Muuseum kui labor

Sirje Helme: „Ka kümne aasta pärast peab Kumu olema tugev ja riskialdis – jätkuvalt parim.“

REET VARBLANE

Sirje Helme

Sirje Helme

Piia Ruber

17. II pühitseti Eesti esimese spetsiaalselt kunstimuuseumiks ehitatud hoone, Eesti Kunstimuuseumi peahoone Kumu kümnendat sünnipäeva. Muuseumi uksed olid avatud juba kella seitsmest hommikul ja sugugi mitte ainult „Terevisiooni“ lindistamiseks, vaid ikka kõigile huvilistele. Kumust on kümne aastaga saanud oma paik paljudele, nii Eesti elanikele kui ka turistidele. Kumu on popp, seal käiakse üksi, sõprade ja perega.

Sirje Helme on Kumuga olnud seotud selle esimestest päevadest peale, algul Kumu direktori, viimased seitse aastat Eesti Kunstimuuseumi peadirektorina.

Nimeta kolm Kumuga seotud õnnestumist ja ebaõnnestumist.

Sirje Helme: Esimene õnnestumine oli otsus mitte jääda nautima arvamisjärgset edu ja külastajate suurt hulka, vaid kujundada intensiivne tegevus, eeskätt näituste programm. Kumu pidi olema intensiivne ja jõuline. Teine õnnestumine oli auditooriumi valitud õige rada, „Kumu dokumentaali“ väljatöötamine ja suhete loomine etenduskunstnikega. Üks eesmärke oli seejuures ühise kunstilise ruumi loomine V korruse kaasaegse kunsti galerii ja auditooriumi tegevuse vahel. Kolmas õnnestumine oli kohe käivitunud haridusprogramm, suhtlus publikuga. Praegu on kõik see tegevus iseenesestmõistetav, tollal tundsime, et oleme eesliinil.

Mis puutub kolme ebaõnnestumisse, siis neid on mul raske välja tuua, las seda teeb keegi väljastpoolt.

Enne Kumu avamist arutati nii meedias, aga ka kunstimuuseumis omavahel rohkesti nüüdisaegse muuseumi, iseäranis kunstimuuseumi kui sellise üle. Kas kümne aastaga on kontseptsioon muutunud või saate lähtuda tookord välja töötatud põhimõtetest?

Arutelusid nii muuseumis kui ka ühiskonnas on olnud igasuguseid. Nimetan vähemalt kolme etappi. Esialgu oli ju ainult unistus, oma maja lootus, mis oli nii vana ja helesinine, et sellel polnudki konkreetset sisu. Selle ainus sisu ja eesmärk oli eesti kunst, abstraktselt. Kui tekkis juba konkreetsem lootus, kui kuulutati välja rahvusvaheline arhitektuurivõistlus ja viidi see ka tegelikult läbi, algasid debatid hoone arhitektuuri, mitte sisu üle. Järgnes pikki aastaid vaikset võitlust ehituse rahastamise eest. Kui tõesti ehitamine lähenes, tuli hakata sisu tootma, see oli keeruline, sest tegureid oli ses protsessis palju. Me küll tahtsime moodsat muuseumi, kuid teadmist, mida see tegelikult tähendab, ju eriti polnud. Ühiskonna soovid ja ootused olid erinevad: kes nägi uut hoonet tõsise konservatiivse rahvusmuuseumina, kes pigem nüüdiskunsti muuseumina jne. Palju oli kirglikke vaidlusi. Koguni kunstnikkond reageeris mitut moodi. Tuleb tunnistada, et ega hooguandvat kunstnike fänniklubi polnud, pigem oldi äraootavad ja neutraalselt ettevaatlikud. Seepärast tuli usaldada eeskätt iseennast. Mõned üsna lihtsad põhimõtted, mis lõpuks pinnale jäid, kehtivad tänapäevani, kuigi esinemisvorm on teine. Oleks küll masendav, kui kümne aasta jooksul uusi ideid poleks juurde tulnud.

Kas maailmas on mõni (kunsti)muuseum, mida positiivses mõttes kadestad, mis võiks olla ka meile eeskujuks?

Ma pole kunagi midagi ega kedagi kadestanud, aga õppinud küll. Esimese kooli sain Varssavi Zacheta galeriis, kus tookord oli juhatajaks Anda Rottenberg. 1996. aastal mõjus kunstiteoste vastuvõtmise ruum, kuhu autod turvakaalutlustel said sisse sõita, millegi erilisena. Mind on alati huvitanud suurte muuseumide organisatsiooniline töökorraldus, sest tegemist on väga sensitiivse seltskonnaga. Maailmas on nii palju suurepäraseid, aga väga erinevaid muuseume, mitte ainult kogude, vaid ka eksponeerimise oskuse, võimekuse poolest korraldada ja toetada uurimistööd, olla uuenduslikud, kasutada infotehnoloogilisi võimalusi muuseumi kontekstis. Ma ei oskagi ühte õiget nimetada. Kumu ei saa näiteks rahaliste võimaluste poolest võrrelda äsja taastatud Amsterdami Rjiksmuseumiga, aga ei tohigi võtta sellist positsiooni, et nemad on a priori paremad, et meie ei saa olla nagu nemad. Tuleb võtta positsioon, et meie oleme meie.

Eesti Kunstimuuseumi töötajaskond on pidevalt noorenenud. Kas praeguseks on proportsioonid paigas, kui mõelda haridusliku, vanuselise, hoiakulise jne tausta peale, või on vaja midagi muuta?

Muuseumi töötajaskonda ei saa kunagi koostada normide järgi. Sul on või ei ole andekaid inimesi, olgu nad noored või vanad, mehed või naised, mul vahet pole. Hindan professionaalsust, kohusetundlikkust ja lojaalsust muuseumile. Haridusliku tasemega on lihtne: spetsialisti töökoha võib saada ainult magistritasemega noor inimene. Noored, kes meile tööle tulevad, alustavad enamasti assistendina, kuid mõne aja pärast soovivad jätkata õpinguid magistrantuuris. See annab võimaluse mitte ainult enesearendamiseks, vaid ka tööalaselt edasiliikumiseks. Paraku tähendab see osalist töökoormust muuseumis, sest juba mitmeid aastaid me magistriõpet enam ei toeta. Küll aga toetame doktoriõpet sellega, et doktorandid võivad töötada täiskohaga, kuigi osa tööajast kulub loengutel ja seminaridel osalemiseks. Olen arvanud selle töökohustuste hulka. Muuseumitöö on väga pingeline, kuigi see ehk väljapoole nii ei paista, ning töö kõrvalt teaduskraadi omandamine pole kerge. Muuseumis on aga tekkinud ka uusi ametikohti, mida kümme aastat tagasi planeerida ei osanudki, näiteks digi- või kommunikatsiooniosakonnas, arhiivinduses jne. Üha enam nõuavad kõik osakonnad spetsialiseerunud ja kvalifitseeritud tööjõudu. Palju tuleb õppida muuseumis, kuid algharidus ehk minimaalselt magistritase peab olema omandatud ikkagi kõrgkoolis. Vahel mõtlen, mida kõike tänapäeva muuseumitöötaja õppima ja oskama ei pea! Klassikalist rahulikku muuseumitööd vist isegi ei mäletata enam. Kuid noorte kõrval on ka raudvara olemas ja loodan, et nad koolitavad endale sama võimekad järglased, nagu nad ise on pika karjääri jooksul olnud.

Praegu üldlevinud kontseptsiooni järgi räägitakse muuseumist kui elamus- ja mäluasutusest, kus eriline koht on publikul ja seetõttu ka kõikvõimalikel haridusprogrammidel. Mida hindad Kumu kunstihariduslikus töös kõige enam?

Elamusmuuseumi kuvand tuli muuseumide retoorikasse üsna hiljuti ja sellele ei saa kuidagi vastu vaielda: tahame ju, et inimesed muuseumi tuleksid ja siin ennast hästi tunneksid. Peab aga alati tajuma uurimusliku ja etendava tegevuse piiri: mis lühikeses perspektiivis võib raha tuua, võib pikas perspektiivis rahata jätta. Muuseum peab sisemiselt olema väärikas. See ei tähenda igavust, vaid vastupidi, selline hoiak teeb vabaks ja ka riskialtimaks, sest põhikonstruktsioon ei saa laguneda.

Mis puutub Kumu haridustegevusse, siis see on olnud pidevas muutuses: alustasime väikese grupiga, nüüdseks on osakonnas mitu suunda, tegeletakse erinevate sihtgruppidega. On käivitatud Kumu noorteklubi, mis on väga oluline, sest just gümnaasiuminoori ja üliõpilasi on raske muuseumisse saada. Nende elu on ju nii tihedalt täis õppimist ja igasugu muud huvitavat. Olen äärmiselt rahul sellega, et fookuses on puuetega inimesed. Töökoha puudumise tõttu on see küll pigem Eesti Kunstimuuseumi teises filiaalis, Kadrioru kunstimuuseumis enam välja arendatud, aga ka Kumus liigutakse selles suunas. Eesti muuseumide 2015. aasta muuseumihariduse edendaja aastaauhinna võitis meie Jane Meresmaa, kes ongi spetsialiseerunud puuetega inimestega tegelemisele.

Kas ja kuivõrd on üks praegusaegne muuseum ka teadusasutus?

See on küll üks minu lemmikteemasid, laiemalt ka diskussiooniteema. Olen igati selle vastu, et räägitakse muuseumiteadusest. Sellist asja pole olemas, teadustöö peab igal pool vastama ikka samadele kriteeriumidele. Muuseumi võiks pigem käsitleda omamoodi laborina, kus katseained on käepärast. Meie muuseumis ametlikult teaduri kohta pole, kuid seda selgemalt joonistub välja kaarjoon uurimuslikust analüüsist näituseni ja mitmete projektide puhul ka kaasneva teadustööni. Näitus võib olla ise pikema uurimissuuna üks väiksem osa jne. Teadustöö puudutab ka konserveerimist ning tehnilisi uuringuid. Need suunad ja koostöö akadeemilise maailmaga on meil kenasti palju räägitud ETISes olemas ning märkimisväärne artiklite ja konverentsi­ettekannete arv selle registreis kinnitab muuseumi head taset. Meie inimesed esinevad rahvusvahelistel konverentsidel tihti. Sellest võiks pikalt ja uhkusega kirjutada, aga olgu vaid kolm näidet: 2015. aasta lõpus ilmus X EKMi toimetiste number ning samal aastal võeti Eesti Kunstimuuseum Eesti Teaduste Akadeemia assotsieerunud liikmeks. Eesti muuseumide aastaauhinna teaduse kategoorias võitis Anu Allas Kumu sügiskonverentsi korraldamise eest. Muuseumi toimimine teadustööta pole võimalik.

Kumu tuntakse, vähemalt nooremate inimeste seas, kaasaegse kunsti lipulaevana, kuigi Eesti Kunstimuuseumi peahoonena on seal alati ruumi olnud nii klassikale kui ka kõige uuematele suundumustele. Kas klassikalise ja nüüdiskunsti eksponeerimise vahekord on Kumus paigas? Millal saab nüüdiskunstist klassika? Kas Kumus eksponeerimine on selle eeldus?

Nii oli muuseumi lähteülesanne, et pärand on koos kaasaegse kunstiga. Muidugi võiks Eestis kaasaegse kunsti hoone olla eraldi, sest praegu pole Kumus ju kaasaegse kunsti püsiekspositsioonigi, V korrus tegutseb nii-öelda galeriina. Eks me püüame need kaks poolt siduda nii, et tekiks tervik. Aasta näituseprogrammi paikasättimine on üks keerulisemaid tegevusi ja sugugi mitte pingevaba. 17. II avasime uue ekspositsiooni IV ehk nõukogude perioodi korrusel ja ühtlasi alustame III ehk sõjaeelse perioodi püsiekspositsiooni uuendamist, mis peaks valmima 2019. aastal, kui EKM saab saja-aastaseks. See pole lihtne, sest senised ekspositsioonid on ennast kinnistanud eeskujuna.

Millal saab nüüdiskunstist klassika, seda ma ei oska öelda, ka kaasaegse kunsti piir on ju vägagi diskuteeritav. Modernismist rääkimata. Meie tegime kaasaegse kunsti algusajaga lihtsalt: võtsime Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aasta ehk siis 1991. aasta. Kahtlemata on see formalistlik, aga paremat mõtet pole siiani välja pakutud. Nüüdiskunst, mis on väärinud muuseumiostu, on tõepoolest teel klassika staatuse poole, kas või juba seepärast, et meie kogude töid näidatakse taas ja taas näitustel, need jäävad meelde ja kinnistuvad ühisesse teadvusesse kui midagi kindlat ja väärtuslikku. Arvatakse, eks see ole ka õige, et aeg kinnitab väärtuslikkuse, kuid aeg on ka näidanud, et igal põlvkonnal on oma huvid ja eelistused. Seega on hea, et muuseumis on kunsti, mida uued põlvkonnad saavad nii-öelda unustusest äratada ja mille abil oma kunstiajaloo kuvandi luua. See erinevus, mida saab üha uuesti kasutada, moodustabki klassika.

Olete otsustanud minna sihtasutuse teed. Millised on suure kunstimuuseumi puhul sihtasutuse vormi tugevad ja nõrgad küljed?

Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest me pole veel sihtasutus. Kindlasti on midagi, mida jään kahetsema, näiteks riigimuuseumi tiitlit. Kõlab ju uhkelt, olla riigimuuseum!

Ilmselt jääb kultuuriministeerium ka siis, kui olete sihtasutuse vormile üle läinud, muuseumi peamiseks rahastajaks. Millises proportsioonis peaks olema riikliku ja erakapitali vahekord ühe esindusmuuseumi, nagu seda on Eesti Kunstimuuseum, rahastamisel? Milline on meie tegelikkus?

Usun, et rahastamise süsteem jääb enam-vähem samaks. Sihtasutuse asutaja on ainult kultuuriministeerium ning kindlasti ei tähenda see, et kusagilt hakkab raha juurde tulema. Näeme väga palju vaeva, et teenida omatulu, millega tasume näitusekulud, programmid, haridustöö, kirjastamise ehk kõik, mis ei puuduta haldust. Me teeme ka tõsist tööd toetajate leidmisel, meile on suureks toeks kunstimuuseumi sõprade selts ning seltsi liikmed personaalselt. Meil on oma püsitoetajad, kellele olema väga tänulikud, ning igal aastal leiame mõned uued sõbrad, aga veel kord: mõte, et sihtasutus iseenesest raha juurde toob, ei ole õige. Unistada sellest, et kunagi kannab riik 100% muuseumitegevuse kulud, on natuke naiivne. Selle tee on paljud Euroopa muuseumid küll läbi käinud ja head elu tunda saanud, paraku jäime meie hiljaks. See-eest oleme äärmiselt karastunud eluvõitluses!

Kui fantaseerida, siis milline võiks olla Kumu kümne aasta pärast oma kahekümnendal sünnipäeval?

See peaks olema tark institutsioon. Kogenud ja tark. Kuulama noori ja kuulama vanu, kuulama kunstnikke. Vaatama ringi lahtiste silmadega. Olema tugev ja oma tugevuses riskialdis. Olema ise usaldusväärne. Olema jätkuvalt parim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht