lõpuni öelda: et tegelikult ei hävi. Kõik ärkab ellu.

Sa oled öelnud, et sa ei taha ennast eriti väljendada. Räägi sellest natuke lähemalt.

Ilmselt ma pidasin silmas enese­väljendust. Sellist autobiograafilist, oma sisemise argielu väljendamist. Ma olen endaga nüüd nelikümmend aastat elanud koos: see on üsna igav. Ma ei arva, et kellelgi peaks olema huvi oma tähele­panu sellele pöörata. Meid on kaheksa miljardit. Kui kõik ennast väljendaks, jääks ainult sada arhetüüpi alles.

Ma ei saa teha ennast oma töö materjaliks. See on minu jaoks ebaeetiline.

Saad sa öelda, miks?

See on intuitsioon või lihtsalt sisetunne. Mingisuguseid asju ma ei saa teha ja mulle tundub, et see on minu mingi selline isiklik eetika.

„Vaikiv“ tuli algselt välja aastal 2020 ja „Armastus“ aastal 2021. Kas nende tööde tähendus on ka vahepealse aja jooksul muutunud?

Tähendus? Ei, tähendus jääb samaks. Nüansid on erinevad. Need asjad, mis on muutunud on üsna formaalsed, kuigi paratamatult need mõjutavad töö sisemist struktuuri ka. Põhimõtteliselt, sisuliselt on tegu samade teostega, aga … (Mõtleb.) See on sama tekst, aga võib-olla natuke teises šriftis.

Tähendus ei kao. See on minu positiivne sõnum. Mitte miski ei kao, kõik tähendab kõike. Kõik on hästi. Maailm on terviklik.

Siin näitusel on mitu tööd või tööde seeriat kokku pandud, mis muidu on eraldi. Kuidas see kontekstivahetus neid muutis?

Drastiliselt. Hiljuti rääkisime sellest Peeter Krosmanniga. Ta ütles, et ta on natukene kade. Kui tema maalib maali ära, siis ükskõik kus ta seda ka ei näita, maali omadused jäävad ikkagi püsivalt samaks. Aga installatsiooniga on niimoodi, et kui sa paigutad selle uude ruumilisse olukorda, kas või muudad natukene valgust, siis selle töö sisemine kvaliteet muutub. Võib-olla mitte põhimõtteliselt, aga märgatavalt. See on iga kord veidi uus töö. Mingi osa sellest on uus.

Ja siin näitusel juhtus sama. Need vanad tööd, mida siin näitusel näidatakse, on samuti uued. Nad on saanud kvaliteete, mida neil enne ei olnud ja võib-olla kunagi ei tule.

Saad sa tuua mõne näite neist omadustest?

Ma arvan, et kõige rohkem on praegu ikkagi „Vaikiv“ saanud deformeeritud ruumi poolt, sest näituse ruum on ka minu loodud, „Vaikiva“ pinnalaotus ja kõik muu on võrreldes eelneva ekspositsiooniga suurel määral minu tehtud ja minu kontrollitud. Minu jaoks on see teos nüüd palju selgemalt loetav. Ja võib-olla lineaarsus, mida ma samuti taotlesin, on nüüd tugevamalt esile tulnud.

Oled öelnud, et see on sinu viimane näitus. Miks?

Sest see on viimane. Ma arvan, et … aitab.

Aga lõpp ei ole kunagi ainult lõpp?

Jah, midagi muud võib olla ka … On väga palju põhjusi, miks ma ei taha jätkata. Mina olen ammendunud selle žanri jaoks ja see žanr on ammendunud minu jaoks. Meil on olnud väga pikk ja produktiivne romaan, aga ma arvan, et on aeg minna lahku.