Nagu kivid voolavas vees

Tallinna Linnagalerii näituse pealkiri on laenatud Naima Neidre teoselt, kuid loodus ja aja voolamine sobivad kõigi kolme autori teoste ja loomehoiakuga.

KATRIN KIVIMAA

Näitus „Nagu kivid voolavas vees“ Tallinna Linnagaleriis kuni 8. XI, kuraator Tamara Luuk, kunstnikud Tiiu Pallo-Vaik, Naima Neidre ja Ingrid Allik.

Tallinna Linnagalerii näitusel on väljas Tiiu Pallo-Vaigu (1941), Naima Neidre (1943) ja Ingrid Alliku (1958), kolme erisuguse loomelooga kunstniku teosed. Kunstiliigi määratlusest, nagu maalikunst, graafika ja keraamika, mida õpitud, on väljapaneku mõtestamisel abi vaid osaliselt. Pallo-Vaik jätkab maalimist, meie graafika kuldvarasse kuuluvate teoste autor Neidre esineb seekord akvarellmaaliga ning Alliku installatsioonid ja väikeobjektid on ammugi ületanud traditsioonilise keraamika piirid.

Näituse kuraator Tamara Luuk tutvustab väljapanekut nõnda: „Tiiu Pallo-Vaik, Naima Neidre ja Ingrid Allik [—] on nagu värvilised kivid, mida ajavool järjest kaunimaks lihvib. Ei tule kõne allagi, et need voolu oma kehalikkusega takistaksid või ümber suunaksid, selleks on nad liialt haprad. Et vesi neid omatahtsi siia-sinna veeretaks, ei tule samuti kõne alla. Selleks on neil piisavalt kaalu.“* Näituse pealkiri on laenatud ühelt Naima Neidre teoselt, kuid loodus ja aja voolamine sobivad kõigi kolme autori teoste ja loomehoiakuga. Aja vool on üha tähendusrikkam, kui ollakse jõudnud eluteel keskpunktist kaugemale.

Abstraktsionismi variatsioonid. Tiiu Pallo-Vaik on viimastel aastatel jõudnud oma loometeel tumedatooniliste poolabstraktsete maalideni, mille pinnad muudab eriliseks peene sulega teostatud krakleejoonis. Mõnel maalil on kujund äratuntav, teised mõjuvad aga täiesti abstraktselt. Nagu ta varasemaski loomingus seob selle näituse teoseid huvi loodusobjektide ja valguse koosmängu kujutamise vastu. Seejuures jõuab mõne töö loodusmotiivi abstraheerituse tase nii kaugele, et kõnelda võiks pigem kunstniku fantaasiamaailmast kui välise, füüsilise maailma kujutamisest.

Naima Neidrel on seekord väljas pastelsetes toonides abstraktse kujundistuga akvarellid, kus oleks kujutatud justkui veealust hägusena paistvat maailma. Domineerib laialivalguv ringikujund, mis toob meelde mälupildid looduslikest objektidest: veemull, vihmapiisk, laineriba või ka voolava vee all hägusad piirjooned omandanud kivi. Akvarellimaali tehnikat hästi tundvale vaatajale on need teosed ka tehniliselt läbipaistvad.

Ingrid Allik on nii eriilmeline kunstnik, et tema teosed seostuvad mitmete kunstitraditsioonidega. Hariduselt keraamik, üks esimesi jaapani raku uurijaid ja praktiseerijaid Eestis, esines ta suvel disaini- ja tarbekunstimuuseumis leidobjekte ja eri tehnikaid kombineeriva installatiivse vabaloominguga. Siinsel näitusel toimivad tema keraamilised ja looduslikest materjalidest väikeobjektid omamoodi jõukeskmena, mis hoiab kolme autori töid koos. Tema väike­objektide puhul torkab samuti silma jaapanipärase esteetika mõju: armastus minimalistlike vormide vastu, loodusvormide abstraheerimine ja kaduvuse ilu esiletoomine.

Näituse „Nagu kivid voolavas vees“ esimeses ruumis mängivad kooskõlaliselt Naima Neidre pildid ja Ingrid Alliku kolmemõõtmelised objektid.

Paul Kuimet

Näituse esimene saal, kus kooskõlaliselt mängivad Naima Neidre pildid ja Ingrid Alliku kolmemõõtmelised objektid, tõi mulle kunstiajaloost meelde ühe olulise näituse, mis muutis 1960. aastatel minimalistliku kunsti tõlgendamise ja esitlemise traditsiooni. Legendaarse kunstikriitiku Lucy Lippardi kureeritud „Ekstsentriline abstraktsionism“, mis toimus New Yorgis 1966. aastal, vastandus tollal valitsevale kõvale (hard) ehk kõvasid ja tööstuslikke materjale kasutavale minimalistlikule skulptuurile ning oli saanud innustust dadast ja sürrealismist. Teiste seas esinesid näitusel Eva Hesse, Louise Bourgeois ja Bruce Nauman. Erinevalt minimalismi peavoolust kasutasid need kunstnikud pehmeid materjale, ebakonkreetseid ja voolavaid vorme. Nende skulpturaalsete ja installatiivsete objektide suhe looduse ja materiaalsusega erines radikaalselt tööstuslikke materjale eelistavast ja geomeetrilistel põhivormidel põhinevast minimalistlikust skulptuurist.

Millest selline assotsiatsioon? Kuigi enamasti on Alliku teoste puhul viidatud jaapani visuaalesteetikale ja sellega haakuvale maailmanägemisele, on tema ja Hesse loomingus silmatorkavaid sarnasusi, kui vaadata kujundistut, eri meediumide põimimist ja looduskeskkonda inspiratsiooniallikana. Ilmselt põhjustas selle assamblaaž „Leitud ja lisatud“ (2020), mis koosneb kalavõrgust järele jäänud juppidest ja neile lisatud keraamilistest elementidest. Kunstniku käsi ja kujutlusvõime on vorminud juhusliku ja taaskasutatud pehme materjali unikaalseks kunstiteoseks. Nn ekstsentriline abstraktsionism (Lippardi käsitluses) rajanes eelkõige teose kui kehaliselt ja meeleliselt tajutava objekti võimalikult vahetule mõjule vaatajale. Millise suhte teos kui materiaalne ja ruumiline objekt vaatajaga loob?

Ei ole mingit kahtlust, et sama probleemipüstitus on kohaldatav Alliku teostele – näituseruumis oma kohta hoidvatele objektidele. Parema tunnetamise nimel peaks vaataja need veel kauaks või põgusaltki kätte võtma. See pole küll kahjuks lubatud. Päris korrektne see kunstiteoreetiliselt ehk ei ole, kuid miks mitte esitada sama küsimus Neidre ja eriti abstraktsete Pallo-Vaigu tööde puhul ning arutleda, milline on teose ja vaataja vahetu suhe – suhe, millest autori kavatsus, lugu ja pealkiri on välja jäetud. Võiks lähtuda kuraatori suunistest ja tõesti püüda näitust kogeda eelkõige intuitiivselt.

Kureerimiskeel. Nüüd siis tuleb rääkida näituse kureerimiskeelest. Tamara Luuk on meie kunstiväljal üks omapärasemaid kuraatoreid, kelle põhimõtetega võib nõustuda või mitte, kuid silma ta torkab ja on meie kunstiruumis praegu ainulaadne. Erinevalt kureerimisviisidest, mis tõstavad esile kontseptuaalset ühtsust, meediapõhisust või kunstiloolist arengut, võiks Luugi kuraatorikeelt nimetada poeetiliseks. Ta oskab luua esmapilgul ootamatuid kooslusi, tuua kokku kunstnikke, kes töötavad eri vahenditega, esindavad erinevat kunstiharidustraditsiooni või kelle loomingu hoiakud ja teemad jäävad üksteisest piisavalt kaugele, nii et ei vaataja ega erialaprofessionaal seosta neid automaatselt.

Eriti torkab tema isikupärane lähenemine silma väikestel näitustel. Ma ei väida, et poeetilises kureerimisviisis puudub selge juhtlõng või -printsiip, vaid nimetaksin seda esteetilis-kunstikeelelise ajutise kooskõlamise põhimõtteks. Just nimelt ajutise, sest kuraator ei väida enamat kui seda, et tema esitatud kooslus on siiski ainult üks võimalikest ja ajaliselt piiratud. Tahtes olla kriitiline, võib selle samastada formalistliku lähenemisega, kui juhindutakse ainult teose välisilmest. Vastuväide kõlaks: aga Luuk võtab arvesse teose esteetikaga kaasneva tundelaengu, tonaalsuse, vaataja reaktsiooni. Samuti hoiab puhtasse formalismi langemise ära teatud nihestus, olgu see siis tekitatud teoste visuaalse või temaatilise erisuse põhjal: tekitatud kooslus toimib küll voolavalt, aga individuaalsete kunstnike erisus on kogu aeg nähtav (ja võib-olla ka teatud tasakaalutus nende vahel).

Kõigepealt nägin kirjeldatud tööprintsiipi Kate Lyddoni ja Angela Maasalu ühisnäitusel „Throbwerk“ (2019), veelgi üllatavamalt toimis see Mall Parise ja Edith Karlsoni näituse „Õed“ puhul (2020). Ja nüüd siis „Nagu kivid voolavas vees“. Ei ole juhuslik, et kõigil nimetatud väljapanekutel töötab Luuk naiskunstnikega, aga ta on kaugel sellest, et esitleda naiste vaadet või naiste kunsti homogeensena. Vastupidi, teda huvitab väga eri tüüpi eneseväljendus ja maailmanägemine, paeluvad eri põlvkonda ja aega kuuluvate loovisikute katsumused ja heitlused. Mõningad neist on konkreetsemalt sõnastatud. Mõned lihtsalt on – nagu kivid voolavas vees.

*https://www.kunstihoone.ee/programm/nagu-kivid-voolavas-vees/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht