Nagu väikese linnu lend

Evi Tihemetsa näitus ei olnud niivõrd mõeldud tervikliku ülevaate, kuivõrd probleemiasetusena, sammumisena ühest perioodist teise.

VAPPU THURLOW

Share this...

Facebook

Twitter

XX sajandi lõpukümnendite kunsti tundvale inimesele kangastuvad Evi Tihemetsa nime kuuldes värsked, uuenduslikest ideedest kantud graafilised lehed risti-rästi viirutustega, värvi või fotoga vääristatud dekoratiivsed ja ometi graafilised kompositsioonid, mis vahendavad mõtlikke meeleolusid või kirkaid tundepuhanguid.

Rahvusraamatukogu VI korruse näitusesaali väljapanek võis selles mõttes üllatada, et Evi Tihemets oli välja pannud midagi veidi traditsioonilisemat. Kui võtta arvesse pealkirja „Tagasivaated”, saab see mõistetavaks: kunstnik vaatas siin rohkem oma kujunemisaastatele, keegi ei ole ju sündinud modernistiks, vaid õppinud kunstnikuks samm-sammult. Lõpetanud kunstiinstituudi 1958. aastal, sai ta meile väga hästi teada põhjustel realistliku koolituse, kuid koos sellega ka oma põlvkonnale lausa tunnuslikuks kujunenud trotsliku hoiaku selle realismi suhtes, soodumuse küsitleda, kompida, ületada õpitut kõikvõimalike kunstiliste vahenditega. Kuna nimetatud üleminekust, omapärasest muundumisest realismist selle vastanditeks on viimasel ajal palju räägitud ka seoses Evi Tihemetsa põlvkonnakaaslastega, näitab seegi temale nii omast iginooruslikku kaasaskäimist aktuaalsete teemadega ja soovi vüümida vaatajat oma isikupärase stiili väljakujunemise protsessi. Näitus ise polnud mõeldud niivõrd tervikliku ülevaatena, kuivõrd probleemiasetusena, sammumisena ühest perioodist teise; seda tähelepanelikult uurides võis vaatajagi jõuda teatud tõdemusteni.

Kõige varasemad tööd olid instituudis tehtud, kipsijoonistustest, mille valmimisaeg oli 60 tundi – selliste iseloomulikuks näiteks on ka „Venus” plakatil. Kompositsiooni kahe naismodelliga oli täiendatud nn soustiga, musta vees lahustuva pigmendiga, millega pliiatsijoonistust elavdati. Palju kasutati modellide maalimiseks akvarelli; tihti olid nood rõivastatud teatrikostüümidesse. Suvel maalisid üliõpilased maastiku- ja interjöörietüüde, mille toredaks näiteks oli lihtsa suitsutare vaade, voodil ilus punasetriibuline muhu vaip. Näitusel oli ka „Vaade Toompealt”, Balti jaama rööbastikele ja rongidele avanev panoraam, mis on osavalt väiksesse formaati surutud. See teos saadeti Moskva näitusele ja tõi sealt preemia.

1960. aastatel töötasid paljud kunstnikud üheskoos ja nendest stuudiumidest on säilinud etüüde, mida on erinevalt, kuid samaaegselt interpreteerinud mitu loojat. Nii kutsus Aino Bach oma Tallinna Kunstihoone ateljeesse joonistama Vive Tolli, Evi Tihemetsa jt. Näiteks Debora Vaarandi portree on üks niisuguseid töid, mis valmis korraga mitmel kunstnikul, ja Evi Tihemetsa tõlgendust saame sel näitusel näha. Mai Levin nimetab seda ühe näitena tema lüürilistest portreedest, samuti „Tiinat”, suurte tumedate silmadega tüdrukut, kes hoiab kassi süles. Maastikest avaldub 1960. aastatele iseloomulik stiliseeriv tendents söövituses „Otepää talvel”, kus näeme ilusat ovaalse kujuga järve koos ümbritsevate raagus puudega. „Väikesel tööstusmaastikul” paistab roosa päike intensiivselt läbi rohmakate, jõuliste kraanade. „Kõrvitsate paaris” rõhutatakse mustal taustal efektselt akvatinta faktuuri: suured piklikud aedviljad on ümbrutatud heledate täppide nagu lumega. Üks ilusamaid graafilisi lehti on „Pihlakas”, mille lehtede ja marjakobarate õhe pits joonistub taevasinisele taustale. Kunstniku isikupärase stiili aegumatust näitas samas eksponeeritud „Tulbipeenar”, mis kannab üllatavat aastaarvu 2003. Evi Tihemetsast kirjutades olen ikka otsinud seda õiget väljendit, mis võiks täpsemalt iseloomustada talle omase väljendusviisi tabamatut võlu. Lõpuks leidsin enda meelest sobiva võrdluse, mis peaks edasi andma kergust või põgusust. Puid, pilvi, taimi ja inimesi näeb kunstnik õhulise pilguga, puudutades neid riivamisi nagu väikese linnu lend.

Tema loomingu läbi ja läbi graafilisuse juures on hämmastav teada saada, et kunstiinstituudis tahtis Evi Tihemets teisel kursusel teoks teha oma unistuse ja graafikakursuselt lahkuda, et hoopis maalikunstnikuks õppida. Ta tegi selleks ka proovitöö, mis on tänaseni säilinud ja näitusel eksponeeritud: rõõmsavärviline portree pearätikuga naisest mulgi kuues. Lõpuks jäi ta siiski graafikasse, aga elavaid, lopsakais värvides maale tegi ka edaspidi. Näiteks pärast meeldejäävat Armeenia reisi on valminud hulk värvikaid natüürmorte vaasidest, kandikuist ja ergavais värvides lõunamaa puuviljadest.

Näituse kujundaja Vello Asi oli omaette seinale paigutanud meeleoluka portreede galerii, mille juhatas sisse „Portree ikooniga”. Evi Tihemets on sellel kujutanud iseend koos Vladimiri Jumalaemaga. Kuigi teisi inimesi näeb ta sageli lüüriliselt, tundub, et on enda vastu küllaltki karm. Pildil valitsevad küpsed toonid ookrist kuni sügavpunaseni, mõlema naisenäo pruunid silmad vaatavad ühtmoodi küps-mureliku pilguga. Ka teisel autoportreel koos Ants Viiresega ei ole rõõmsad, vaid pigem tõsised, malbed näod. Kaunis tumepunaste taustaroosidega „Ema portree” seevastu hõõgub armastusest, meenutades kunstniku sõnu oma vanemate ja just ema kohta: „See oli rahulik ja kooskõlaline abielu, kus ema oli kõige hing oma siniste silmade, lokkis pea ja alati naerva ja laulva suuga.”

Näituse lõpetas eraldiseisva osana Evi Tihemetsa draamateatri näitusele tehtud kollaažiseeria „Öine maskiball”, omapärane äraarvamismäng, kus tuntud näitlejate osaliselt varjatud näod jätavad siiski piisavalt ruumi isiku äratundmiseks. Sellisel põneval viisil on portreteeritud Arne Üksküla, Salme Reek, Ita Ever, Mikk Mikiver, Ilmar Tammur, Voldemar Panso ja Elle Kull. Neid ümbritseb meeleolukas taust tiivuliste muusade ja kulissitaoliste vormidega.