Naisfotograafid Venust vabastamas

Näitus „Nude“ koondab enda alla 32 naiskunstniku nägemuse alasti kehast, enamiku näitusel esitletud lavastusfotode tunnusjooneks on esteetiline veetlus ja sensuaalsus.

MARGE MONKO

Näitus „Nude“, kuraatorid Johan Vikner, Thomas Schäfer, Pauline Benthede ja Maarja Loorents. Fotografiskas kuni 19. I 2025.

Alustan kaugemalt. Mind on juba pikemat aega köitnud eelajaloolised jumalannakujukesed, mida võib kohata peamiselt Vahemere-äärsete riikide muuseumides. Lisaks sellele, et neid esineb sadades versioonides, iseloomustab Venuse-kujukesi erakordselt volüümikas naisekeha – nende rinnad, puusad, kõht, tagumik ja reied on vormitud liialdatud proportsioonidega.

Selle üle, miks kujukeste puhul selline kehatüüp domineerib, on spekuleeritud palju. Kunstiajaloolane LeRoy McDermott on väitnud, et paleoliitikumi perioodi figuurid vahendavad naise vaadet iseendale ehk siis enda kehale ülevalt alla vaatamise perspektiivi. Ta on oma hüpoteesi kinnitamiseks teinud fotograafilised katsed, kus on pildistatud ülaltvaates nii originaalkujukesi kui ka last ootava naise keha ja neid siis kõrvutanud.¹ Tulemused on hämmastavalt sarnased.

Külastades näitust „Nude“ meenusid mulle need Venuse kujukesed uuesti. Ka siin on keskmes naise keha väga erinevates vormides ja variatsioonides, kujutatuna eranditult naisfotograafide poolt. Näitust saatvas tekstis rõhutatakse mitme­kesisust – erinevate kehatüüpide esindatust, aga ka seksitöötajate ning BDSMi ja LGBTQIA+ kogukondade pildilist kujutamist. Kuna fotokunstis kipuvad siiani domineerima lääne päritolu autorid, tuleb näituse koostajaid tunnustada ka geograafilise haarde poolest, sest kaasatud on kunstnikupositsioone ka Aasiast, Aafrikast ja Ida-Euroopast.

Performatiivsed kehad

Enamik Fotografiska näitusel eksponeeritud teostest on lavastusfotod. See lähenemine eeldab kunstnikult kavandamist, planeerimist, valguse seadmist, misanstseeni loomist ja modellide juhendamist. Hetke tabamisest pole siin mõtet rääkida, sest lavastusfotos ei jäeta midagi juhuse hooleks. Rõhk performatiivsel kehal ongi ehk see, mis eristab Fotografiska ekspositsiooni mitmest teisest viimasel ajal toimunud samateemalisest näitusest Eesti Rahva Muuseumis, Fotomuuseumis ja EKA galeriis. Ometi ei leia siit performance’ile sageli omast transgressiivset ehk ühiskondlikke tabusid ja piiranguid ületavat lähenemist, enamiku näitusel esitletud lavastusfotode tunnusjooneks on esteetiline veetlus ja sensuaalsus.

Moefotograafina tegutseva Carlota Guerrero suurejoonelistel aktifotodel on naisi kujutatud hõimuna, nad seisavad, juuksed kokku põimitud, seljaga kaamera poole või poseerivad külg külje kõrval publikule otse silma vaadates. Tema grupiportreedel joonistuvad välja erinevad, ent siiski kaasaegse iluideaali raamidesse jäävad kehatüübid.

Rootsi päritolu Julia SH on oma modellideks valinud täidlase kehaehitusega naised. Ta jäädvustab neid fotostuudio neutraalses keskkonnas, viidates nii maalikunsti ja skulptuuri aluseks olnud modelli uurivale aktikrokiile. Eesti Eks­pressis ilmunud intervjuus toob kunstnik välja huvitava vastuolu, nentides, et ajalooliselt tähistas lopsakas keha viljakust ja jõukust, tänapäeva Ameerika Ühendriikides võrdub aga ülekaalulisus vaesusega.² Kahju, et näitusel on Julia SH-lt vaid kaks fotot – veidi mahukam seeria oleks võimaldanud tema kunstniku­positsiooni paremini avada.

Nii mõnelegi on ilmselt tuttav Arvida Byströmi nimi. Ta on kunstnik, kes sai esiotsa tuntuks oma Instagramis avaldatud erootiliste fotode tõttu. Fotografiska näitusel olevast komplektist ei puudu ka tema juba ikooniliseks on saanud foto virsikust. Võib oletada, et selle inspiratsiooniks on olnud stseen Luca Guadagnino 2017. aasta filmist „Kutsu mind oma nimega“. Byström, nagu paljud noorema põlvkonna naiskunstnikud, on objektistamise teinud n-ö enda omaks, eksponeerides end ja oma seksuaalsust kontrolli käest andmata.

Eesti kunstniku Cloe Jancise loomingut esindab näitusel videoteos „Sobiv ihu“. Kaadris on erinevaid kosmeetilisi näomaske kandev kunstnik, kes võtab ära ning seejärel paneb selga tagasi beežides toonides rõivaesemeid ja pesu. Nagu teose pealkirigi viitab, on teemaks normidesse sobitumine, inglisekeelne nude tähistab muu hulgas ka riiete või meigi tooni, mis sarnaneb kandja nahavärviga.

Kunstnik mängib videos vaataja tähele­panu ja uudishimuga, kaasates teda omamoodi striptiisi-performance’isse. Siinkohal tuleb teha kõrvalepõige ja tõdeda, et teose tehnilise info (trükitehnika, formaat, videote puhul kestus) etikettidele lisamata jätmisega teeb Fotografiska vaatajale karuteene. Jancise teose juures ei ole mainitud video kestust ega ka seda, et see mängib katkematu vooluna ehk loop’ina. Selle teose puhul on see info väga oluline, sest videos on moment, kus tegevus hakkab jooksma tagurpidi ning teose idee mõistmise seisukohast oleks oluline, et vaataja selle ära tabaks.

Lisaks kirjeldatud kunstnikupositsioonidele on näitusel hulk teoseid, mis kujutavad kehaskulptuure looduses või mõnes neutraalses ruumis. See lähenemine on tuttav modernismiajastust – Edward Westoni, Alfred Stieglitzi ja paljude teiste meesautorite fotodelt. Nendel piltidel on keha justkui asi iseeneses, esteetiline uurimisobjekt, mis on sotsiaalsest kontekstist välja lõigatud. Kas selline vaatamisviis teeb 180-kraadise pöörde siis, kui kaamera taga on naine? Las iga vaataja otsustab selle üle ise.

Näitusel leidub ka tooremaid ja vahetumaid lähenemisi. Jaapani kunstnik Momo Okabe portreteerib oma lähiringi kuuluvaid transsoolisi inimesi. Tema fotod on enamasti punastes või rohelistes toonides, pildistatud läbi värvilise filtri, mis elimineerib ära ülejäänud osa spektrist ja tekitab melanhoolse alatooni. Samuti läks mulle korda Lina Scheyniuse tundlik ja poeetiline seeria, mis jõuab naise kehakogemuse pildilise vahendamisega hoopis intiimsele tasemele. Tema objektiiv on tulnud kehale lähedale ja suunanud pilgu sellistele väikestele detailidele nahal nagu muljumisjäljed, kortsud ja nendele langev valgus.

Küllap on need hetked, mida on kõik kogenud, aga seda veenvaks pildiks vormistada suudavad vähesed. Sarnane lähenemisviis iseloomustab nüüdisaja ühe tuntuima fotokunstniku Elinor Carucci loomingut, kelle aineseks on algusaegadest saadik olnud tema enda elu. Carucci piltidel võib näha nii teda ennast kui ka tema partnerit, aga ka ema, lapsi ja teisi pereliikmeid. Kunstniku elu on vahepeal jõudnud sellisesse punkti, et ühel hetkel avastas ta ennast dokumenteerimas iseenda keskiga ja nagu alati, on ta seda teinud lähivaates nii tehnilises kui ka kujundlikus mõttes.

Ühe huvitavama kontseptsiooniga teoseid sellel näitusel on Joana Choumali „Awoulaba / Taille fine“, mis vaatleb Elevandiluurannikul toodetud mannekeene. Nende valmistamisel lähtutakse enamasti Aafrika tüüpi ilu­ideaalist, mida iseloomustavad lopsakad rinnad, lihavad reied ja laiad puusad, ent enamasti on need mannekeenid tavapärasest heledamat tooni. Kohalikku naiseideaali nimetatakse awoulaba’ks, taille fine on aga termin, mis viitab Lääne ilustandarditele. Choumali fotokollaažid toovad esile ühiskondliku ootuse, mille kohaselt naine peaks üheaegselt mõjuma autentsena ja vastama globaalselt domineerivale ideaalile.

Näitus kui vastupanu

Tuleb tõdeda, et kogenumale kunsti­vaatajale suudab näitus üsna vähe uusi vaatenurki pakkuda. On pildimotiive, mis ringlevad fotokunstis aastakümneid – keha kohandumas maastikuvormide järgi, heleda ja tumeda nahatooniga modellide kõrvutamine (vt Benettoni reklaamid 1980datel), kehaskulptuuride loomine kangaste ja maalingute abil.

Seda öelnuna tunnen ometigi, et siinkohal tuleks teha paus ja välja suumida, et näha laiemat pilti. Kirjutan seda teksti päev pärast Donald Trumpi võitu USA presidendivalmistel. See on sündmus, mis tähistab fašismi, misogüünia ja populismi võidukäiku. Me elame ajal, mil ühes maailma progressiivseimaks peetud riigis on abort üleriigilise seadusega keelatud ning konfliktipiirkondades kasutatakse naiste ja laste vägistamist endiselt sõjarelvana. Naistele ja vähemustele annavad sellised sündmused signaali, et nad ei saa end oma kehas turvaliselt ja täisväärtuslikena tunda ning et visalt kätte võidetud inimõigused võidakse iga hetk tagasi pöörata.

Kõike seda arvestades tuleb tunnistada, et „Nude“ ja Fotografiskas korrus allpool asuv Shepard Farey näitus mõjuvad praegusel hetkel ülimalt poliitiliselt ja isegi radikaalselt. „Me tahame südikust, nüansirohkust, kõikvõimalikke soomääratlusi. Uus akt esitab ebameeldivaid küsimusi, see on ohtlik ja uuenduslik,“ sedastab kuraator ja kunstiteadlane Aindrea Emelife oma tekstis „Vabastage Venus“, mis on üks kolmest näitust saatvast esseest. Ta küsib, kas suudame Venuse päästa tema kitsast pihast ja portselanvalgest veatust nahast, viidates maalikunstist tuntud merevahust ilmuvale Venusele, kes erineb oma välimuse poolest eelajaloolistest viljakusekujukestest nagu öö päevast. Meessoost loojate ja kunstiasjatundjate domineerimise tõttu jäi just see kujutelm Venusest aastasadadeks visuaalkultuuris tooni andma.

Leedu päritolu Ameerika arheoloog Marija Gimbutas on paleoliitikumi- ja neoliitikumiaegseid Vahemere-äärseid tsivilisatsioone kirjeldades maininud, et neis peeti naisenergiat transformatiivseks jõuks. Naise keha on toidu ja elu allikas, sellel on võime muuta veri piimaks ja tuua ilmale endast erinevaid olendeid – mehi ja poegi. Just selline keha saab olla vastupanu algatajaks ja võimestajaks ning seda tahaks ka kunstis ja visuaalkultuuris rohkem näha.

1 McDermott. Self-Representation of Upper Paleolithic Female Figurines. Current Anthropology, Vol. 37, No. 2, (Apr. 1996).

2 Andrei Liimets, Fotograaf, kes oli esimest korda suuremat modelli pildistades pahviks löödud: „Ma ei promo rasvumist, ma näitan seda“. – Eesti Ekspress, 6. X 2024.