Monumentaalne ettevõtmine

Näitusel „Tuur skulptuur“ pole mõtet otsida kandvat kooshoidvat ideed, kujundaja Üla Koppel on aga suutnud korraldada eri ajastute ja isiksuste kaose loogiliselt jälgitavatesse kogumitesse.

JUTA KIVIMÄE

Näitus „Tuur skulptuur“ Telliskivi loomelinnakus kuni 21. VIII, kuraatorid Mara Ljutjuk ja Bianka Soe, kujundaja Üla Koppel ja helilooja Taavi Tulev. Näitus toimub festivali „Ma ei saa aru“ raames.

Skulptuurinäitus Telliskivi loomelinnaku Rohelises saalis on tõeliselt monumentaalne ettevõtmine ja seda üllatavam, et mõlemad kuraatorid – nii maalikunstnik Mara Ljutjuk kui ka loomelinnaku sisujuht Bianca Soe ei tegele tavaliselt skulptuuriga. Kuraatorite mängumaa on avar: 500 ruutmeetrile on koondatud enam kui kuuekümne autori sada skulptuuri tiheda elamusliku kogumina. Pisukese peataoleku järel tajub külaline end osalemas fenomenis, milletaolist niipea kindlasti ei korrata. Lugupidamist tekitab kuraatorite töö: isiklik suhtlemine autorite, kunstikogujate ja juba lahkunud skulptorite järeltulijatega.

Näitus avati juunis toimunud kahepäevase kunstifestivali „Ma ei saa aru“ programmi osana, ent on muutunud suve üheks tähelepanuväärsemaks kunstisündmuseks, mida saadavad korra­pärased giidituurid ja publikumenu. Pole mõtet otsida näitust kandvat ideed, seda lihtsalt ei ole. Kujundaja Üla Koppel on aga suutnud luua näitusesaali helgelt vaba atmosfääri, korraldada ka eri ajastute ja isiksuste kaose loogiliselt jälgitavatesse kogumitesse. Külastaja leiab ennast põlvkondade, tõekspidamiste ja koolkondade kohtumispaigas. Meeleolu loomisel on oluline roll Taavi Tulevi helindil, mis loodud just sellele näitusele.

Autoritele kuuluvaid taieseid saab osta ning suur osa neist ongi juba leidnud uue omaniku. Endise nõukogudeaegse numbritehase tootmistsehh on üsna mõõdukalt korrastatud ja meenutab mõnevõrra Stalkeri maailma, ent küllase valgusega kõrges ruumis tuleb skulptuur suurepäraselt esile.

Tuuri võiks alustada kogumist, kus Jaak Soans on esitanud näitusele oma 1974. aasta šamottkompositsiooni „Ajastud“. Teos pärineb aastaist, mil mitmed näitusel esinejad polnud veel sündinud ning šamott koos alumiiniumi, plastmassi ja tehisvaiguga oli üks innovaatilisemaid materjale. Samuti oli uuenduslik nüüd siinse modernismi klassikana tuntav esteetika ning üldinimlikud mõtteseosed skulptuuris. Seda ajastut esindavad näitusel ka Riho Kuld oma dünaamilise pronksskulptuuriga ning Ülo Õun (1940–1988) mitme erakogudest toodud teosega.

Samm lähinaabrusesse viib Terje Ojaveri hirmuskulptuurini ja võimaldab jalutada üle Jüri Ojaveri põrandal laotuva malmobjekti. See üliraske malmivalu laotus põrandal viimati märgilisel näitusel „Eesti Energiad“ Rotermanni soolalaos 1999. aastal. Külastajad tohivad üle malmpinna kõndida ja ongi seda innukalt teinud, malmsfääri servadest eenduvad nelja mehe portree-maskid. Need on Ants Juske, Leo Lapin, Jüri Ojaver ja Jaan Toomik. 1990ndate kolm esileküündivat kunstnikku ning ajastu kriitik ja kunstiteadlane. Kaks neist on praegu juba teispoolsuses. Aeg toimib ja teos kasvatab tähendusvälja. Leo Lapinit meenutab ka Tiiu Kirsipuu 2014. aastal loodud hommage „Triipkood“.

Kujundaja viib külalise alale, kus skulptoreid on köitnud materjalina puu. Paraku on ka puidul kunstis senisest teravam tähendus, ajalikkus, häviva looduse märk. Suhe elavasse materjali on siiski väga erinev: Villu Jaanisoo hiiglaslikust vineerplaadikestest koosnev Goethe portree (2019), Mati Karmini torso (2006) ja Hille Palmi naisfiguur (1986) jagavad ruumi René Reinumäe tootemilaadse personifitseeritud puutüvega (2022). Uku Sepsivardi üraski­kahjustatud puukoore tükkidest jalanõud-labajalad („Libaüraskit jooksmas“, 2021) koosnevadki üraskisöögiks langenud puidust. Ehk peakski kunsti loomiseks kasutama vaid nii-öelda teise ringi loodust: Mari-Liis Tammi punased saepuru­kotid („Rubrum scobs lignea sacci“, 2020) ongi punased saepurukotid. Ka Jevgeni Zolodko salapärane bituumenimürakas („Tee ääres magav“, 2022) võibki olla tõeline tee äärde unustatud materjal, kes teab. Sepsivardi looming on lähiajal olnud tähelepanu all kui (keskkonna)tundlik mõtlus („Tema teosed on tihti valminud koostöös mõne looma, näiteks mesilase või lindudega“), ent suurima üllatajana astub esile hoopis Ekke Väli, kelle 1996. aastal kilesse pakitud puutüved on ajas omandanud kunagisest hoopis erineva kurjakuulutavama varjundi.

Portreeskulptuuride esiletõus ühisel poodiumil (37 teost) kõneleb värskest vaatest skulptuurile, mis väärtustab žanri, mida on aastakümneid püütud nüüdiskunstist kõrvale tõrjuda. Värske vaade on esile tõstnud ka naisskulptorite loomingu. Juba ainuüksi Anu Põdra (1947–2013) teose eksponeerimine näitusel on suursündmus ajal, kui mõlemad riiklikud kunstimuuseumid on jõudnud arusaamisele tema pärandi ülimast haprusest. Poodium naiskujurite klassikalise seltskonnaga (Hille Palm, Aime Kuulbusch, Nora Raba, Aili Vahtrapuu ja Gea Sibola-Hansen) on professionaalne, tark ja nii tehniliselt kui ka olemuslikult mõjuv. Tekitab ühtlasi süütunnet ajas tagasi vaadates: meil puuduvad nii mõnegi naislooja kunsti kohta põhjalikumad käsitlused. Kirke Kangro hoolikalt poleeritud pronkspiisad seinal („Sinu peegeldus“, 2018) peegeldavad nii vaatajat kui ka kogu näituseruumi (maailma). Aili Vahtrapuu neopopilikud teosed on viimastel kümnenditel olnud vähe eksponeeritud. Jällegi üllatus – need tööd võiksid olla eraldi väärtustatud oma eristuva otsingulisuse ja poeetiliste siirdetähendustega. Kes võiks kirjutada monograafia Pariisi ülikoolis doktoritöö kaitsnud skulptorist?

Kuraatorid ei ole otseselt viidanud skulptorite noore põlvkonna erisusele, isegi teoste nimekirjas puuduvad autorite sünnidaatumid. Kuid põlvkond on näitusel täiesti eristuvalt esindatud. Berit Talpsepp-Jaanisoo neosümbolistlik hiidfiguur („Sfinks“, 2015-2016) domineerib üle näituse lausa füüsiliselt. Anna-Mari Liivranna õrn­haprad meditatsioonid („Ringkäik“, 2020) ühendavad autorile omaselt klassikalise skulptuurimaterjali poeetilise hapruse­tunnetusega.

Näitusele on jõudnud Jass Kaselaane üks õudu tekitavaid objekte, mis kuluaarides kuuldu põhjal selleks näituseks „kraavist välja tõsteti ja elustati“ („Objekt“, 2013). Teispoolsuse paine kannab ka Edith Karlsoni hiiglaslikke roomajaid („Õed“, 2019). Nagu põlvkonna­kaaslased, tegeleb ka tema kaduvuse hirmutavate valdkondadega. Püsimatu maailm ja kusagil läheduses luurav surm – praegu paraku mitte vaid kunstis.

Agaramal näituste jälgijal võib sel tuuril tekkida mõnigi kord déjà vu tunne. Suurem osa eksponaate ongi lähiaastail olnud Eestis eksponeeritud kas isikunäitustel või ühistes projektides. Kuid väsimatu Kaarel Kurismaa on loonud uue kineetilise skulptuuri „Sõit pasunasse“ just selle väljapaneku tarvis. Kui veab, võib suurmeistriga näitusel kohtuda. Ta viibib seal mõnda aega lausa iga päev, et hoida isalikult oma taiestel silm peal.