Nähtamatu tabamine

DAGNE AAREMÄE

Kai Kaljo tuletas Positiivi näitusega meelde ühe peamise foto omaduse panna aeg tarduma ja kehtestada hetke võim.

Kai Kaljo näitus „Nähtamatu“ Positiivi galeriis 16. IX – 4. X.

Positiivi galeriis oli fotokuu raames väljas Kai Kaljo Mazzano Romano külalis­ateljees valminud fotoseeria, kus kunstnik on jäädvustanud tuule käes lehvivate kardinatega akent. Seeria algab justkui valgelt lehelt: valge taevaga ülevalgustatud aknavaade on ainuke pilt, kus kardinad on sõlme seotud ja seisavad liikumatult paigal. Foto oli eksponeeritud üksinda omaette galeriiseinal. Kõrvalseinal oli väljas viiest pildist koosnev rida, kus kardinad on sõlmest lahti libisenud ja lendlevad tuule käes. Kardinad liiguvad iga pildiga aina koomale. Viimasel pildil on kardinad katnud aknavaate peaaegu täielikult. Kolmanda seina piltidel on kardinat tantsitav tugev tuulepuhang möödas, fotodel on aimata selle õrna järelkaja. Viimane, ka eraldi eksponeeritud pilt osutab seeria esimesele fotole. Kardinad seisavad liikumatult, nagu seeria esimesel pildil, kuid fikseeriv sõlm on lahti, üks kardinatest on otsapidi aknalaual. Vaataja ei saa teada, kas kunstnik on sõlme ise avanud, et eksponeerida vaatemängulist liikumist, või on sõlm avanenud tuule tõttu. Avatud sõlm mõjub igatahes vabaduse metafoorina.

Tuul on väänanud kardinad koreograafilistesse poosidesse. Fotograafia vahenditega on aga seisatatud tuul, liikumine, tuletades vaatajatele meelde üht peamist foto omadust panna aeg tarduma ja kehtestada valitud hetke võim. Fotol näivad kardinad skulptuuridena. Tundub, et kunstnik on võtnud endale (tantsu)lavastaja rolli, sest seerias on jäädvustatud kõige iseloomulikumad hetked ehk kauneimad poosid.

Miks on kunstnik valinud nii subtiilse liikumise edastamiseks staatilise foto kas või video asemel, seda enam et Kai Kaljo on oma loomingus üksjagu kasutanud just videot? Koosneb ju videogi kaadrite reast, piltide seeriast. Fotodel kujutatud aken meenutab kolmerealiste aknaruutude tõttu filmilinti.

Samalaadsete piltide reana esitamisel ilmneb fotole omane tardumus. Just fotomeediumis tuleb esile kõige väiksemgi piltide erinevus, videos liiguks aga tuules keerduv kardin katkestuseta ühest hetkest teise. Loomulikult saab ka videos tekitada hetkelisi katkestusi, kuid see ainult paljastaks video fotolikkuse ning video näilise voolavuseta jõutaks tagasi fotoseeria juurde. Fotoseeria pingestatuse tagavad kaadrite vahele jäänud nähtamatud hetked, mille teeb nähtavaks üksnes vaataja kujutlusvõime. Kuna vaatajale esitatakse üksnes valik neist hetkedest, puudub vaatajal ajaline mõõde. Sellegipoolest on foto videost vabam. Videoformaadis ei saa vaataja valida, kui kaua ta kardina lehvimise mingit staadiumi vaatab, sest see on tema eest ära otsustatud.

Vaataja kogemus tekib piltide esitlusviisist: kolm tööd olid klassikaliselt raamitud klaasi ja musta kitsa raamiga, kuus aga tuhmil kapaplaadil. Raamitud teoste klaasi peegelduse tõttu sai vaataja ka ennast teosega koos näha, kuid tuhmidest piltidest möödudes võis ta tunda end piltide suhtes nähtamatuna. Peegeldusega piltidel on kardinate kokkupuutepunktid kõige väiksemad või isegi peaaegu olematud, võrreldes ülejäänud pildireaga samal seinal, justkui tehes vaatajale pilti sisenemiseks ruumi. Ka eelviimane pilt on raamitud. Kunstnik tahaks justkui näituse alguses ja lõpus tuletada vaatajatele meelde nende kohalolu ning ühtlasi seda, et igaüks tajub pilte vastavalt oma elukogemusele ja teadmistele.

Kas Kaljo tahab selle seeriaga näidata nähtamatut jõudu, tuult või midagi metafüüsilisemat? Fotoseeriat võib vaadata ka Kaljo lummuseseisundi jäädvustusena. Kordumatu vorm, mille kardinad tuulepuhangus võtavad, omandab idee tähenduse: tähtis ei ole enam kardin, vaid liikumine ehk nähtamatu jõud, mis tarretab tuule. See meenutab dokumentaalset lähenemist, kui kunstnik valib ühe vaate ja jälgib pingsalt, mis selle sees toimub, ehk autor sekkub minimaalselt ja laseb elul jutustada. Mingis mõttes sarnaneb autori positsioon sel juhul vaataja omaga. See peegeldub ka Kai Kaljo kommentaaris näitusele: „Kaheksa nädala jooksul ei raatsinud ma akent kordagi kinni panna. Pildistasin ja joonistasin Mazzano kindluse ilmselt kõige suuremast aknast avanevat pidevalt muutuvat vaadet peaaegu iga päev: kord ujus otse akna tagant mööda pilv, kord üllatas mind otse alt jõest algav kahekordne vikerkaar, kord tõusis selle üksiku suurema puu tagant naeratades inimese näoga kuu. Suvi kestis igavesti, kuni ühel päeval sai minu aeg läbi“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht