Nähtamatu linn

Anna Kaarma: „Ühel hetkel hakkasin Lasnamäel eristama konnotatsioone, mida on sinna aastate jooksul jäetud. Suutsin kõike palju paremas valguses näha.“

MADLI EHASALU

Tallinna fotokuu selleaastane peanäitus „Intensiivsed paigad“ suunas külastajaid näituseruumidest väljapoole: muu hulgas sai minna avastama Lasnamäe hooneid, tühermaid ning, mis olulisim, Lasnamäe seni vähetuntud ajalugu, nõukogudeaegse suurprojekti raames rajatud kunstnike ateljeesid.

Anna Kaarma intervjueeris kümneid eesti kunstnikke, kellel on olnud Lasnamäega ateljeekorteri kaudu isiklik side või kes elavad seal praegugi. Nende intervjuude põhjal – kuid püüdes samal ajal paigutada intervjuud laiemasse kultuurilisse konteksti – on valminud koostöös kirjanik Jan Kausiga kolm audio­jalutuskäiku, mis leiavad aset Lasnamäel mitmes paigas ning pakuvad osalejatele sissevaadet linnaosa hingeellu. Lisaks poeetilisele narratiivile sisaldavad audiotuurid ka väljavõtteid intervjuudest kunagiste ateljeekorterite elanike Ülle Marksi, Jüri Kassi, Terje Ojaveri, Jüri Ojaveri, Naima Neidre, Elin Kardi, Jaan Elkeni, Eve Kase, Urmas Muru, Raoul Kurvitza, Mari Kurismaa, Kalju Kivi, Ene-Liis Semperi, Urmas Pedaniku, Signe Kivi, Herald Eelmaa ja Sirje Helmega. Heinz Valk räägib Lasnamäe ainulaadsete katuseateljeede rajamise taustast ja käigust, toonase valitsuse koostööst Arsi kunstikombinaadiga. Projekt toob kunstnike lood nende endistest või praegustest elupaikadest otse publiku ette ning näitab, et ükski elamiseks mõeldud ruum pole puhtalt praktiline, et ajalugu ja kultuuri võib kohata ka täiesti ootamatutes paikades. *

„Lasnamäe helirännakud: poeetilisi tähendusi funktsionaalsele ruumile“ on jätkuvalt saadaval iseseisvalt jalutamiseks ja kuulamiseks mobiilirakenduse Echoes ja isiklike kõrvaklappide abil eesti, vene ja inglise keeles. Echoes mobiilirakenduses leitavad nime all: Lasnamäe helirännakud /  Lasnamäe Sound Expeditions / Ласнамяэ — аудио-экспедиция.

2017. aastal oli sul, Anna, EKA galeriis näitus Lasnamäe tüüphoone läbilõikest betoonmakettide, fotode ja videote seeriaga. Selle elukeskkonna kunstilisse kujutamisse oled kaasanud ainuüksi fotokuu projekti palju inimesi, sealhulgas ka Jan Kausi. Sa ise elad siiani Lasnamäe ateljeekorteris. Millal tuli Lasnamäe teema sinu juurde?

Anna Kaarma: Lasnamäe elukeskkond on olnud palju aastaid mu kunstitegemiste teema või pigem on kunst olnud see meedium, kuhu olen suunanud Lasnamäel elamisest tekkinud mõtete ja tunnete energia. Eks ma olen ka mõelnud, et tahaksin Lasnamäelt ära minna, nii nagu suur osa tuttavaid on teinud. Tunnen ennast seal osati siiani tulnukana, paljuski keelebarjääri tõttu. Siis aga pidin selle suhte mõtteliselt ümber pöörama: et kuidas tahta elada kohas, kus ei taha elada. Kui näiteks sõitsin bussiga läbi kanali, tundus kõik ümbritsev varem üsna ebameeldiv, aga ühel hetkel hakkasin seoses oma graafilise disaini töödega märkama Lasnamäe hoonete ja keskkonna juures konnotatsioone, mida on sinna aastate jooksul jäetud. Järsku muutusid arhitektuurilised vormid väga graafiliseks, nii et suutsin seda kõike aktsepteerida ja palju paremas valguses näha.

Mul on olnud Lasnamäe teemadel kaks isikunäitust. Esimene oli „Tüüp 121“ EKA galeriis, kus osutasin Lasnamäe arhitektuurilisele keskkonnale. Foto ja videoseeriate kõrval keskendusin Lasnamäe majade materjalile, käisin korduvalt ka Loksa betoonitehases, et teada saada, kuidas betoonplokke valmistatakse, millest betoon koosneb. Teine oli 2019. aasta näitus „Piirimail“ Hobusepea galeriis, mis oli ühtlasi mu magistritöö uurimus. Sealt sai alguse ka mu koostöö Jan Kausiga, kutsusin ta koos Marge Monkoga oma magistritöö juhendajaks. Nüüd ongi asi jõudnud Lasnamäe helirännakuteni, mis hakkasid algkuju võtma juba eelmisel aastal. KKEK tellis minult artikli oma väljaande Meenutaja rubriiki sellest, kuidas ateljeekorterid Lasnamäele tekkisid ja kuidas neid kunstnikele jagati. Mina ise polnud sel ajal veel sündinudki, seega pidin hakkama nullist uurima, kes neis eriplaneeringuga korterites on üldse elanud ning nende mälestusi koguma. Kui olin artikli valmis kirjutanud, hakkasingi teemat juba sügavamalt lahti kaevama. Kuna ma ise elan ühes Lasnamäe ateljeekorteris, olin juba kaua mõelnud, millised need teised ateljeekorterid välja võiksid näha, mis neist saanud on, kes neis elavad või elasid jne. Sedasi see protsess algas.

Üks nõukogudeaegne Lasnamäe suurprojekt puudutas ka kunstnikke: mitmete 9- ja 16-korruseliste majade viimasele korrusele rajati kunstnikele ateljeekorterid. Jan Kaus ja Anna Kaarma ateljeekorteri katusel.

Piia Ruber

Jan, kuidas on teie koostöö arenenud ja tekstiloomega haakunud?

Jan Kaus: Anna on olnud mu viimaste aastate üks kõige olulisemaid kaasamõtlejaid. Mind on juba pikemat aega huvitanud maastiku mõtestamine, ruumipoeetiline lähenemine linnamaastikule ning selle huvi väljendamiseks kasutasin ma tükk aega ilukirjandust, sest ilukirjanduses saab läheneda teemale intuitiivsemalt. Siis hakkas ilukirjanduslik lähenemine ammenduma ja ma tahtsin ikkagi täpsemalt sõnastada, miks mu suhe Tallinna linnaruumiga ei lahene. Sedasi proovisingi hakata leidma oma probleemile väheke filosoofilisemaid määratlusi. Sel ajal, kui ma seda tegin, kutsus Anna mind oma magistritöö juhendajaks. Meil oli Annaga mitu vestlust, nende käigus jõudsin paremate sõnastusteni. See nähtava ja nähtamatu linna kontseptsioon, mida olen juba korduvalt ka väljendanud, sündis ikkagi suuresti Annaga arutledes. Kui ma õigesti mäletan, siis väljendi „nähtamatu linn“ ütleski meie vestluses esimesena välja Anna.

Tegelikult on nähtamatu linna idee seotud ka Lasnamäe poeetiliste jalutuskäikudega. Mul on tunne, et nähtava ja nähtamatu linna pinge on tugevalt kohal ka meie helirännakutes. Kui nähtav linn on ainuline, siis nähtamatut linna on sama palju, kui selles linnas inimesi, nähtamatu linn on iga inimese isiklik suhe ruumiga, inimese isiklikud trajektoorid, kohtumised, pilgud, tema kogemused ja nendest kogemustest vormuvad mälestused. Nii et pole olemas kahte identset nähtamatut linna. Olen kasutanud vene kirjaniku Mihhail Šiškini mõtet kohtumisest mälestusmärgi juures ja mälestusmärgist kohtumise juures. Esimene osutab nähtavale linnale, aga kas kohtumisest tekib ka mälestusmärk, on igaühe enda teha. Igal juhul on nähtamatu linn nähtavast rikkalikum, sest seal on suur hulk lugusid, suurem osa neist jutustamata. See on keeruline teema, aga Anna aitas mul fookuse paika sättida.

Need helirännakud on nagu märkamisharjutused, need aitavad pöörata tähelepanu detailidele, mis on sinu kui rännakutekstide autorile olulised.

Kaus: Need helirännakud püüavad anda vastust küsimusele, kuidas tõlkida nähtamatut linna kuuldavaks ja jalutatavaks. Lasnamäel on seda eriti huvitav ja tänuväärne teha, sest Lasnamäge ollakse harjunud mõistma ruumina, kus ei saagi midagi sügavamalt tähenduslikku tekkida, kuigi moodsa Lasnamäe lugu ulatub juba viiekümne aasta taha ja selle ajaga on seal väga palju lugusid aset leidnud. Meie püüamegi neid lugusid nähtamatusest nähtavale tuua.

Muide, kui rääkida tehniliselt või halduslikult, siis Lasnamäe on Tallinna vanim linnaosa. Lasnamäe territooriumil sai ju alguse Tallinna eellugu, kuna Iru linnamägi kuulub Priisle asumisse.

Kaarma: Hea, et sa tõid selle nähtava ja nähtamatu teema esile, sellega haakub mu varasem tegevus, kui otsisin avaliku ruumi ja isikliku ruumi vahelisi piirialasid. Ma sattusin 2018. aastal kuulama „Ööülikooli“, kus Jan rääkis immanentsest ja jagatavast ruumist. Sa mõtestasid nähtamatut, isiklikku linna kui jagamatut ruumi, mida ei olegi võimalik täielikult kellegagi jagada. Olin neist teemadest varasemalt alateadlikult (Jan parandaks, et „teadvustamatult“) mõtisklenud, seda raadiosaadet kuulates tabas mind aga tugev äratundmine, mida varem polnud osanud nii täpselt sõnastada.

Kaus: Jah, ükski sisemine ruum pole teisega identne, oma suhet saab teisele kirjeldada, aga teisel pole võimalik seda suhet või seisundit ennast tunnetada.

Kaarma: Ja siis on see meie jagatud, nähtav, füüsiline, pidevalt muutuv keskkond. Aga eks meil tekkisid Janiga ka vaidlused, mina olen ikkagi püüdnud isiklikku ruumi oma töödes jagada. Minu videotes ja installatsioonides on olnud tugevalt sees jagamise püüe, püüd kogemusi detailselt nähtavaks ja tajutavaks teha. Magistritööga seoses jõudsin nähtamatule ruumile lähemale kuulmise kaudu. Olen küll ühes kindlas kohas, oma kodus, aga mu ümber on vaid helides väljenduv tundmatus, seinte taha jääv on anonüümne ja nähtamatu. Teistes korterites ja ruumides on palju helisid, mille päritolu on tundmatu. Selles mõttes haakub see kõik ka helirännakutega, kus kohalikud lood ja ajalugu saavad nähtavaks just kuulmismeelte kaudu.

Kaus: Tahaksin jagada üht kogemust, millest Anna oskab paremini rääkida, sest ta tutvustas seda kohta mulle. See juhtus paar aastat tagasi kevadel, Anna kutsus mind ja mu abikaasat Lasnamäele väiksele jalgrattamatkale. Ta viis meid Lasnamäe Centrumi taga asuvale suurele tühermaale, mis asub Punase tänava, Osmussaare tänava, Mustakivi tee ja Taevakivi tee vahel. Anna rääkis sellest kui põnevast kohast, kuigi ma mõtlesin alguses, et misasja, väga kummaline arusaam põnevusest. Anna aga näitas, et varem oli seal metsik paik, tihe võsa ja ta oli avastanud, et üks mees, kes ise ei elanud Lasnamäelgi, vaid Väike-Õismäel, käis sel tühermaal regulaarselt endale oma muinasjutumaad ehitamas. Läksimegi selle muinasjutumaa jälgi otsima ja leidsime ka.

Kaarma: Ma ise leidsin selle koha nii, et Mattias Malk viis meid kunstiakadeemia ühe foto-urbanistikakursuse raames teekonnale EKKMi juurest Jõelähtmeni. Me liikusime jalgsi linnahalli tagant „Stalkeri“ radadel, kokku kõndisime umbes nelikümmend kilomeetrit ja osa teest läbi Lasnamäe. Selle käigus sattusimegi sinna tühermaale, kus keegi oli pajuvitstest ehitanud rajad, sillad, onnid, lisaks servad sealsetele tiikidele, pisut nagu vaateplatvormi taolised asjad. Täiesti arhitektuurilised rajatised! Uskumatu, et satud kohta, mis väljastpoolt vaadates paistab lihtsalt võsa, mis ei tundu isegi nõnda sügav, et sinna mahuks ära kellegi salajane maailm. Siis tekkis mõte, et seda jalutuskäiku võiks kuidagi jäädvustada ja otsustasime kahe kursuse­kaaslasega, et ehitame sinna ise ka ühe munakujulise onni, et lisada keskkonda üks objekt selle isiku stiilis, kes oli sinna oma ehitisi rajanud. Ja muna ehitamise käigus me siis kohtusimegi selle ehitajaga. Ta oli vana mees, rääkis vene keeles, nii et meil oli raske suhelda, aga saime aru, et ta tuleb sinna iga päev hoopis linna teisest otsast, sõidab bussiga läbi linna. Ütles, et talle meeldib seal jalutada, mistõttu ta hakkaski sinna pajuokstest rajatisi juurde tekitama.

Millised motiivid tal võisid olla? Seda võib vaadelda kui mingit hullumeelsuse ilmingut, tema võis näha selles korrastamissoovi.

Kaus: Igasugune korrastamissoov on mingil määral hullumeelsuse ilming.

Kaarma: Nüüd hiljem, kui teisele tühermaale hakati rajama suurt Tondiraba parki, avastati seal võsa sees veel suuremad hütid ja muud objektid. Ma pole neid veel üles leidnud, aga ma olen neist pilte näinud. See on päris suur ala, neid pole lihtne leida.

Jan Kaus: „Lasnamäge ollakse harjunud mõistma ruumina, kus ei saagi sügavamalt tähenduslikku tekkida, kuigi moodsa Lasnamäe lugu ulatub viiekümne aasta taha.“ Jan Kaus ja Anna Kaarma.

Piia Ruber

Kaus: Käisime seal Annaga paar päeva tagasi ning avastasime sealt ühe silla, mis oli ilmselgelt käsitöö, keegi salapärane linnaelanik oli selle ehitanud ning Anna muidugi ronis sellest üle. Mõtlen tihti sellele Väike-Õismäe mehele, kes tegi sinna võssa oma väikse kunstiteose, mis on nüüd juba koos võsa mahavõtmisega hävinenud, välisest linnaruumist kadunud, ainult mõned üksikud roikad kusagil püsti ja kui sinna ehitatakse mingi poeketi ladu, kaob sealt igasugune jälg selle mehe loomingust. Ja mulle tundub, et meie helirännakuid võibki näha katsena ruumi lugudele tagasi võita. Üks lugu on sealt ruumist kadunud, aga me püüame jäädvustada teisi lugusid, mis on seal ruumis tekkinud. Kunstnikuateljeed annavad selliste lugude jutustamiseks ju palju võimalusi. Need muudavad Lasnamäe Eesti uuema kunstiloo osaks. Seda enam et sellised ateljeed on juba tasapisi kadumas.

Kaarma: Ühe kahekorruselise ateljee, kus elasid Ülle Marks ja Jüri Kass, ehitas uus omanik ümber kaheksaks eraldi korteriks, sinna majutati ilmselt Ida-Virumaa töölisi. Marks ja Kass elasid seal 22 aastat, nii et nad lahkusid sealt üsna hiljuti, 2013. aastal. Väga huvitav, mis ühe kohaga võib juhtuda, kuidas üks intensiivsus võib muunduda hoopis teistsuguseks intensiivsuseks.

Helirännakute tekstidest tuleb välja, kui palju on individuaalsetes kogemustes kollektiivset kogemust. Kuidas nad sinu kogemuses põimuvad või põrkuvad? Millisena Lasnamäe elanikud ise linnaosa tulevikku näevad?

Kaus: Mul on sellele võimatu vastata, kuna ma ei ela Lasnamäel. Aga koostöö Annaga, helirännakute kirjutamine, on mulle Lasnamäed muutnud. Enne oli see linnaosa ikkagi suuresti mittekoht, läbikäiguala. Nüüd aga on Lasnamäel juba palju kohti, kuhu mu pilk pidama jääb. Kas või need Kivila tänava kaks tornmaja, kus Vladimir Smirnov pidas noorte kunstistuudiot, mis on samuti eesti kunstilukku väikese jälje jätnud. Või see Ümera 54 torn, sest nüüd ma tean, et selles majas, Urmas Muru ateljees, filmiti „Sügisballi“. Sellesama maja rõdul seisab filmi alguses tuulest räsitud Rain Tolk. Kui Tallinnas oleks kõik minu otsustada, võtaksin selle maja kaitse alla.

Lasnamäe linnaosa valitsus on pöördunud ka kunstnike liidu poole, et teada saada, millised kunstnikud millistes majades on tegutsenud, et seda kuidagi ära märkida.

Kaarma: Üks teema, mis on olnud õhus helirännakuga paralleelselt ja enne sedagi, tegeleb äärelinna kummituslike liiklussõlmedega, need on omamoodi „nõrgad monumendid“. Kui rääkida Lasnamäest, siis üks tuntumaid kummituslikke liiklussõlmi on muidugi Laagna tee trammiliin ja selle depoo, aga mulle on tähtsad olnud ka kunagisest lennuväljast alles jäänud paeplaadid. Vanasti ulatus peamiselt sõjavangide ehitatud lennurada üle terve Lasnamäe, seda veel kuni 1980. aastate alguseni. Kui mu enda maja juurde hakati ehitama vaat et uut mikrorajooni, uusi tornmaju, siis ehituse käigus kadusid lennuvälja plaadid sealt kandist täielikult. Ma ei taha öelda, et idealiseerin selliseid nõrku mälestusmärke, vaid mind huvitavad viited minevikule. Füüsilised objektid kipuvad kaduma, aga mälestusmärk siiski täielikult mitte, sest mingi märge või jälg jääb kuhugi või kuidagi alles. Lennuvälja kadumine on jällegi hea näide sellest, kuidas toimivad välise ja jagatud ruumi ning sisemise, isikliku ruumi vahelised suhted. Need murenenud plaadid on justkui väikesed tähelepanekud ja viited minevikule, maamärgid, mis osutavad õrnalt kunagi olnule, kui samas praegune linnakeskkond on totaalselt muutunud.

Kaus: Nii et kui räägime oma helirännakul lennuväljast, asub jalutaja kunagise lennuvälja territooriumil. Nagu asuks palimpsestil. Mulle meeldib, et helirännakuid saabki kogeda just koha peal liikudes, jalutuskäikude tehnilisse lahendusse on kirjutatud sisse vajadus liikuda: areaalid aktiveeruvad telefonis alles siis, kui jalutaja neisse siseneb. Nähtamatut linna kirjutatakse ka jalgade ja pilkudega.

Kui rääkida Lasnamäe elamute ruumi­planeeringust, siis eelarvamus on selline, et need korterid on väikesed. Kitsad ja piklikud, meenutavad tunnelit. Kuidas sina seda ruumi tajud?

Kaarma: Tegelikult on hoopis varasemad, 1960ndatel ehitatud Mustamäe korterid väikesed. Need ei olnudki nagu mõeldud täiskohaga elamiseks, sest arvati, et suurem osa elust toimub väljaspool korterit ja seal käiakse peamiselt magamas. Neil olid näiteks imetillukesed köögid, sest arvati, et inimesed einestavad mujal. Aga eks siis 15 aasta jooksul mõeldi ka ümber, Lasnamäe korterite planeeringud on juba paranenud, need on head isegi praegusel ajal: suur esik, toad hargnevad nii, et igaühte on eraldi sissepääs, köögid on suured.

Tornmajade ateljeekorterites oli elutuba kõige suurem ruum, ateljeeosa kõrgus oli kuus meetrit, nii et kui sa endale sinna ise korrust vahele ei ehitanud, ei pääsenud sa ülemistele akendele ilma redelita ligi. Nende ruumidega on nii ja naa. Kunstitegemiseks on seal palju valgust. Aga näiteks Kotka peatuses on need punased tornmajad, mille küljes, kanali kohal on eenduvad kuubikud, mis on praegu väga ohtlikus seisus, nende renoveerimine ja korrashoid nõuab päris suuri finantse, nii et seal valitsevad lausa äärmuslikud tingimused. On probleemid tuule ja niiskusega.

Kaus: Minu vaade ateljeekorteritele oli romantiline: kunstnikud asetati elama maa ja taeva vahele, ühiskondlike reeglite piirimaile, aga kunstnike endi mälestustes on palju juttu halbadest tingimustest: vesi tuleb läbi, tuul puhub. Needsamad konsooliosaga ateljeekorterid, mida Anna just mainis, olevat tuulise ilmaga isegi kõikunud. Esimene Anna intervjuu, mida ma kuulsin, oli tehtud Kalju Kiviga. Ja tema rääkis väga värvikalt, kuidas ta oma ateljeesse sisse kolides seal remonti tegi ja kõiksugu mürgiste ainetega mässas. Ja siis hakati Väo karjääris kaevandama ja ta maja hakkas vibreerima.

Kaarma: Kõik majad vibreerisid. Kogu linnaosa.

Ja teisalt ikkagi küsimus, millal muutub miski kaitsmisväärseks. Kui rääkida taas lennuväljast, siis Vega residentsi ees on mõned paeplaadid veel alles.

Kaus: Kardan, et kunstnikuateljeede kaitsmiseni ei jõuta. Vähemalt õigeaegselt mitte. Aga see muudab Anna töö veelgi väärtuslikumaks, sellest rääkimine on kultuurilooline tegu.

Üles kirjutanud Jan Kaus

*13. X vestlesid Anna Kaarma ja Jan Kaus sellest projektist EKKMis, vestlust juhtis fotokuu publikuprogrammide kuraator Madli Ehasalu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht