Mood kui kultuuri narrimüts

Näituse dominant on rõivad. Nende jõulist kohalolu kommenteerivad seintel küll vaba kunsti teravmeelsed vasted, kuid mood näitusel on värskem kui kunst.

TANEL VEENRE

Näitus „Sots art ja mood. Kontseptuaalsed rõivad Ida-Euroopast“ Kumus kuni 4. VIII. Kuraator Liisa Kaljula, kunstnikud Katja Filippova, Marit Ilison, Julia Jefimtšuk, Komar ja Melamid, Leonhard Lapin, Sonja Lititševskaja, Nina Neretina, Goša Ostretsov, Svetlana Petrova ja Eksperimentaalse Modelleerimise Laboratoorium, Donis Pouppis, Saima Priks, Raul Rajangu ja Andres Tolts, kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja, graafiline disainer Tuuli Aule ning Hooligan Hamleti tunnusvisuaal ja video.

Sotsialistliku mineviku ümbermõtestamine on viimasel kümnendil imbunud lõpuks kujutavast kunstist ka moodi. Idaeurooplastel on olnud võimalus läheneda teemale oma (või teiste) kogemuse kaudu, ülejäänute seos sellega on pigem mütoloogiline (ajaloo- ja kultuurimüüdid) või pelgalt stilistiline. Mood on valdkond, kus pindmised mängud on lubatumad kui näiteks kujutavas kunstis. Stiil on inimene, ütlevad moeloojad üldse mitte vabandavalt, vaid iseenesestmõistetavusega.

Üle võlli mood. Liisa Kaljula kureeritud näitusel Sots art ja mood“ kohtuvad 1970. ja 1980. aastate sots art kujutavas kunstis ning 2010. aastate postsovetlik esteetika moekunstis. Näituse avaakordiks on Saima Priksi kollektsioon „Perestroika ja glasnost“ (1987). Selle näituse puhul on oluline jälgida aastaarve, sest kiirete muutuste ajal annab iga võnge hoopis uue tähenduse. Ning muidugi on aastanumbril oma tähendus sõltuvalt kohast: 1987. aasta Moskvas, Kärdlas, Tallinnas või Pariisis annab tähenduste lahtimuukimiseks hoopis erineva võtme. Lisaks muidugi iga inimese oma aeg, mille avamisest on sel näitusel teadlikult loobutud ning suunatud vaataja pigem poliitika ja ühiskonna mängumaale. Saima Priksi kollektsioon on puhas ajastu värv ja närv: 1985. aastal pukki saanud Gorbatšov avalikustas perestroika plaanid 1987. aasta suvel. Mäletan hästi selle aja ärevust, pöörast muutuste aimdust. Priks on hoogsa mõnuga võtnud ette toona aktuaalse kapitalistliku läänemaailma 1980ndate power look’i ning lõikunud seda plakatlike sõnaühendite ja sümbolitega. Kontrastid, mustade-valgete pindade dialoogi võimsalt sisenemas vaid lipupunane. Priksile sekundeerivad kõige loomulikumal kombel Leonhard Lapini 1989. ja 1990. aasta lõikavpunase sümboolikaga abstraktsioonid. Selle näituse dominant on rõivad. Nende jõulist kohalolu on pandud seintele kommenteerima küll vabade kunstide teravmeelsed vasted, kuid mood näitusel on tegelikult värskem kui kujutav kunst.

Julia Jefimtšuki kollektsioonid „Tehniline esteetika“ (2018) ja „Propaganda propaganda“ (2017) mõjuvad nagu puhastatud „Perestroika ja glasnost“: konstruktiivne pole pelgalt puna-must-valge värvikasutus, vaid ka lähenemine lõigetele ja siluetile. Dekoratiivsust on tõmmatud maha ja üksikuid elemente (nt taskud) kergelt võimendatud. Nii on saanud riideesemest endast seisukoht, mis ei vaja eneselaadimiseks sümboleid. Kunstnik on otsustanud siiski lisada ka sõnu, aga need on esitatud võimalikult neutraalselt ning pigem kommenteerivad sotsrealismi, kui et on süsteemist välja kasvanud. Tervik on terav ja düstoopiliselt kohutav: need üle võlli vormirõivad pigem hoiatavad kui meelitavad.

Näitust „Sots art ja mood“ pingestab pehme kaarena Marit Ilisoni installatsioon „77 sitsi“, taastoodetud trükikangastest kitlite armee.

Stanislav Stepaško

Üha keerulisem on aimata Nõukogude sümboolika mängude puhul iroonia astet: ajadistants on vabastanud sümbolid verisest taagast. Kui palju oli seal pila, võimu sulatamist selle pühasid sümboleid pjedestaalilt alla tirides? Näituse üldtoonina jääbki kajama pigem ootamatult värviline ja mänguline kontrastide marss. Kurjuse riigi ebainimlikkusest on laenatud vaid sümbolid ja manifestid, et paigutada need legoklotside kombel oma tervikutesse.

Vene konstruktivismi vari. Näitus on suures osas vaadeldav vene konstruktivismi varju mõõtmisena moedisainis. Piiride tõmbamine on tänamatu ja luhtumisele määratud ning mul puudub joonlaud mõõtmaks De Stijli, futurismi või kubismi varje näitusel. Kuid tänu kuraatori kompaktselt selgele positsioonile ning plakatlikult lihtsale kontekstiloomele on vene konstruktivismi kohalolu tajutav. Paljud rõivad ja ideed tunduvad just nimelt konstrueeritud ning ka sotsiaalse närvi pigistamine on ilmne.

Kumul on viimasel ajal tulnud sotsiaalse närvi pigistamine eriliselt hästi välja. Meie esindusmuuseum on olnud paljude maailmas oluliste kunstivälja teemade esimeses laines, avastanud ja tõlgendanud kultuuri koos teistega. Veidi pärast selle näituse avamist linastus teles üks viimaste aastate võimsamaid seriaale „Tšernobõl“. See haruldase atmosfääritajuga film viib vaataja 1986. aastasse ning avab ajastu teise poole, radioaktiivse ja värvitu jälgimis­ühiskonna selle kõige julmemal kujul. Näeme Gorbatšovi ning aimame arglikke sula ilminguid. Mündi teine külg on süsteemi mutrikeste murtud lood. Moenäituse sümbolitega mäng võib selliste tragöödiatega kõrvu tunduda süüdimatu pillerkaaritamisena, kurjade märkide lihtsameelse kuritarvitamisena – nagu seda tegi Ruuben Kaalep riigi­kogus –, kuid erinevalt poliitikast on eksperimentaalsele moele sellised krutskid lubatud. Mood on kultuuri narrimüts. Depressiivsema ja akromaatilisema ängi otsijad on aga kindlasti leidnud Kumus juba tee kaks korrust kõrgemale, kus Rick Owens on värvid masohhistlikult maha keeranud.

Elanud neliteist esimest eluaastat kurjuse riigis, tajun seda näitust kindlasti teistmoodi kui minust põlvkond nooremad. Hoolimata õnnelikust lapsepõlvest, tajun konstruktivistlike kontrastide vahel ka hirmuvärinaid, mille jäänukid olid juba sulavas totalitaristlikus riigis veel tajutavad. Üldiselt mõjub Kumus nähtu oma ülimas dekoratiivsuses muidugi ohutult, see on mäng stiiliga, disaineri võimalus laenata ajaloost ning tempida see isiklikkusega. Antud juhul on kaalukeel isiklikkuse kahjuks, domineerib plakatlik konstruktivism. Valitud näited moe lähiajaloost on graafilised, lihtsalt mõistetavad. Mida lähemal on disaineri sünnidaatum vabale maailmale, seda kergema käega on ta sovetlike legoklotsidega ümber käinud – süüdimatus kui privileeg.

Nõukogude pärandiga tegelevaid disainereid kasvab praegu aga hooga vaid peale. Noorema põlvkonna tegijaist on kõige tugevamalt end kehtestanud Katrin Aasmaa, kelle „Просто супер pusasid ja nokatseid võib õhtusel ajal Telliskivi kandis omalaadse univormina ohtralt näha. See on nõukogude nostalgia kui kergelt kriipiv kaalukeel haigutama ajavalt etteaimatavas heaoluühiskonnas. Tema kirillitsas esitatud plakatlikud sõnumid räägivad mitme näitusel esitatud kunstniku loominguga väga sarnast keelt.

Inimlik jõudemonstratsioon. Näitust „Sots art ja mood“ pingestab pehme kaarena Marit Ilisoni installatsioon „77 sitsi“, taastoodetud trükikangastest kitlite armee. Muidugi on võimatu eirata kvantiteedi ja korduse mõju, kuid arvestades näituse teemat, tundub selline lähenemine väga kohane. Eks see ole omamoodi jõudemonstratsioon – nagu maiparaad või rahvaste sõpruse mängude avatseremoonia. Mustrid, rütmid. Ilisoni armee mõjub siiski kuidagi lihtsamalt ja inimlikumalt kui suurem osa näitusest. Kittel kui kõige proosalisem riietusese, mis peaks kandja justkui vormi­riietama, on siin lahvatanud kõige ootamatumates mustrites, tihti lausa juugendlikult leebetes ning ilulevates looduse tõlgendustes. Kaarena kõiki näitusesaalikesi ühendav kitlite marss toob teemasse pehmust, isegi õrnust. Diktatuuri ilu on ohtlik teema, kuid moe ülbes meelevaldsuses on kõik lubatud. Teine kollektsioon, kus teemat läbi pehmendava luubi on vaadatud, on Nina Neretina ja Donis Pouppise 2015. ja 2016. aasta sügistalve kollektsioon. Ümarad kraenurgad ja karamellised toonid rõhuvad pigem nunnumeetrile kui ajaloo­tajule. See on nõukogude akromaatilise tuimuse delikaatne ja turvaline tõlgendus, mis võimalik vaid vaba maailma disaineri loomingus.

Intrigeerivalt suhestub teemaga ka Kumu viienda korruse ruumes Tommy Cash, kelle looming – s.t muusika pluss visuaalne imagoloome – on tugevalt mõjutatud gopnik’ute liikumisest, ühest olulisest popkultuuritrendist viimasel viisaastakul. Gopnik’ud esindavad postsoveti subkultuuri, iha välismaise ja välispidise järele. Odav alkohol ja kolm kriitvalget triipu. Selle ideaali juur on omakorda Moskva 1980. aasta olümpiamängudes, kus sealsed atleedid esinesid ägedates Puma ja Adidase dressides. Lihtne poiss Lasnamäelt on olnud ka Tommy Cashi müüdi oluline komponent, mida Cash on õnneks küll jõuliselt mudinud palju sürreaalsemate elementidega. Stiil on Cashi loomingu süda: häbitu ja provokatiivne, parimatel hetkedel ka ootamatult tundlik. Ning ka Tommyl on narrimüts peas, sel on lihtsalt kolm kiiskavvalget triipu küljel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht