Muuseum on elav institutsioon

OTT KARULIN

Oled pidanud üsna tugeva avalikkuse turmtule all töötama. Mis on muuseumis praegu hästi?

Rael Artel, Tartu Kunstimuuseumi direktor: Tegelikult päris mitmed asjad, näiteks meil hakkab näituste osakond tööle saama. Seal on hästi asjalikud inimesed, kes teevad tublit tööd. Kui uued inimesed tulevad, siis alguses on veidi segadust, aga nüüd on see aeg mööda saamas ja süsteemid töötavad normaalselt. Positiivne on seegi, et kogude osakonnas edeneb töö jõudsalt ning kõik ametikohad on sealgi nüüd täidetud. Kuna meil oli mitu inimest erinevatel põhjustel haiguslehel, siis jäi palgafondis vahendeid üle, mille eest saame ajutiselt võtta tööle inimesi, kes meie kogusid digiteerivad. Meil on nüüd ajutiselt oma fotograaf, see on super. Loomulikult saab see kesta vaid aasta lõpuni, siis peab edasi vaatama.

Rael Artel: „Muuseum ei saa olla pop-up-place, kuhu inimesed korraks tulevad.”

Rael Artel: „Muuseum ei saa olla pop-up-place, kuhu inimesed korraks tulevad.”

Piia Ruber

Ka näituseid on hästi vastu võetud ja toonud ehk publikut juurde. Suur saavutus on, et oleme suutnud paljude näituste juurde teha kataloogi. Kunst on eelkõige intellektuaalne, mitte ainult manuaalne praktika, seepärast on kunstist rääkimine ja tekstide publitseerimine oluline. Oleme avanud raamatupoe ja remontinud haridusklassi. Paigaldame näitusemajja invalifti. Töö käib.

Milline on olnud seniste näituste vastuvõtt?

Usun, et meie näitustest räägitakse rohkem meedias ja erialaprofessionaalide ringis. Samas aga peame arvestama, et muuseumi, mis on tegutsenud 1940. aastast, aegruum või omailm liigub sedavõrd teise sammuga, et kaheksa-üheksa kuud pole lõpliku hinnangu andmiseks piisav. Muuseum ei saa olla pop-up-place, kuhu inimesed korraks tulevad. Peame ikkagi olema kunstiinstitutsioon laiapõhjalisele publikule. Ma ei soovi kedagi välja arvata ja kindlasti meie programm seda ka ei tee, aga oma prioriteedid on meil küll. Näiteks üliõpilaskond kui Eesti tulevane intelligents, kes hakkab kunagi teenima keskmist palka ja ostab siis võib-olla ka täispileti. Lisaks kooligrupid, kellele on muuseumikülastus osa haridusprogrammist. Loomulikult käib meil ka palju vanema generatsiooni esindajaid, aga väga keeruline on saada saali keskealist inimest või peresid. Igasugune muster, ka kultuurilised harjumused muutuvad paratamatult aeglaselt. Võib-olla ühe näitusega polegi selles osas võimalik midagi kardinaalselt muuta, pigem peaks tutvustama mõtteviisi kunstinäitusel käimisest kui lugupeetud ja lahedast tegevusest ja elustiili orgaanilisest osast.

Eks see, mis viltuses majas toimub, on eelkõige vahendamine kõige laiemas plaanis: me korraldame kõige erinevamate inimeste kohtumist kunstiteostega. Kõigil on oma ootused ja hirmud selle kohtumise suhtes. Haridusprogrammid, giidituurid, kataloogid, loengud, laivid, töötoad – see kõik on osa vahendamistegevusest, mis ongi meie põhiülesanne.

Kas näituste vahetumise tempo on paika saadud?

Eks seda optimaalset tempot otsitakse kogu aeg. Ühelt poolt ei saa teha väga lühikesi näitusi, sest info kohalejõudmine näitusest võtab aega, külastajatele peab andma aega reageerida. Me ei saa ka Tartu-suuruses kohas toimida nagu meremuuseum, kes paneb „Titanicu” tüüpi näituse pooleks aastaks üles. Meil pole selleks piisavalt publikut. Kuigi me nüüd eksperimenteerime püsiekspositsiooni formaadiga ehk „Valge maika” ja „Loodusmaagia” olid meil kevadel üleval ja nüüd jälle, on see tekitanud huvitava resonantsi. Kumu püsinäitus on üleval 2006. aastast ja see on okei, aga kui me panime kogude põhjal tehtud näituse vahele „Arheoloogiafestivali”, siis küsiti, et miks jälle needsamad näitused. Sest need on vaated meie kogudele ja neid võiks käsitleda püsinäitustena. Arvan, et enne kui rutiin tekib, tuleb katsetada ja proovida, mis üldse võiks toimida. Oleme ju kunstiinstitutsioon ja avangardiks või pioneeriks olemine on kunsti põhiloomus.

Kas riigimuuseumi puhul peaks näituste peamiseks inspiratsiooniallikaks olema muuseumi kogu?

Jah, peaksime lähtuma muuseumi kogust, aga võib-olla mitte nii otseselt. Mulle tundub, et iga kunstimuuseumi positsioon on üldse üks skisofreeniline positsioon. Ühelt poolt on muuseum kultuuriväärtuste hoidja ehk me oleme samas sahtlis kõigi teiste muuseumidega. Teisalt aga on kunstimuuseum alati elav institutsioon, mis töötab elusate kunstnikega, toodab töid, on kunstiväljal aktiivselt kohal. Me ei ole kunstiajaloo muuseum, mis peaks näitama vaid mingist ajaperioodist kogutud teoseid. Et jah, korraga pärandit kandev mäluasutus ja tänapäevaselt tegutsev elus kunstiinstitutsioon – selle kahetise loomusega tuleb elada, genereerida sellest situatsioonist midagi põnevat ja omas ajas relevantset.

Kriitikud on heitnud sulle ette, et te ei tegele piisavalt oma kogudega ning et oma maja inimestel pole piisavalt võimalusi ise kureerida. Oled sa sellega nõus?

Ei ole. Näitus on väga ajutine nähtus, mis kestab kaks-kolm kuud. Ja kui teha üks näitus veidi teistmoodi ja järgmine mingist kolmandast loogikast lähtudes ja siis järgmine veidi traditsioonilisem ja siis kutsuda külaliskuraator, siis tegelikult midagi katastroofilist ei juhtu. Kogud jäävad ju alles, pigem on see väljakutse publikule. Ma ei taha nii kramplikult kinni hoida milleskti, mis on kunagi kivistunud kellegi pähe ja mille järele pole taibatud küsida. Piirid ja traditsioonid on eelkõige mentaliteet, tegelikult on kunstisektoris eksperimendid lubatud, ja kui need õnnestuvad, võib sellest tekkida uus kaanon.

See, et sa alustuseks kasutasid külaliskuraatoreid, oli ilmselt teadlik valik. Oli see vajalik vaid sissejuhatuseks, muuseumi taaskäivitamiseks või jätkad samamoodi?

Kindlasti mitte kogu aeg. Küll on meil suhteliselt vähe inimesi ja me ei saagi kogu programmi ise teha. See oleks ka igav. Esimesi näitusi, mille kuraatorid olid väljastpoolt, võib ehk tõesti käsitleda kui mingisugust restart’i, et jätta endale aega ette valmistada näitusi, mida me oleme planeerinud. Järgmisel aastal kureerivad valdavalt meie oma maja inimesed, kuigi on ka külaliskuraatoreid.

See, et just kunstnikud teevad kogu­de põhjal näitusi, oli küll teadlik eksperiment. Ühe püsiekspositsiooni kokkupanemine on väga suur töö ja tegelikult me eelmisel suvel ka alustasime sellega, aga kogu selle meediatormi tingimustes see protsess vaibus. Ma ei tea, kas meil ka praegu on jõudu, et see uuesti käsile võtta.

Korraldasime eelmisel aastal seminari teemal, kuidas kommunikeerida kogusid, kus otsisime erinevaid võimalusi. Püsiekspositsioon ei pea tähendama, et sama asi seisab kümme aastat samas kohas ja pildid pleegivad seintele. Kui me paluksime kunstnike asemel kahel juhtival kunstiloolasel meie kogude põhjal näituse teha, siis jutustaksid nad ehk lugu, mida mina olen juba koolis õppinud, ja kordaksid üle, et need on meie krestomaatilised teosed: see on tõde, see on meie parim valik, see on siin. Küsimus on selles, kas kunstimuuseumi nii-öelda põhiseadus on kunstiajalugu sellisena, nagu me koolis õpime, või on meie ülesanne see just ümber mõelda ja uues võtmes kirjutada.

Milline majasisene õhkkond praegu on? Oled sa loobunud lepituse otsimisest?

Õhkkond on töine ja inimesed, kes töötavad, teevad seda täie rauaga. Muutused on ju olnud üsna kiired ja kui mõned on töötanud siin juba 1974. või 1985. aastast, siis on aasta selle kõrval väga lühike aeg ja harjumine võtab aega. Inimesed, kes meil töötavad, on professionaalsed ja muuseumile olulised. Ja kui keegi ei lepi minu valitud suunaga, on tal ju võimalus juba aasta pärast ise direktoriks kandideerida, pakkuda välja oma visioon.

Olukord on selles mõttes veider, et ühelt poolt öeldakse, et muutusi on vaja, aga samal ajal muuta midagi ei tohi, sest süsteem on kogu aeg nii toiminud. Olen hästi palju kuulnud metafoori, et meil on siin muuseumis nagu üks pere. Inimesed veedavad oma elu muuseumis, perekonniti ja põlvkondade kaupa. Mina aga tulin tööle riigiasutusse ja vabariigi suuruselt teise kunstiinstitutsiooni, mitte mingisse perekonda kasulapseks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht