Museoloogiline eksperiment

Suhteliselt lühikese muuseumitöö kogemusega kuraatoritel on olnud vastutustunnet tähistada kuulsa kooli juubelit, ja julgust teha seda eelkäijatest teistmoodi.

KRISTA PIIRIMÄE

Näitus „Pallas 100. Kunstikool ja kultus“ Tartu kunstimuuseumis kuni 27. X. Kuraatorid Joanna Hoffmann ja Hanna-Liis Kont, graafiline kujundaja Valter Jakovski, näituse kujundaja Kaisa Sööt, koordinaator Kristlyn Liier ning konsultandid Eha Komissarov, Tiiu Talvistu ja Anna Škodenko.

Kui sain kutse näituse „Pallas 100. Kunstikool ja kultus“ avamisele, tekkisid mul mitmesugused mõtted. Olen ise Pallasega tegelenud juba tüdinemiseni, näinud korduvalt samu pilte, olgu seekord siis vähemalt uus lähenemine.

Näituse avamisõhkkond oli tavalisest pidulikum, kohal olid ka kultuuriminister Tõnis Lukas ja riigikogu liige ning muuseumi endine direktor Signe Kivi. Ainult Tartu kunstnikke oli vähevõitu. Silma hakkas pikk L-kujuline laud, kus vee ja veini ning soolase ja magusa suupiste kõrval olid ka kohvitassid.

Väljapanekust olin kohe algul meeldivalt üllatunud, sest enamikku töödest ei olnud ma varem näinud. Põnevust tekitasid hiigelsuured fotod, maalidki olid harjumuspärasest teisiti välja pandud: kõik maalid ei ripu seinal, vaid toetuvad seinale kinnitatud lattidele, meenutades pigem ateljeeriiuleid. Kuraator Joanna Hoffmani avamiskõne aga kutsus süvenema ja vaidlemagi.

Ateljeed ja õppemetoodika. Esimesel korrusel on vaadata Pallase kooli ja kooliõue kujutavad maalid. Järgmises suures saalis on väljas hea valik kooliaegsetest teostest, mis aga ruumi keskele tihedalt asetatud postidele riputatuna ei anna võimalust nautida kaugvaateid nõudvaid Konrad Mäe, Juhan Pütsepa, Albert Toomapoja, Johannes Saali, Kuno Veeberi ja Elmar Kitse maale.

Esimene korrus on sissejuhatus kooli­töösse. Teisel korrusel näeme suuri õpetajate ja õpilaste fotosid. Kahjuks pole enamik õpilasi fotodel jätnud vähimatki jälge kunstiajalukku. Igal aastal võeti kooli kolmekümne õpilase ringis, diplomit oli neist väärt umbes viis õpilast. Erandiks on fotol ära toodud Konrad Mäe ateljee õpilased Jaan Grünberg, Karl Pärsimägi, Albert Kesner, Juhan Muks, Eduard Kutsar. Tõsisem on see, et oma teostega on näitusele sattunud 14 autorit, kes ei väärinud diplomit või said pelgalt joonistusõpetaja oma.

Kes Pallase kahekümne kahest õppejõust väärib esiletõstmist? Kõige kauem töötasid koolis Anton Starkopf, Nikolai Triik, Ado Vabbe ja Aleksander Vardi. Neile omistati professorikutse ja nende mõju oli suurim. Legendide järgi oli populaarseim Ado Vabbe. Sakslased Georg Kind ja Magnus Zeller panid aluse graafikaõpingutele, kuid nad töötasid Pallases siiski ainult aasta, Aleksander Vardi on aga kõrvale jäetud.

Kunstikooli ajaloo edastamine õppemetoodika kaudu on üldse natuke kahtlane värk, meieni on jõudnud see vaid õpilaste mälestuste kaudu. Vaadates Nikolai Triigi ja Ado Vabbe kunsti, võib uskuda jutte, et esimene rõhutas vormi ja teine koloriidi tähtsust. Kuid sellegi põhjal ei saa metoodikast tõsiselt rääkida. Pedagoogide kunsti asjalik kirjeldus parandab veidi asja. Fotode kõrval on eksponeeritud kõrvuti õpetajate ja õpilaste kooli ajal tehtud tööd.

Varasemad ateljeede rekonstruktsioonid olid Tartu kunstimuuseumis teisiti läbi viidud. Esimesena tegi seda Tiiu Talvistu näitusel „Ants Laikmaa ja tema ateljeekool“ (1996) ja seejärel mina Aleksander Vardi näitusel (2001). Talvistu asetas rahvapärase mustriga riide peale kolba ja tollane lastekunstikooli direktor Enn Tegova pani oma õpilased seda joonistama – nagu tehti Laikmaa stuudios. Neid joonistusi eksponeeriti kõrvuti Laikmaa õpilaste omadega. Aleksander Vardi kostüümiateljees korraldas tegevuse muuseumi tollane pedagoog Reeli Kõiv. Üks osalejatest pani Vanemuise teatrist toodud kostüümi selga ja teised joonistasid teda. Ka siis pandi muuseumi­stuudios tehtud joonistused välja. Praegusel näitusel oleks võinud taastada Anton Starkopfi ateljee. Muuseumis on kunstniku töövahendid ja Tartus on veel neid, kes mäletavad, kuidas ateljee välja nägi. Nende seas tütar Mari-Ann Reintam ja kiviraidur Robert Volk. Abi saab anda ka Starkopfi ateljeemuuseumi kunagine juhataja ja kauaaegne skulptuurikogu hoidja Ahti Seppet, skulptor Eike Eplik mõtleks välja midagi põnevat koolilastele.

Selgroog. Heal näitusel, nagu ka heal artiklil, peab olema selgroog, kus iga järgnev ruum näitusel või lõik artiklis on seotud eelnevaga. Loogiline esitus aitab uusi teadmisi meelde jätta. Kõige selgema kontseptsiooniga ekspositsioone teeb näituse koostaja, kes juba tööde valikul mõtleb ruumile, kuhu see panna. Praegusel Pallase näitusel on mitu huvitavat küsimuseasetust: ateljeed, autoportreed, kaasõpilaste portreed, seltsi­elu, välismaareisid. Portreede valik on suurepärane nii maalis, joonistustes kui skulptuuris. Esikunstnik on siin Eduard Viiralt oma nelja portreega, eelkõige Kristjan Tedre ja Konrad Mäe peakujudega. Aga ka Karin Lutsu autoportree, Kaarel Liimandi „Aino Bachi portree“ jne. Kaks ruumi on pühendatud naiskunstnikele. Mõtlema paneb küll viimane seinatekst, kus on juttu sotsiaalsetest teemadest ja sõjaaegsetest painetest. Jah, 1930. aastatel ilmusid kunsti eluolu ja tööstseenid, aga nende esitus oli rahulik, Haameri kunstis lausa paatoslik, neis puudus ühiskonnakriitika. Eesti sõjaaegses kunstis puuduvad vihjed sõjale. Kui välja arvata Johannes Saali ekspressionism, siis valitses optimistlik impressionism.

Skulptuuriväljapanek ei esinda Pallase monumentaalset plastikat, mis tegi ilma enne II maailmasõda Euroopas toimunud eesti kunsti näitustel. Kui toona näidati külastajatele ainult materjali viidud ideid, siis nüüd näeme enamasti kipsi. Midagi pole parata, koolitööd olid peamiselt teostatud kipsis. Graafika väljapanekus on probleem eksponeerimises. Need on nii-öelda alasti kasti pandud! Ühele graafilisele lehele on paspartuu tähtsam kui maalile raam. See annab teosele sügavuse ja teeb eksponeerimis­kõlblikuks. Eduard Viiralti graafilised lehed on seintel eksponeeritud ja sealt tuleb välja juba õpiaja tööde iseseisvus ja anne.

Praegusel viisil, kuraatorite kontseptsiooni järgi on Pallase õppetöö võetud läbi üsna põhjalikult. Kuid ei tohi unustada, et ühe kooli tulemuslikkust näitab ka lõpetajate edaspidine karjäär. Sedagi oleks võinud silmas pidada. Siis oleks saanud eksponeerida välisnäitustel auhindu teeninud Arkadio Laigo ja Hando Mugasto puugravüüre, imetleda Vardi stiilset impressionismi, Ado Vabbe elegantsi, Elmar Kitse virtuooslikku abstraktsionismi, Ann Audova eripära. Tundub, et tahan võimatut – uut lähenemist ning taas näha kõrgetasemelist tuttavat kunsti.

Näitusel ei jälgita kronoloogiat, mistõttu on võimatu jälgida moodsate voolude sissetulemist pallaslaste kunsti. Kuid õnneks on seinale joonistatud ajatelg. Mõned parandused. Karlova tänav muudeti 1936. aastal Kalevi tänavaks, selle oleks võinud ära märkida. Sõja aeg oli koolile nii keeruline, et kooli nimed võiks tuua ära kuupäevaliselt. Näiteks Pallase hooned ei põlenud lihtsalt 1944. aastal, vaid 26. VIII 1944, kurikuulus märtsipommitamine toimus ainult Tallinnas.

Näitus algab intervjuudega: neid on tehtud Tallinna ja Tartu kunstiteadlaste ja kunstnikega, kunstikoguja Enn Kunila ja Tartu kõrgema kunstikooli Pallase maaliosakonna juhataja Kaspar Tamsaluga. Lõpeb suure lauaga, kus saab lugeda Pallase kohta käivaid raamatuid. See on hea mõte.

Lõpetuseks kiidan kuraatoreid, kellel vaatamata väikesele muuseumitöö kogemusele on vastutustunnet tähistada kuulsa kooli juubelit, ja julgust teha eelkäijatest teistmoodi. Just teisiti tegemine inspireerib mindki.