Murrangu lävel

Köleri peaauhinna võitja Anu Vahtra: „Viimase aasta tegemiste tõttu näen selgemalt oma positsiooni kunstnikuna.“

MARTEN ESKO

29. mail kuulutati välja Köler Prize’i võitja. žürii (Eindhoveni Van Abbe muuseumi näituste kuraator ja DeAppeli kuraatoriprogrammi juhendaja Annie Fletcher, Vilniuse kaasaegse kunsti keskuse juhataja Kestutis Kuizinas, Läti kaasaegse kunsti keskuse juhataja Solvita Krese, Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskuse direktor Karin Laansoo ning Aalto ülikooli visuaalse kultuuri ja kaasaegse kunsti magistriprogrammi juht Max Ryynänen) põhjendas oma valikut: „Anu Vahtra tugev esteetiline keel ja laitmatult teostatud installatsioonid destilleerivad kompleksse suhete ja ideede võrgustiku mõjusateks ja lihtsateks vormideks. Tema kunstnikukäekiri on küps, kontseptuaalselt viimistletud ja intelligentne. [—] žürii näeb, et kunstnik on oma loomingus murrangu lävel ja ootab huviga tema edasisi loomingulisi käike.“

7000 eurot ja klaasikunstnik Tiina Sarapu kujundatud auhinna andis üle peasponsori Smarten Logisticsi üks omanikke Armin Kõomägi. Publiku­auhinna pälvis Edith Karlson. Auhinna­kandidaatide näitus EKKMis on lahti kuni 14. VI.

Palju õnne Köler Prize’i grand prix’ võitmise puhul. Sa oled selleks pika maa läbi käinud: lõpetasid foto­graafia eriala EKAs ja läksid see­järel edasi õppima Hollandisse Gerrit Rietveldi akadeemiasse. Miks just foto ja miks Holland?

Aitäh, aitäh! Kuigi vana Zenit-kaamera on osa ka minu varasest noorusest, jõudis fotomeedium päriselt minuni mõningase viivitusega. Pärast keskkooli püüdsin järjekindlalt saada sisse EKA stsenograafia osakonda, mis mul ei õnnestunud. Seetõttu läksin lõpuks Tallinna pedagoogikaülikooli kunstiõpetajaks õppima. Seal õppides lahendasin fotoaparaadi abil kompositsiooniülesandeid, mida ka õppejõud soosis. Järgmisel aastal avati EKA päevaõppes fotograafiasuund, otsustasin sinna proovida ja sain sisse.

Juba enne EKA fotoosakonna lõpetamist olid mu sõbrad Indrek Sirkel, Jaan Evart ja Anton Koovit läinud õppima Amsterdami Rietveldi akadeemiasse, mistõttu tekkis ka minul huvi selle kooli vastu. Kui neil külas käisin, siis organiseerisid nad mulle kohtumisi foto­graafia osakonna õppejõudude ja juhatajaga. Nende kohtumiste tulemusel sain sinna kooli otse teisele aastale sisse. See tundus siis palju suurem väljakutse kui jääda EKAsse magistrantuuri ja nii ongi mul hoopis kaks bakalaureusekraadi.

Sinu kunstnikupositsioonis asetseb teatav kolmik, mille otstes paiknevad ruum ja tasapinnalisus ning nende vahel sünteesina ruumi käsitlev foto. Kuidas sa nende kolme aspekti vahel manööverdad?

Nii EKA kui ka Rietveldi õpingute aja tegelesin foto kui kahedimensioonilise meediumiga, olukordadega fotokaadri sees. Õpingute lõpupoole õnnestus mul sellest 2D-ruumist välja astuda ja tekitada midagi, mis asetseb kolmemõõtmelise ja kahemõõtmelise ruumi vahepeal. See oli siis, kui ma oma esimesed tapeedi­tööd tegin. Selle kaudu jõudsin mõistmisele, et ruum kunstiteose ümber on sama oluline nagu ruumis paiknev teos. Sellest tulenevalt hoidsin mõnda aega fotost kui objektist eemale ja üritasin tegeleda ruumi endaga.

Kui ma pildistasin tellimustööna graafilise disaineri Na Kimi disainitöid, otsustasin need kõik paigutada ühte ruumi, et tekiks suur fotoruum. Sellega seoses hakkas mul tekkima huvi ruumi vastu kahemõõtmelise foto sees ning hakkasin otsima võimalusi selle ruumi komponeerimiseks: fikseerisin vaatenurga ja tegutsesin kaadri sees. Esmakordselt kombineerisin fotot kui objekti ning füüsilist ruumi teose võrdväärsete koostisosadena installatsioonis „17.9°“ Artishoki biennaalil EKKMis (2012).

Oma töödes ei ürita sa edastada kindlat lugu või ideed, vaid soovid, et vaataja mõtleks sellele füüsilisele, väga estetiseeritud keskkonnale, kuhu ta sinu tööd vaadeldes on sattunud või mida sinu töö kujutab. Kontseptuaalsus on sinu loomingus tähtsal kohal, kas sa pead ennast kontseptualistiks või oled esteet?

Kindlasti ei defineeri ma ennast kunstnikuna nii konkreetselt, kuid olen nõus, et on mingid seosed varasema kontseptualismi pärandiga, olulisel kohal on ka esteetiline viimistletus. Mulle on oluline, et ma olen oma töös eelkõige iseendale võimalikult selge ning seetõttu on vaja üleliigsed elemendid eemaldada. Tänapäeval on üldse raske kasutada väljendit „kontseptuaalne kunst“, sest alati on tegemist kontseptsiooni ja millegi muuga. Ainult esteetilist kunsti vähemalt mulle ei ole olemas.

Milline näeb välja sinu loomeprotsess? Võtame näitena nüüd Kölerile esitatud varasema teose, Tartu kunstimuuseumis Maria Arusoo kureeritud näituselt „Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist“ töö „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon I“ (2014).

Maria Arusoo kutsus mind näitusel osalema mu varasemate ruumipõhiste tööde põhjal. Käisime Tartus ruume vaatamas ja mõtisklemas. Muuseumipoest leidsin postkaardi 1982. aasta fotoga, kus renoveerimistööde ajal toestas viltust maja kaks massiivset tala ilmselge eesmärgiga, et hoone tööde käigus ümber ei kukuks. Sealt tekkis idee see olukord taastada. Nii ruumi lõikamise kui ka postkaartide seeria puhul kasutasin esimest korda teadlikult varasemat tehnikat, millest sai minu meetod. Sellest aspektist lisandus sinna ka teatav enesearheoloogia. Sellega resoneeris meedias kajastatud Tartu kunstimuuseumi raske olukord, muuseum justkui vajas tuge.

Tartus olnud töö taaslavastamine EKKMis on vist esimene kord, kui oled pidanud kohaspetsiifilist tööd uuesti eksponeerima.

Kohaspetsiifilise töö kohandamist ei ole ma varem läbi teinud, just sellepärast otsustasin seda tööd näidata. Tekkis küsimus, mis juhtub, kui võtan midagi nii spetsiifilist ja toon selle teise ruumi, teise olukorda. Mulle tundus, et ainus lahendus on eksponeerida selle töö elemente objektidena, jättes EKKMi näituseruumi neutraalseks pinnaks. Püüdsin ruumi võimalikult vähe puutuda ning sellepärast ripuvad talad seinu puudutamata, dokumentatsiooni­foto ruumilõikest on justkui iseseisev ruum ning raamitud postkaardid alusel sarnanevad rohkem vitriini kui piltidega seinal.

Rääkides nüüd sinu uuest tööst Köleri auhinna näitusel, teosest „Seisavad müürid, külmalt ja sõnatult“ (2015) on ilmselge, et ka see teos sai alguse ruumist endast. Ka siin tundub mulle, et oled naasnud varasemate meetodite juurde ning neid kombineerinud.

Mul on hea meel selle üle, et sain kasutada fototapeeti teose elemendina, ilma et oleksin tundnud, et teen mingit vana asja. Teos algab juba maapinnalt trepi­konstruktsiooniga ning üles jõudes lõpeb raamitud fotoga ruumi tagumises, fototapeedi abil näiliselt kaugemale viidud seinas. Foto, mis kujutab EKKMi uut fassaadi, raamisin, nagu olin teinud ka Tartu postkaardiseeria puhul: foto fassaadist on raamis taustast kõrgemale tõstetud, taust aga omakorda kujutab ruumi Fibo plokist seina.

Ma ei ole peaaegu mitte kunagi plaani enne valmis mõelnud, kui jõuan ruumi, kus tulevane töö eksponeeritakse. Töö tekib ja kujuneb tänu olukordadele või detailidele, mida sellest ruumist leian. Kui sain sügisel teada, et olen tänavuse Köler Prize’i nominent, siis tahtsin uue töö teha EKKMi ja Kultuurikatla aia territooriumi ümber toimunud, sel ajal väga aktuaalse diskussiooni põhjal. Lõpuks sai asi alguse ikkagi väga konkreetsest eikellegiruumist EKKMi teisel korrusel, mis oli tekkinud Kultuurikatelt EKKMiga ühendanud estakaadi eemaldamise tõttu. Sellegipoolest arvan, et viide hetke­olukorrale on teoses olemas.

Igal aastal, kui kuulutatakse välja Köler Prize’i võtja, loetakse ette žürii seisukoht. Käesoleval aastal nägi žürii, et oled oma loomingus „murrangu lävel“. Kas ka sa ise arvad nii?

Ma ise ka tunnen, et viimase aasta tegemiste tõttu näen selgemalt oma positsiooni kunstnikuna. Igatahes on mul plaanis teha kõik, et see veerema läinud lumepall ei peatuks, tahan rohkem ja teadlikumalt tegeleda oma kunstniku­praktikaga. Hakkasime juba mõnda aega tagasi Lugemikuga minu raamatu kallal töötama ja nüüd vist on tõesti ka aeg hakata Tallinnas esimest soolo­näitust ette valmistama.