Modelli tabamas

Andri Ksenofontov

TANJA MURAVSKA JA näitus „Lucky Losers” („Õnnelikud kaotajad”) Tallinna Linnagaleriis kuni 3. V. Mõnedes kultuurides usutakse, et kui inimesest täpne kujutis valmistada, võib hing segadusse sattuda ja originaali asemel kujutisse siseneda. Õhtumaade kunstis peetakse kõrgeks saavutuseks seda, kui kunstnik on portrees modelli olemuse tabanud. Selleks  olemuseks on peetud füüsilist sarnasust, isiksuse psühholoogiat, meedias ikoonistunud ilmet. Portreteeritavad teavad, et nad jätavad endast portreesse osakese, mille üle kaob võim.

Seepärast, nagu hinge pärast hirmul olevad paganad, ei tunne me end modellina vabalt ning mõjutame kehahoiaku ja miimikaga tahtmatult kunstniku töö tulemust. Uues seerias „Lucky Losers” kujutab  Tanja Muravskaja seitset Eesti vene avaliku elu tegelast elusuuruses kodukinoekraanidel. Igaüks esindab teatud inimgruppi alates Venemaal sündinud ja abielu kaudu eestistunud Anna Levandist ja lõpetades Eestis sündinud ning vene rahvuse õiguste eest võitleva Dmitri Klenskiga. Kes tunneb eelmainitutele lisaks teatrilavastajat Adolf Käisi, endist linnosavanemat Tatjana Muravjovat, volikogu esimeest Mihhail Stalnuhhinit,  näitlejat Eduard Tomanit ja toimetajat Boris Tuhhi, see tajub galeriis poliitilist pinget nagu terraariumis naabriteks sattunud konna ja mao vahel. Igaüks on end oma alal tõestanud, ent ühiskondlike olude või sündmuste sunnil ka millegi muuga tegelema pidanud, mingi metamorfoosi läbinud. Neil kõigil on, mille üle mõtiskleda.

Siin on aeg poliitika kõrvale jätta, mis näituse vastu tähelepanu äratab. See ei ole  valimiskampaania. Lihtsalt poliitiku mask on paras pähkel portreekunstnikule lahti hammustada, väljakutse tuumaka auhinnaga. Tanja Muravskaja pole üritanud tabada fotograafina nägu, mida modell isiklikuks peab ja ainult nõrkusehetkel välja näitab. Samuti pole Tanja Muravskaja süüvinud pikkadesse poseerimisseanssidesse nagu mineviku kuulsad maalikunstnikud, kes pingelise mõtte- ja käetöö tulemusel täiusliku  üldistuse esitasid. Näitusel võib vaadata poolteise kuni neljaminutilisi videolõike inimestest, kellel on palutud meenutada eluseiku.

Portreed nagu portreed ikka, aga vahel pilgub silm. Poolteist aastat tagasi eksponeeris Tanja Muravskaja Vaala galeriis Eesti laulva revolutsiooni juhtide hiidportreid, mis näitasid inimhinge ajalugu nahakurdude, pooride ja kühmude maastikus. Nüüd on luubi all ilmed, mis liiguvad üle näo  nagu ilm, modellile allumatu stiihia. Eduard Toman ütles avamisel, et vaatab end näitusel kui võõrast inimest. Idee omaette elu elavast portreest võib leida ka Oscar Wilde’i „Dorian Gray portreest” ja J. K. Rowlingi võlurifotograafiast. Kui Tanja Muravskaja suunab modelli vaiksed mõtted läbi portreevõimenduse vaataja teadvusesse nagu veskirattale, siis pihustub juga nagu kose puhul, piiskadeks, milles iga  vaataja näeb oma vikerkaart. Kunstniku enda sõnul on inspireerinud teda renessansi portreemaalijad ja Andy Warhol. Viimast loetakse staatilise filmikompositsiooni loojaks. Näiteks film „Empire” („Impeerium”), kus näidatakse kaheksa tundi järjest liikumatu kaameraga ühte tuntud pilvelõhkujat. Selles on nähtud pigem maali kinolinal, see kujutab maja portreed või ilmamuutusi.

Üheks kõige varajasemaks Eestis avalikkusele näidatud  Andy Warholi underground’i stiilis klipiks võib pidada 1970ndate keskel Ervin Abeli ja Sulev Nõmmiku kompositsiooni vana-aastaõhtu saates, kus nad alasti vannis istusid ja tummalt kaamerasse vaatasid. Nad kujutasid mõttepriginat. Mõttepriginat k uulsin ka mina Tanja Muravskaja näitusel.