Musta Pedelli manuaal

Et Tartu kunstielu toimiks, on vaja ustavat Kaose kogudust. Et Kaose kogudus elus püsiks, tuleb anda välja Kaose käsiraamat ja leida rohkelt inimesi, kes sellest eeskuju võtaksid.

PAAVO MATSIN

Kaose käsiraamat. Tekstid ja visuaalid: Kaose Kogudus (Martiini, Gabriela Liivamägi, Marja-Liisa Plats, Helle Ly Tomberg, Paul Lepasson, Uku Pira, Martin Rästa, Siim Lill, Kersten Kõrge, Salme Kulmar), kujundanud Martin Rästa. Kogo galerii, Tartu 2020.

Tartu: vana anatoomikum, kus ägab ülikooli IT-osakond ei tea kust tekkivate kontide ja kummituste käes; neli nahksoniga tätoveeritud meest kükitamas Emajõe-äärses mangroovisoos otse Künnapu tehtud ulmelise tigutorni juures; korteriomanik, kes kuhugi kontorisse tööle rutates näeb oma ajaloolise kodu aknal seal kunagi palatis surnud inimesi endale lehvitamas; „I NEED GUNS“ grafiti Hiinalinna garaažiseinal kõrvuti posti otsa torgatud sinimustvalge lipukesega, mis on garneeritud vanainimeselike kuuseokstega; mõttetu parkuurija, kes jookseb oskamatult kohas, kus kunagi Milius avalikult purskkaevus käis – ja ennäe, Milius panebki talle jala ette!

Ja siis kõnnib kusagil Tartus doktor Lill, kes mõtleb, mida võiks kirjutada Kogo galerii välja antavasse „Kaose käsiraamatusse“. Kogu päeva on ta näidanud Kirjanduse Majja kogunenud kummalistele pensionäridele Alejandro Jodorowsky filmi „El topo“ ehk „Mutt“, kõige vägivaldsemat ja happelisemat vesternit, mida saab ette kujutada. Pensionärid loomulikult ei vaata seda, vaid suhtlevad omavahel ning istuvad nutitelefonides. Samal ajal kui ekraanil vägistatakse munki ja lõigatakse naisi pooleks, kõkutavad pensionärid, rääkides sellest, kus on odavam kohupiim. Doktor Lill on aga oma katsealustega leplik, valab klaasid piima täis, sätib pilti paremaks, muheleb. See on tema väike kogudus …

Doktor Lill kujutab juba vaimusilmas ette, et Kogo galerii Kaose-raamatusse oleks hea panna ikka täielik deemonite nimekiri! Ta ei pea neid kuskilt internetist otsima, vaid lihtsalt kirjutab mälust: krahv Furfur, kuningas Belial, vürst Barbatos, prints Sitri jne, jne. Näiteks prints Sitri on tiibade ja leopardinäoga deemon, kes võib võtta ka väga ilusa mehe kuju. Doktor Lill kasutas tema väljakutsumise ja käsutamise sigillum’it ehk maagilist diagrammi ka noorteajakirja Värske Rõhk kirjutatud erootilise novelli illustreerimiseks (vaata Värske Rõhk 2020, august, lk 11), lugu isegi nomineeriti üheks väljaande aasta parimaks asjaks. Prints Sitri sigillum, millega saab deemoneid allutada, tegi järelikult oma töö! Doktor Lill muheleb, ta on doktorant ja uurib esoteerikat, kirjutab näiteks salapärasest Ernst Ennost, aga tegelikult allub ta ainult Mustale Pedellile, kes öösiti temaga juttu käib ajamas.

Nad saavad seekord kokku Toomemäel Faehlmanni ausamba juures, just siis, kui ülikooli rektor magama jääb. Must Pedell on muutunud murelikuks, ei Faehlmann ega Lill suuda enam vana anatoomikumi IT-meestest puhastada. Oh, kuidas oleks vaja ustavat kogudust, kes selle kõigega hakkama saaks! Ta ähvardab lõpetada Lille doktoritöö juhendamise, kui asjad ei parane, kogudus peab nüüd hüppeliselt kasvama! Siis lähevad nad aparaaditehasesse burgerit sööma, sest Must Pedell ei usalda maskidega mehi, kes kandiliste kottidega sulle kõik koju kätte toovad.

Must Pedell teab, mida on vaja teha, et kogudus kasvaks. Kogo galerii Kaose-raamat on vaja välja anda! Üks õige Kaose koguduse käsiraamat! Okei, deemonite nimekiri seal (ikka need kuningas Zagan, vürst Sallos, markii Phenex jne, jne) on tõesti kiiduväärt, nad vajavad muidugi kunstirahvale kiiret tutvustamist, sest mine tea, kauaks seda Kogo galeriidki enam on – burgerikohad on võtnud aparaaditehases võimust, nende vastu ei saa. Need on nagu IT-mehed, kes isegi lahtilõigatud surnuid ei karda! Kuid raamatuga Kaosest ei saa piirduda, vaja on rohkelt inimesi, kes sellest raamatust ka eeskuju võtavad! Ja see raamat, Kaose käsiraamat, peab tõesti olema nendele nagu pühakiri! Lillel läheb burger kurku, ta rebib niisuguse jutu peale veiseliha suust välja, ja muheleb!

Mis sellises raamatus siis võiks olla? Deemonite täisnimekiri muidugi, see on selge (need vürst Murmur, markii Kimaris, krahv Andromalius jne, jne), aga, tõesti, mis siis veel? Must Pedell arvutab: „Päike on esimeses majas, Merkuur teises, kuu läks viiendast majast, kuus on õnnetus, õhtu seitse“ (vt lk 83, Mihhail Bulgakov, „Князь Тьмы. Полная история Мастера и Маргариты“, Azbuka, Sankt-Peterburg 2018). Fotod hävingust? No mis Kaose käsiraamat oleks ilma näitlike fotodeta? Näiteks oleks eriti head: inimene, kes on põranda sisse vajunud ja kellest paistavad ainult jalad; siis nukud (need mõjuvad spuukilt alati!); edasi, raudtee ja lihatükk; luuletaja Jaan Malin lähivaates; Lenin (alati hirmutav); pensionäri klahvidega telefon; tagurpidi rist, kohe päris kindlasti; hea vana kaubamaja lammutamine (see pilt ei unune!); ühiselamu välisvaade Peplerist, enne kui selle tänavanime ära muudavad; Miki (töötab eriti irvitades alati); purukssõidetud auto; ja muidugi pildid Kogo galerii näitusesaalist! Need hunnikus kivid.

Doktor Lill ja Must Pedell lähenevad Kogo galerii aknale. Galeriis on suur kivikuhi, mille otsas sädeleb kuldne aia­skulptuur-päkapikk. Must Pedell paneb õuduses silmad kinni, see kõik on palju koledam kui näiteks neli apokalüptilist ratsanikku ilmutusraamatust! Must Pedell on rahul, doktor Lill muheleb, oleks nagu juba nii, et Kaose koguduse käsiraamat kirjutab nagu ise ennast, kõik laabub. Must Pedell paneb korraks Kogo galerii kuldse päkapiku purskama, galeriiaknale pritsib verd, asi toimib küll!

Doktor Lill julgeb nüüd öelda, et autoreid ehk Kaose koguduse käsiraamatu evangeliste on veel (Lill loetleb: krahv Martiini, printsess Liivamägi, markiisitar Palts, kuninganna Tomberg, kuulus Akadeemia tänava krahv Lepasson, vürstid Pira ja Rästa, hertsoginnad Kõrge ja Kulmar), tal on isegi mõnede nende pildid ja tekstid kaasas vanamoodsas gürsanahast mapis. Kas näidata? Must Pedell noogutab ja asub sirvima. Kuid on liiga hämar … Kogo galerii kõrvale restorani Kolm Tilli ette pargitud catering’i-auto lahvatab põlema, Must Pedell loeb veiklevate leekide valguses: „ … kui Arno ISO-ga mässas oli / situatsioon juba ammu alanud“. Ta keerab lehte ja näeb mingeid nukke. Väga hea! Nukud mõjuvad alati. Siis tulevad fotod, no kõik täpselt nii, nagu ta vaimusilmas ennist ette kujutas! Gut! Ta võtab järgmise lehe, kus on: „Nägin unes, et hoolimatutest inimestest saavad järgmises elus lehmad, ja et me saime sinuga hästi läbi.“ Mõeldakse veiseburkse, seletab Lill ruttu. Pedell rahuneb ja loeb edasi: „04022015 kuigi täna on Kuu kui läbi häguse vee tulev lamp või võigas silm. Mingi ime läbi on näha ka taevane tärn, mis asub Kuu suhtes seniidis, kui eile oli ta diagonaalis vasakule“. Must Pedell saab aru, et need arvutused ei ole käsiraamatus päris korrektsed, aga inimene igatahes püüab, ja nagu torumehed ütlevad, asi lubab ära küll! Täitsa tore öö on! Lõhnakuusk põlevas autos pragiseb õdusalt. Talle tundub, et Kaose koguduse käsiraamatu tekst enam-vähem alguseks klapib, Faehlmann tuleb muidugi appi võtta ja keegi tähetornist, see, kes seal üksi neid kummalisi alastiriitusi teeb, küll tema teeb juba kõik arvutused täpseks!

Järsku vajub galeriist välja tühi poekäru, see tuleb aeglaselt nagu lapsevanker Odessa treppidest. Pedelli viipe peale hakkab kuldne päkapikk, vererida järel, kärusse kive tooma. Siis lööb Must Pedell käru lõpuks saapaga pikali. Nii on hea, teavad, kuhu tulla … kogudus peab kaugele paistma! Olgu see neile märgiks!

Kuskilt Pauluse kiriku poolt laskubki Aparaaditehase õuele lendav kirst. Must Pedell ei saa kohe aru, aga Lill annab lehe Kaose koguduse käsiraamatust, sinna on kirjutatud: „säinapoi, säinaputs või ka säinatühi“. Pedell on üllatunud, ta arvas, et jälle mingi tasuta sõiduriist, millega saab koju sõita, et peab vaid laadima R-kioskis raha kaardi peale, aga ei, kõik on suisa rõõmustavalt keerulisem, kunstnikud oskavad asja! Talle tuleb meelde üks kauge õhtu, kui ta käis Kunstimajas kellegi skulptori sünnipäeval. Nii palju tagurpidi neoonriste polnud ta kunagi näinud, nagu seal. Kunstnikud olid isegi pealuu pannud vinüülimängijal keerlema, oli olnud erakordselt õdus õhtu …

Aga tagasi nüüd siia aparaaditehasesse, töö kogudusega Kogo galeriis vajab tegemist! Ei saa jätta ju kõike galeristi õlgadele. Kaose koguduse loomine pole mõne kuraatori sünnipäev! Kirst avaneb, tuleb välja, et ka see on kive täis, ja ennäe, sama kuldne päkapikk hüppab üles ning hakkab kõlavalt deklameerima ülevaadet, mis mujal kunstimaailmas praegu toimub: „031kuni 036-EKKM väraval (seljaga), 037-maja poole (esip. grupp naisi), 042-II korrusel (kast põrandal), 056-IE uurib mikrobussi, 059-IE seisab EKKMi väravas, 061-IE seisabp ja naised liiguvad, 062-IE seisabp, 1naine tuleb väravast, 063-IE seisabp, 1naine läheb, 064-IE seisabp, laste jvm. lähem huvi ta vastu, 065-tuleb EKKM väravast sisse, esip. naised, 068-läheb teisale, 070-vaatab läbi keevitusm. pilta, 076—077-hea varjuga näituse s., 084-nagu küünefredi, 088-kummaline/tontlik, 092-diivanil, külm valgus, 094-hernehirm. aknal“.

Siin Must Pedell katkestab päkapiku aruande kunstimaailmast ja laseb tal tagasi galeriisse roomata. On hakanud koitma. Doktor Lill sõneleb juba kellegi uue tulijaga, see on „pseudoinvaliid universaal audiga peatub ohutulede vilkudes inva- ja kollasega tähistatud alal, hõlmates neist mõlemist pool. Väljub masinast (linna)maakleri sammul, käes A4 paber“. Must Pedell ja doktor Lill suruvad mehe kirstu, sest aparaaditehase väravast astub juba tarmukal sammul lähemale galerist Liina Raus, tal on käes hari ja ämber. Tavaline päev Kogo galeriis on alanud. Üks hea galerii aga vajab igapäevast koristamist! Must Pedell teeb koristamisest foto ja lisab selle mõttes raamatukese illustratsioonide hulka. Siis ulatavad Must Pedell ja doktor Lill galeristile sõnatult Kaose koguduse asutamisprotokolli, see on tühi A4 paber päkapiku nähtamatute veretilkadega.

Kõik määramata tsitaadid artiklis pärinevad Kaose käsiraamatust. Kõik tegelased artiklis on välja mõeldud.