Muuseuminäitus ärgitab kogumisindu
Külli Värnik: „Mikkeli muuseumi näitus on hästi meie moodi: väljapanek on kujundatud aastaringina, millest jääb kodune tunne. Kuid sellegipoolest oleme nii mõnegi oma kogu teose nagu uuesti avastanud.“
Näitus „Silmates maastikke. Perekond Värniku kogu“ Mikkeli muuseumis. Kuraator Kerttu Männiste, näituse kujundus ja graafiline disain Exporabbitilt, kataloogi tekstide autorid Eero Epner ja Kerttu Männiste.
Valitsuse otsusega COVID-19 ohu tõttu on muuseum suletud kuni 28. III.
Mikkeli muuseumis on erakogude tutvustamine saanud lausa traditsiooniks, vaat et igal aastal on väljas mõne kas rohkem või vähem tuntud erakogu teoste valik. Külli ja Peeter Värnik alustasid kunsti kogumisega kakskümmend aastat tagasi: 1999. aastal ostsid nad Aleksander Vardi sügismaastiku. Nüüdseks on nende peamiselt maastikele keskendunud kogus Konrad Mäe, Nikolai Triigi, Ado Vabbe, Oskar Kallise, Roman Nymani, August Janseni, Juhan Grünbergi, Richard Sagritsa, Endel Kõksi ja paljude teiste eesti kunstnike töid. Mikkeli muuseumi väljapanek on nende kogu esimene avalik esitlus.
Teie kunstikogu nurgakivi on 1999. aastal soetatud Aleksander Vardi maal „Sügis“ (1960ndate algus). Miks alustasite kunsti kogumist just Aleksander Vardist?
Peeter Värnik: 1999. aastal sündis meie esimene laps. Tundus, et seda võiks sümboolselt tähistada. Ostsime maali ja istutasime õunapuu. Raske öelda, miks just Vardi, aga see maal kõnetas siis ja on ennast igati õigustanud. Meid köidab maastik, eelkõige on südamelähedane Lõuna-Eesti maastik, millega meil on sügavam side. Selles mõttes esindab Vardi maal meie kogu üsna hästi.
Külli Värnik: Oleks pisut kummaline olnud, kui kogu avatööks oleksime ostnud Konrad Mäe maali. Alustasime natuke vaiksemalt, kuigi juba esimese kogumisaasta jooksul soetasime veel mitmeid töid.
Miks Konrad Mäe maali soetamine oleks olnud erakordsem kui Vardi oma? Kas juba 1999. aastal oli selge, et Mägi on midagi tähtsamat kui Vardi? Ega kunstiajaloos Vardi ju väga palju Mäest väiksem (vähem tähtis) ole: ta tuli kunsti veidi hiljem ning oli Pallases üks Mäe esimesi õpilasi.
Külli Värnik: Meile pakkus Pallas ja tollane aeg huvi juba varemgi, seda näituste ja raamatute põhjal. Konrad Mäe käekiri on kõige sarnasem prantsuse impressionistidega ja see teadmine oli jõudnud XXI sajandi alguseks ka meie kunstiturule. Konrad Mägi oli tegija! Mäletan, et tollal olid veel hinnas Ants Laikmaa ja Nikolai Triik. Need kolm kunstnikku olid teistest tähtsamad.
Millised on olnud need kriteeriumid, millest olete oma kogu komplekteerimisel lähtunud?
Peeter Värnik: Esimene kriteerium, mida oleme alati arvestanud, kui midagi kogusse ostame, on see, et teos on meie arvates ilus. Meie kunstimaitse on kujunenud välja mitte ainult Eesti, vaid ka muu maailma suurte muuseumide ja kunstinäituste külastamise põhjal. Et meile hakkas kõige rohkem meeldima prantsuse impressionism ja postimpressionism, siis oli loomulik, et hakkasime ka eesti kunstnike töödes otsima neidsamu jooni. Tekkisid lemmikud, kelle teoseid kindlasti oma kogusse tahtsime. Teiseks kujunes põhimõte, et soovime igalt kultuuriloos selle ajastu tähtsalt kunstnikult ühte-kahte tööd.
Millal saab kodupiltide kogumisest kollektsioon? Mikkeli muuseumi veebisaidil on teie kogumist iseloomustatud kui intensiivset kogumistegevust. Millal hakkasite mõtlema, et teil on nüüd kunstikogu?
Külli Värnik: Ega me ise nii ei mõelnud. Kogusime pilte koju, siis said seinad täis ja tööd jäid ootama, et eksponeeritut saaks soovi korral vahetada. Kuni Mikkeli muuseumi näituseni me ennast suurteks kunstikogujateks ei pidanud. Käisime Enn Kunila kogu näitustel ja Jaan Manitski muuseumis ning mõtlesime neist kui kollektsionääridest. Eero Epner nägi meie kogu ja julgustas meid seda ka teistele näitama. Tema arvates on meil väga ilus kollektsioon. Alles pärast seda teadvustasime endale, et see on midagi rohkemat kui ainult koju soetatud pildid.
Peeter Värnik: Sel ajal kui tõesti intensiivselt kogusime, võtsime kogu kui terviku seisukohast sihikule Pallase koolkonna ja ka pallaslaste õpilaste kunsti, mis kannab edasi Pallase väärtusi.
Kas olete kogumise käigus avastanud kunstnikke, kellest enne kohe mitte midagi ei teadnud?
Peeter Värnik: Kõige tundmatum sel näitusel eksponeeritud autor on ilmselt Edgar Tomberg.
Külli Värnik: Kui vaadata kas või seda valikut, mis on näitusel väljas, siis mitmed kunstnikud on Pallase ajast, aga neil ei ole Pallasega mingit seost. Oleme valinud töid, mis on Pallase ajast, kuid mis on ikka meile endale kõige rohkem meeldinud.
Mida Pallas teile tähendab: kas kooli ja ühingut või siis ka esteetikat?
Külli Värnik: Pigem esteetikat. Pallase kunstnikud maalisid ilusaid pilte.
Milline on ilus pilt?
Külli Värnik: Ilus pilt on selline, mis sobib koju seinale.
Peetri jutust lipsas sisse, et „kui intensiivselt kogusime“. Kas nüüd on kogu valmis ja olete kogumise lõpetanud? Või vähemalt innuka kogumise?
Külli Värnik: Viimase kümne aasta jooksul oleme tõesti ostnud ainult mõned tööd.
Peeter Värnik: Millalgi aastatel 2011–2013 ammendusid meid huvitava kunsti allikad. Vähemalt meie arvates. Viimastel oksjonitel pakutud kunsti hulgas on meid huvitavaid teoseid taas rohkem liikvel.
Külli Värnik: Kodus ei olnud ka enam ruumi, kuhu töid panna, neid tuli hoidlas hoiustada. Kui nägimegi oksjonil mõnda Sagritsa või Uutmaa tööd, siis mõtlesime, et meil on palju parem juba olemas, miks peaksime veel juurde ostma. Ind vaibus ja euro tulek pani maalide hinna teise skaalasse.
Kas 2008. ja 2009. aasta majanduslangus andis tunda ka kunstiteoste hindades? Kuivõrd saab rääkida meie kunstituru hindade kõikumisest?
Külli Värnik: Ei oska öelda, kuid meie hoog masu ajal ei raugenud. Kui enne masu ostsime igal aastal kümme teost, siis ega see arv masu ajal ei vähenenud.
Peeter Värnik: Eks oskuslikud galeristid oskavad hinnataset sättida just nii, nagu neile on vaja.
Kui mõelda kas või oksjonite hindade peale, siis umbes viisteist aastat tagasi läks Richard Uutmaa väga hästi. Nüüd on tõusnud näiteks Olev Subbi maalide hind mitmeid ja mitmeid kordi. Kas näituse „Silmates maastikke“ puhul on tunne, et teie kogus on mõne kunstniku tööd ikka veel puudu?
Peeter Värnik: Muuseuminäituse tingimustes on nii mõnigi teos lausa särama löönud. Nymani Hispaania motiivi peale olen mõelnud, ka Triigi Norra maastike peale. Kogu kollektsioneerimise aja oleme soovinud saada oma kogusse mõnda Juhan Nõmmiku talvemaastikku.
Külli Värnik: Kui sellest galeristidele rääkisime, siis hakkasid nad meile pakkuma kõikvõimalikke talvepilte. Nüüd ongi nii, et proportsionaalselt on meie kogus talvemaastikke rohkem kui teisi aastaaegu kujutavaid maale. Aasta läbi võib kodus talve vaadata. Aga Mikkeli muuseumi näitus on hästi meie moodi – see on kodune väljapanek. Kuid sellegipoolest oleme nii mõnegi oma kogu teose nagu uuesti avastanud. Näiteks Uutmaa „Maastikku teega“ (1946, 64 × 81 cm) sai kodus vaadata ainult mõne meetri kauguselt, muuseumis saab täiesti teistsuguse ettekujutuse: milline töö!, millised varjud ja sügavus! Otsustasime, et kui pärast näituse lõppu oleme maali koju tagasi viinud, leiame sellele uue koha. Kuna tegemist on koduse näitusega, siis raam on siin väga tähtis. Raamisime väljapaneku tarvis kümme tööd uuesti ja need pildid hakkasid täiesti uut elu elama. Muuseumitöötajatelt saime palju abi: kõigepealt vaatasime koos üle, millised raamid tuleksid välja vahetada, siis suunati meid parima raamimeistri juurde ja seal valisime koos raamid välja. Tööd, mis kodus jäid teiste varju, mis meid üldse väga ei kõnetanud, hakkasid elama. Nüüd on need meie lemmiktööd ja leiavad kodus aukoha.
Millised tööd on teile kõige südamelähedasemad?
Peeter Värnik: Villem Ormissoni impressionistlikel maastikel ja linnavaadetel on imeline omadus anda edasi õhulisust ning kergust. „Elva maastikul“ (1929) on kujutatud paika, mis on meie suvekodust vaid poole kilomeetri kaugusel. Ormisson on meile väga sümpaatne autor.
Külli Värnik: Ormissoni maal oli meil emotsiooniost, mullegi on see teos kogu aeg meeldinud. Meil on olnud omavaheline kokkulepe, et pildid, mida ostame, peavad mõlemale meeldima. Ormissoni pildiga on veel see tore asi, et enne meie kogu näitust avastas Eero Epner, et sellest maalist on 1930. aastal välja antud postkaart. Peeter sai ka selle oksjonilt osta. Need postkaardid olid mõeldud toonase noore kunsti tutvustamiseks. Iga kunstnik valis ise, millise tööga ta ennast kunstiavalikkusele tahab näidata. Järelikult oli see maal Ormissoni meelest midagi väärt.
Mikkeli muuseumi näituse tunnuspilt on Oskar Kallise „Soome maastik“ (1913). Miks tutvustate oma kogu just selle maali kaudu?
Külli Värnik: Algul valis kuraator Kerttu Männiste tunnuspildiks hoopis August Pulsti „Talvise vaate“ (1915), kuid näituse kujundajad ja ka graafilise disaini autorid soovitasid Kallise maali, sest seda saab kasutada piklikult ja ka lapikult, sellest saab hästi detaili võtta, värvid on efektsed. Olime igati päri, sest see on samuti üks meie lemmikuid, olime selle ostnud päris 2000ndate algul ja nüüdseks on see meie kodus pikalt olnud.
Mulle endale meeldivad veel väga Konstantin Süvalo maalid, aga ka Pulsti „Riia majad“ (1915).
See üllatab meeldivalt, sest mõlemad kunstnikud jäävad meie kunsti keskteest kõrvale, ei ole esimese ešeloni mehed ega ole ka Pallasega seotud. Pulsti teatakse eelkõige vanavarakoguja ja muuseumiasutajana.
Külli Värnik: Süvalo puhul jäi silma tema kevadise vaate ja peegelduse maalimise tehnika. Hakkasime tema töödes õpetaja Vilhelms Purvītise laadi otsima. Nii sai Süvalo meile omaseks. Oleme väga rahul, et meie kogu näituse juhatab sisse August Pulsti talvevaade, sest möödunud novembris ei julgenud talve ja lund loota. Mõtlesime, et saame vähemalt maalil talve pakkuda. Nüüd on lood küll lausa vastupidi.
Iseenesest on ju tore, et teie kogu ülevaade ei alga kõige väljapaistvamate kunstnike, nt Konrad Mäe, Nikolai Triigi ja Ants Laikmaa, töödega. Viimasel ajal kipubki kinnistuma arusaam, et kunstikogu on vaid siis midagi väärt, kui seal on mõni Mäe maal. Teie maastike sekka on sattunud ka paar figuraalset kompositsiooni.
Külli Värnik: Sellel näitusel võib tõesti jääda tunne, et meie kogus on ainult maastikud ja linnavaated. Tegelikult on kodus natüürmorte ja veel teistsugust temaatikat, mis aga „Silmates maastikke“ väljapanekusse ei sobinud.
Talve alajaotuses on väljas Lembit Saartsi ekspressiivne tantsivate figuuridega „Habaneera“ (1960). Saarts on järelpallaslane, Ado Vabbe ja Elmar Kitse õpilane, aga ka Ülo Soosteriga seotud Tartu avangardistliku kunstirühmituse liige. Kas te Soosteri kadakate peale ei ole mõelnud?
Külli Värnik: Olen Soosteri töid vaadanud, kuid sellist, mis mitte ainult ei meeldiks, vaid ka sobituks meie kogusse, ei ole oksjonitel ega ka galeriides näinud.
Te lähtute oma valikutes eelkõige sellest, mis teie kogusse sobitub.
Peeter Värnik: Täpselt nii, paljude nüüdiskunstnike teosed on väga sümpaatsed, aga need ei sobitu meie kogusse. Siiski on meil väike valik 1970ndate ja 1980ndate olulisemate autorite teostest, millest on saanud moodne klassika. Seetõttu ei ole neid ka endale soetanud. Mikkeli muuseumi näituse valiku tegi kuraator Kerttu Männiste.
Mis saab teie kunstikogumisest pärast Mikkeli muuseumi kogemust? Kas vahepeal raugenud ind on leidnud uue motivatsiooni?
Külli Värnik: Juba näituse ettevalmistamise käigus, kui muuseumiinimesed meile koju tulid, töid valisid, tuli seesama galeriidega suhtlemise ja oksjonitel osalemise tunne tagasi. See oli hea tuttav tunne. Viimastel oksjonitel käisime ka ise kohal, küll pealtvaatajana. Valisime ka oma lemmikud välja, et vaatame, mis neist saab. Ostuni küll ei jõudnud, kuid ühe jalaga olime kogumisprotsessis taas sees.
Peeter Värnik: Kunstimuuseumi inimesed on nii professionaalsed, et see ületab igasugused ootused. Meid on selle näituse tegemise ajal lausa kätel kantud.