Mõned ilusad hetked

Lemsalu Malone ja Malone Lemsalu mängivad osavalt harjumusliku sündmuskaarega: nad esitavad sissejuhatusena tutvustuse, teises ruumis kulminatsiooni – ja siis ikkagi jätkavad.

OTT KARULIN

Kris Lemsalu Malone’i ja Kyp Malone Lemsalu näitus „Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)“ ehk „Armastuslaulude ühislaulmine (ja ikka südamest)“ Kai keskuses kuni 6. IX.

Selline see armastus siis ongi. Ilus. „Kunstis on oluline hetk ja iga hetk tuleb hoolikalt läbi mõelda,“ kirjutab näituse avaseinal Thomas Brandstätter. Küllap kehtib see ka armastuse kohta.

Olen ikka seinatekstide vastu sisemiselt mässanud, sest (kuraatori) selgitused tunduvad sageli liiasena, tõlgendust ette kirjutavana, selmet lasta kõneleda sellel, kuidas teosed on paigutatud dialoogi omavahel ja ruumiga. Kris Lemsalu Malone’i ja Kyp Malone Lemsalu „Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)“ lühike seinatekst kehtestub aga vajaliku puhastushetkena, pausina õuereaalsuse ja toafiktsiooni vahel.

Näitus on lavastatud nelja ruumi ja hoiab nii intrigeerivalt tähelepanu teravdatuna. Sealjuures mängivad Lemsalu Malone ja Malone Lemsalu osavalt harjumusliku sündmuskaarega, esitades sissejuhatusena ootuspärase tutvustuse ja seejärel hämmastunult kulmu kergitama sundivate tähendustupiku(te) dueti, et siis juba teises, suurejooneliselt välja pakutud ruumis justkui kulminatsioon saavutada – ja siis ikkagi jätkata.

Kohev ja habras ning liikumatult liikuv „I Forgot, Come Back“ ehk „Ma unustasin, tule tagasi“, Lemsalu Malone’i esimene skulptuur, mis ripub robustse keti otsas, seisab avaruumis vastakuti kahe Malone Lemsalu maaliga, hoides avatuna käes Vassili Grossmani jutukogumikku „Mõned kurvad päevad“. Raamatule, mis sisaldab muu hulgas jutustust 1917. aasta kodusõjast autorilt, kelle peateosed keelati ja avaldati mitukümmend aastat pärast tema surma, vaatavad seinalt vastu (muu hulgas) suurtükiväelaste kaitsepühak Barbara ning uinunud esivanemad. See militaarne kompositsioon ei lähe nagu kokku avateksti ega ka seina­avast paistva järgmise ruumi näiliselt romantiliste fragmentidega (armastus kui sõda on ehk ikkagi liiga otseütlev tõlgendus …), aga las see praegu jääb.

Avaruumiga kehtestatakse ka kahe kunstniku erinev ruumi paigutumine: Malone Lemsalu kahemõõtmeliselt ja piki seinu, Lemsalu Malone kolmemõõtmeliselt ja kesksena. Just nende dimensioonide vastastikune pingestatus kannab vaataja ruumist ruumi ning teosest teose juurde, olles seeläbi armastuse kaksisenergia füüsiline manifestatsioon. Sealjuures pole paaris ainult mehelik-naiselik, vaid pigem armastaja-armastaja, hoidja-hoitav, ründaja-rünnatav, jahtija-jahitav, leopard-jänes …

Kas ikkagi leopard või jaaguar? Esimesele viitab seinatekst, teisele näituse­tutvustus veebis. Arvestades loomade elupaiga kattuvust Malone Lemsalu kodukandiga (just jaaguarid elavad Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, leopardid peamiselt Aasias ja Aafrikas) ja äsja vaadatud maalil magavate esivanemate välimust, tuleb selles äärmiselt olulises küsimuses otsustada, et sobivam võrdkuju on jaaguar, kelle nimetus tuleb praeguse Brasiilia aladel elanud põlisrahvalt ja tähendab hundist suuremat täppidega kassi. Tähenärija on kõnelenud.

Vaade teise ruumi on aga impo­santne: Malone Lemsalu mitmemeetristele kangastele trükitud stseenid maailma- ehk loomispuu ümber, kus peategelasteks kaks armastajat – jaaguar ja jänes ning Kyp ja Kris –, vallutavad ruumi, aga ometigi valitseb seda tuba vaikides kangameres seilav Lemsalu Malone’i skulptuur „Luik“. See energia­sõda, võimuvõitlus, vaatab vastu ka kangastelt: ühel on võitjaks jaaguar, kes löönud oma kihvad jänese kerre, kohe seal kõrval vinnab võidukas jänes puu otsa kinniseotud jaaguari. Selline see armastus siis ongi. Hirmus. „Naiivne muinasjutt? Muidugi!“ kirjutab näituse avaseinal Thomas Brandstätter.

Lootust näib siiski olevat, sest juba ammu kostub kõrvu mahe ja igatsev laul, mille pealkiri, kui selleni lõpuks jõuda, ütleb kõik: „Armununa lauldud laul“ („Some Song Sung Deeply in Love“). Enne veel jääb aga teele kolmas ruum, mis pöörab kogemuse taas pea peale. Lemsalu Malone’i mustast kummist voolitud skulptuurikolmik „Immateriaalne materiaalne armastus“ („Immaterial Material Love“) ehk õllekastidele asetatud anumad. On need mõeldud pühale veele (palveks kokku toodud käed, mida targalt valvab öökull, lubab nii arvata) või lainetele, millest sündis armastusjumalanna (naise rind ja merekarp toob ju selle esmatõlgenduse pähe), või peaks igaüks neis nägema oma peegelpilti, rõhutatult naeratava suu ja ammuli silmadega klouninägu (ka see on ühte anumasse voolitud), sest selline see armastus ongi – naeruväärne. Kuna aga vett nendes mustades anumates ei ole ja vastandus eelmise ruumiga on silmatorkav, tahaks asetada need dialoogi hoopis avaruumi militaarkompositsiooniga. Nii tõuseb esile just kasutatud materjali moondatus, tule hävitav (aga ka säilitav) jõud ja fossiilina maailma maha jäänud mälestused millestki (ilusast), mille tundjad on ammu kadunud.

Astudes nende segaselt kurbade mõtetega viimasesse tuppa, kus aina ja jälle kostub Malone Lemsalu nukker armuavaldus ning ekraanil on laulu adressaati näidatud vahendite virvarris koduvideost animatsioonini, on aga tunne, et olen kohale jõudnud. Võrdlused on muidugi pahad, aga kui seal istusin, kolmandat korda sama laulu ja pildijada vaatasin, aga mõtetes juba ammu kuskil oma elus sobrasin, õõtsus kuklas muusika taktis kaasa varem kogetud Ragnar Kjartanssoni teos „Palju kurbust“ („A Lot of Sorrow“), kus ansambel The National esitab tund tunni järel sama melanhoolset viisi seda peaaegu muutmata. „Kjartanssoni vastus enda esitatud küsimusele, kuidas aina uuesti kogeda kunagist olulist hetke, on tõdemus, et tuleb loobuda püüust juba kadunud emotsiooni võimalikult täpselt taasesitada ning naasta lihtsa, rutiinse esituse juurde. Keha- ja emotsionaalne mälu teevad ülejäänu,“ kirjutasin toona* ja tundsin nüüdki Kai kunstikeskuses. Jäänukski tundma, aga õuereaalsus nõudis mu tagasi.

* Ott Karulin, See ei ole pop-up. – Sirp 24. VII 2015.