Näitus nagu kuu

 

Näitus ?Expat-Art Centre? Tallinna Kunstihoone fuajees, Ku fassaadil ja Ku-Ku kohvikus kuni 12. I. Näituse on koostanud Mathieu Copeland, osalevad Brian Eno, Pierre Huyghe, Ben Kinmont, Claude Léveque, Didier Marcel, Olivier Mosset, Shimabuku, Dan Walsh, Ian Wilson. Eestlased ei armasta kontseptualismi, vähe sellest, ka eesti kunstnikud ei armasta kontseptualismi. Neile meeldib ikka oma hinges kraapida või transendentseid mõtteid heietada.  Ruraalne muda on teadagi raske ning tekitab depressiivseid mõtteid, vaatad natuke tähti ja kohe hakkab kergem. Minimalismi on eestlased kuidagiviisi omaks võtnud, küll mitte kunsti, vaid disaini kaudu. Hoolimata maadligi nürimeelsusest, üritavad nad ju ikka aeg-ajalt trendikad ja cool?id välja paista. Nüüd nad lösutavadki oma valgetel sohvadel valgete lampide all ja põrnitsevad valget lage. No olgu, lösutagu siis pealegi. Kuigi, jah, minimalism disainis ja minimalism kunstis ei ole kaugeltki üks ja seesama asi.

Eesti Päevaleht 20. XII

Kes viimasel ajal on juhtunud Kunstihoone ümbrusse, võiks olla märganud, et näiliselt rutiinsest argisusest hoolimata on seal siiski üht-teist muutunud. Ku-Ku kohvikus, endises Wiiraltis, on juba tükimat aega väljas briti minimalismi klassiku, kunstniku-helilooja Brian Eno heliinstallatsioon ?2nd Virtual Dream Bells?. Nukrameelsetest kellalöökidest moodustub heliteos, mis on iga päev erinev. Seinal on neli sanga, igaüks neist mängib ühte nooti. Mõnel pool linnas nagu ka Kunstihoone ümbruses on olnud väljas mõningad kaunis kummalise väljanägemisega posterid Eesti Päevalehe 20. detsembri numbri esikaanega, mis vabastatud igasugusest sisust ning asendatud abstraktse joonemänguga. Tegemist on prantsuse kunstniku Pierre Huyghe? teosega. Kunstihoone fassaadil, otse Juhan Raudsepa naisakti all, on Didier Marceli skulptuur kahest üksteise otsa asetatud toolist. Pole kahtlustki, tegu on skulptuurina vormistatud suletuse kujundiga. Aga just suletusest algabki näitus ?Expat-Art Centre? (EA C), mis eelmise aasta lõpul Kunstihoonesse salamisi sisse imbus. See on ?näitus, mis leiab aset siis, kui näitusepaik, mis teda võõrustab, on suletud, kahe näituse vahel, perioodil ühe näituse sulgemisest järgneva avanemiseni. ?EA C? toimub institutsioonile kalendrilistel, finantsilistel, remondi tõttu või muudel põhjustel peale surutud tegevusetuse perioodil,? kirjutab näituse kuraator Mathieu Copeland näituse bukletis. 20. detsembri ning 12. jaanuari vahele jäävad jõulud, aastavahetus, mõned tavapärased puhkepäevad ning ka näitusevahetus Kunstihoone saalides, mil Peeter Alliku personaalnäitus vahetab välja pea kaks kuud Kunstihoones ja selle galeriis eksponeeritud Kabakovide-Meele suurprojekti. Tõepoolest, tühja ja kasutamata jäänud ruumi- ja ajaressursi suhtes oli raske leida paremat hetke selle projekti teostamiseks, sest just neid  hetki ?EA C? ära kasutabki. Tegelikult ainult nende aukude tõttu see eksisteeribki: ?Näitus on siis, kui institutsiooni ei ole?, kõlab statement näituse saatetekstist. Niisiis, kogu näitus on kontseptuaalne ?est, näitus näitusest kui formaadist, mis juba ainuüksi oma olemasoluga osundab teatavatele kunstiinstitutsioonide toimimisrutiini aspektidele: näitus, riiklik püha, puhkepäev, näitusevahetus, avamine, peegeldades neid negatiivina. Seesama Pierre Huyghe poster on selle kohta iseenesest hea näide, kunstnik kontseptualiseerib näituse kui sellise formaalse tunnuse nagu poster, kus on ilmtingimata on märgitud näituse aeg ja koht. Ainult et tema abstraktne poster ei informeeri kedagi mitte millestki, kuigi korraliku näituseposteri formaalsed tunnused on täidetud: ta ise on olemas ja seal on märgitud nii aeg kui ka koht. Seda sorti kontseptuaalsetest ?estidest see näitus koosnebki. Kõik need teosed markeerivad mõnda näituse, institutsiooni, kunstiteoste aspekti või viitavad ?EA C? enda kontseptuaalsetele lähtealustele.

Kontseptualismi klassik Olivier Mosset on tõmmanud ühe lihtsa 1.40 laia halli riba saali seinale põrandast laeni. Üksnes värvi mateeria tõttu ülejäänud seinapinnast eralduva triibuga markeerib kunstnik oma kohalolu. Just selle triibu ootamatu kohatus muidu steriilses valges ruumis annab meile temast aimu. Täpselt samamoodi nagu ka Dan Walshi klaasist ruut, meeter x meeter, Kunstihoone fuajee põrandal: cool geomeetriline kujund, peaaegu nähtamatu, peaaegu olematu nagu näitus ja kunstniku osaluski.

See pole see

Ben Kinmonti teos ?See pole see? koosneb Kunstihoone treppidel vedelevast õhupallist ning signatuurist selle kohal. Nimelt tuleb kuraatoril leida igas kohas, kus näitus toimub, üks külastaja, kes otsib saalis sobiva koha, puhub täis õhupalli, mõeldes samal ajal kõigele muule kui kunstile. Seejärel jätab oma signatuuri seinale. Kõigist neist ?estidest kõigilt näitustelt saavad kõik, kes soovivad, tellida endale fotod. Siin on õieti koos üsna mitu dadaistlikku päritolu kontseptuaalset ?esti ? seega puhas klassika. Kõigepealt Francis Picabia-Marcel Duchamp?i osundus signatuuri maagilisele jõule: see pole midagi muud kui ülevat autentsuse kogemust tõotav lepinguallkiri, no ikka see põhjus, miks me räägime Picassodest ja Magritte?idest, mitte kunstnike konkreetsetest teostest. Picabia lasi kõigil oma sõpradel, nii kunstnikel kui ka mitte-kunstnikel, signeerida  ühe valge lehe, Duchamp sai kuulsaks, kui signeeris Mutti sanitaartehnika vabriku legendaarse toote R. Mutti kunstiteosena. Kui Duchamp võttis 1915. aastal New Yorki emigreerides kaasa teosena vormistatud pudelikese Pariisi õhku, siis kuuekümnendatel müüs itaalia kunstnik Piero Manzoni gallonite kaupa kunstniku hingeõhku loomulikult õhupalli sisse pakendatuna, lisaks sellele signeeris ta veel ka oma modelle. Kuna aga siin signeeris seina ja puhus õhupalli täis külastaja, pole mingi ime, et teos kannab pealkirja ?See pole see?. See tõepoolest ei ole see. Samas on aga kogu protsess ise teatavate modifikatsioonidega või isegi ilma nendeta käsiteldav kui Fluxuse idee-happening. Need omamoodi kunstilised ?käsulauad? koosnesidki publikule jagatud juhenditest selle kohta, mida nood tegema peavad, et kunstiteos lõpule viia.

Diskussioon

Kui inglise kunstnik Ian Wilson 1968. aastal loobus kunstiteoste tegemisest ning kuulutas oma kunstiteosteks vestlused galeriides, oskas ta vaevalt aimata, et 2004/2005. aastal toimub tema retrospektiivnäitus Tallinna Kunstihoones. Aga täpselt nii see läks. On oluline mainida, et ühestki tema diskussioonist ei ole olemas ühtegi ärakirja, salvestusest rääkimata, nende tegemise keelas kunstnik ära. Kui tema teosed on tema vestlused, siis saame retrospektiivi lihtsalt öeldes, et vestlused on juba toimunud. Selleks läheb vaja ainult ühte A4 formaadis lehte ning sinna peale tuleb kirjutada: ?There was a discussion?. Siit soovitus kõigile kunstnikele, kes tahavad edaspidi retrospektiive teha: öelge, et teie näitus on juba toimunud, ja asi tahe.

Claude Léveque?i installatsioon ?Elise van Elise? on kõigist projektis eksponeeritud teostest vahest kõige materiaalsem. Tegemist on abstraktse valgusskulptuuriga, mida saadab justkui suures ja hea akustikaga saalis kohmakalt klimberdatud Beethoveni ?Elisele?. Kuigi teos on surutud tualettide ja garderoobi vahele, jääb ometi mulje, nagu oleks see metsikult suures ruumis. Näitusele tõmbab joone alla Shimabuku, kelle teos ?Näitus nagu kuu? koosneb kohmaka lapsekäega seinale kritseldatud inglise- ja eestikeelsetest samasisulistest tekstidest ning kuu kujutisega T-särgis valvurist, kes seda kogu näituse aja kannab. Tegemist on vägagi pasliku poeetilise võrdlusega. Nii nagu täiskuudki nähakse teatud ajavahemiku tagant, nii nähakse sedagi näitust ainult teatud ajal ? siis kui üks ?institutsionaalne kuu? on saanud läbi ja algab teine. Tallinn on projektile vaid üks maandumispaik: kuu on ennast näidanud juba Lyoni kaasaegse kunsti muuseumis, Londonis ICAs ning Vilniuses Kaasaegse Kunsti Keskuses ning liigub siit edasi veel paljudesse muuseumidesse ja näitusesaalidesse üle maailma. Pealegi, ?empiirilise usu kohaselt, et me kõik näeme ka järgmisel ööl kuud, on sellel näitusel potentsiaal viibida samal ajal maakera igas punktis, muutudes nii kõikjal viibivaks, olla kohal igal ajal ja kõigile inimestele,? kirjutab Copeland.

Valge valgel

?EA C? kui hermeetiline, olemise ja olematuse vahel balansseeriv näitus koos oma olemise ja olematuse vahel balansseerivate teostega on suurepärane suutäis kontseptualismi ja minimalismi, mille haukamiseks aga Eestis paraku gurmaane ei leidu. Selline kunstist mõtlemise ja kunstitegemise viis  on kohalikule kontekstile olemuslikult võõras. Vaevalt et osatakse hinnata ka veel ühte selle projektiga seotud kaasannet, nimelt näituse kuraatori Mathieu Copelandi kokku pandud kontseptuaalset ajakirja Perfect, mis koosneb kaasaegse kunsti klassikute nagu Yoko Ono, Gilbert & George?i, Lawrence Weineri, Art & Language?i, Christian Boltanski ja paljude teiste kaasaegse kunsti klassikute ja suurte nimede spetsiaalselt selle jaoks tehtud teostest. Kuna ajakiri on trükitud valge kirjaga valgele paberile, ütles kriitik selle kohta nii: ?Tegemist on kõige perfektsema asjaga pärast Malevit?i maali ?Valge valgel?. Selle ajakirja kui kunstiteose, mis koosneb omakorda teistest kunstiteostest, saab Kunstihoones omandada vaid neljakümne krooni eest.

Muuseas, erinevalt kõigist teistest Kunstihoone näitustest on ?EA C? külastamine kõigile tasuta.