„Nad hakkasid kõnelema“ Kumu V korrusel kuni 3. VIII. Kuraatorid Ann Mirjam Vaikla ja Hanna Laura Kaljo.
Strukturalistid on loodust ja kultuuri vastandanud, teised mõtlejad aga toonud välja selle, et inimene ja tema keskkond moodustavad tervikliku, järjepideva süsteemi. Inimesel on oht selles lummavas, kohati ka poliitilises võrgustikus ära kaduda. Ometi on mõtet kliimakriisi valguses inimese positsioon kui selline ning kõik tema senised tegemised uuesti üle vaadata, enne kui tuleviku poole tuisata. Eile avanes Kumus näitus „Nad hakkasid kõnelema“, mille puhul just seda laadi uurimistööga tegeletaksegi. Kuraatorid Ann Mirjam Vaikla ja Hanna Laura Kaljo vaatlevad inimese piiridest kaugemale ulatuva maailma poliitilisi tahke.
Rääkige natukene sellest näitusest. Mida seal näha saab? Millised on selle jõujooned, temaatilised raskuspunktid, kontseptuaalsed pingekolded?
Hanna Laura Kaljo: „Nad hakkasid kõnelema“ on rahvusvaheline rühmanäitus, kus võetakse vaatluse alla keha ja keskkonna põimitus. See ilmneb näiteks paikadega seotud kultuurilise praktikaga seoses, aga ka „keskkonna trauma“ mõistes, kusjuures tuleb nähtavale see, et keskkonna kahjustamine jätab haavad ka inimese kehasse, tema hingeellu.
Ann Mirjam Vaikla: Näitusel välja pandud töödes uuritakse sideme katkemist keha ja ümbruskonna vahel. Keskkonda kurnav inimtegevus muudab maastikke ja teisi elupaiku tundmatuseni, seetõttu on järeltulevatele põlvedele arusaamatud neist paikadest kirjutatud lood ja neis esinevad motiivid – ehk siis kogu pärimusliku ökoloogilise koosluse. Näitus ongi katse hakata kõnelema just sellisest katkestusest – tihkest, põlvkondadeülesest vaikusest. Eksponeeritud on tööd, mis hõlmavad nii somaatilist, see on keha sisekogemusele suunatud taju- ja kujutlusvõimet, kui ka inimülese maailmaga (more-than-human worlds) dialoogi astumist. Need teosed räägivad keha ja maa ühendatuse taastamisest. Või vähemasti selle võimalikkusest.
Kaljo: Ühe osa näitusest hõlmabki mäletamise võimalikkuse küsimus. Siinkohal lähtutakse vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioonist, kus on rõhutatud, et üksikilmingute, näiteks mõne laulu, tantsu või käsitööeseme püsimajäämisest olulisem on säilitada pärandi ehk teadmiste, oskuste ja tähenduste edasiandmiseks sobiv keskkond. Aga kas meenutamine on ülepea võimalik, kui pärandile aluse pannud suhtevõrgustik – ökosüsteem – on rebenenud?
Kes siis ikkagi kõnelema hakkasid?
Vaikla: Inimtegevuse põhjustatud keskkonnamuutusi saab mõtestada ka näiteks koloniaalajaloo ja selle kestva mõju raames. Niimoodi saab oma hääle inimese kõrval ka inimülene maailm: rääkima hakkavad koloniaalkatastroofi üle elanud eluvormid ja -viisid.
Kaljo: Kui me esimest korda selle näituse tegemise raames kohtusime, rääkis Ann Mirjam oma huvist käsitleda trauma temaatikat keha ja kehalisuse vaates. See viis minu mõtted Soome keskkonnasotsioloogi Outi Autti uurimistöödele Kemijoki kaldal. Seal on jõe korduv tammistamine alates 1949. aastast tekitanud suure keskkonnamuutuse, mis vormib jätkuvalt nii maastikke kui ka sealsete elanike sisemaailma. Kui tammidega lõigati läbi lõhede rändeteed, katkes ka inimestes, kelle identiteet ja elatusallikad on tihedalt jõega seotud, väga oluline kultuuriline maastik.
Kohati tõi järsk keskkonnamuutus kaasa vaimse trauma, mis ilmnes Outi Autti uurimistöö käigus pauside, viivituste ja sõnatusena. Kui me videokõne teel Auttiga kohtusime, rääkis ta ühe intervjueeritava vaevu sõnastatavast igatsusest: üdini tuttav, igat päeva kandnud veevulin, jõe kõne, oli kadunud. See vaikus ümbritses ka nooremaid inimesi, kes keskkonnamuutust ise ei olnud kogenud – ning vanemate inimeste tunded jäid tihti sõnastamata. Siit kasvaski välja üks näituse keskseid küsimusi: kuidas mäletada, kui pärandina on edasi kandunud vaikus?
Seega on kõnelema hakkamisel sel näitusel mitu tähendust. Ühelt poolt tähendab see põlvkondadeülese traumaga silmitsi olemist, teiselt poolt ka inimülese maailma, jõe kõne märkamist, väärtustamist ja kaitsmist. Eriti näitusele kaasatud Põhjamaade põlisrahvaste kunstnike Pia Arke ja Outi Pieski ning noore eesti kunstniku Mia Tamme teoste kaudu viitab pealkiri avaramale arusaamale, kellel on ülepea võime ja õigus kõneleda, ning asjaolule, et teadmised, mida väljendatakse, pole alati ilmtingimata sõnalised. Need on ka emotsionaalsed, meelelised, ruumilised ja kehalised.
Oskate te öelda, miks on kõik need teemad just praegu õhus? Kuidas erineb see näitus teistest, võib-olla natuke samasuguse probleemipüstitusega väljapanekutest?
Vaikla: Mulle meenub paari aasta tagune vestlus kuraator Taru Elfvinguga. Sealt jäi kõlama mõte, et inimesed ei peaks rääkima enam pelgalt kliimamuutusest (climate change), vaid klimaatilisest õiglusest (climate justice). Inimtekkelised järsud keskkonnamuutused ning nende avaldumine inimkehas puudutab valusamalt neid, kelle igapäevaelu kulgeb suurematest metropolitest kaugel ning kelle elukorraldus, uskumused ja traditsioonid on rohkemal või vähemal määral seotud maaga. Sedapidi jõuame keskkonnamuutuste ja koloniaalajaloo ning selle kestva mõju omavahelise seotuse juurde.
Kaljo: Keskkonna- ja kliimateemad on kaasaegse kunsti näituste puhul levinud, aga vähem on selliseid näitusi, kus on võetud eesmärgiks rääkida neil komplekssetel teemadel just kogemuslikult ja põlvkondadeüleselt.
Näitusel kõlav inimülese maailma hääl nihutab loodetavasti perspektiivi inimkogemuselt laiema suhtevõrgustiku, see on koos liikumise ja muundumise poole. Kuhu me siit edasi suundume? Milliseid kujutelmi vajame, et üksteisega paremini suhestuda?
Kui nüüd väheke konkreetsemaks minna, siis mille alusel te kunstnikud näitusele valisite?
Vaikla: Kunstnike väljavalimine kulges loomulikult. Kohaliku tausta põhjalt piirideülese loo rääkimiseks kaasasime kunstnikke peamiselt Eestist ja lähikonnast ehk Balti- ja Põhjamaadest. Astusime dialoogi selliste tuntud kunstnikega nagu Merike Estna ja John Grzinich, mõlemal valmisid näituse tarvis uued mastaapsed teosed. Noorema põlvkonna eesti kunstnikest osalevad näitusel Sasha Tishkov ja Mia Tamme. Baltikumi piirkonna lugu rõhutab Leedu kunstniku Eglė Budvytytė Nidas filmitud videoteos.
Põhjamaadest on näitusele kaasatud hoopis sealsete põlisrahvaste ehk vähemusrahvaste seast pärit kunstnikud nagu inuiti-taani päritolu kunstnik Pia Arke ning üks tuntumaid saami visuaalkunstnikke Outi Pieski, kelle teos valmis koostöös Biret Haarla Pieski ja Gáddjá Haarla Pieskiga.
Keskkonna ja keha vastastiksuhete valguses muutub oluliseks ka nendevaheline piir, eriti just selle hägusus, poorsus, ähmastumine. Kes on see, kes tegutseb? Kas inimene osaleb looduse protsessides või tegutseb keskkond koos inimestega? Mismoodi saaks kunstiliste vahenditega looduse agentsuse, algatusvõime esile tuua?
Kaljo: Agentsus ongi loodusele omane. Nagu on kirjutanud füüsik ja feministlik teadusfilosoof Karen Barad: agentsust ei saa omada, seega ei saa seda ka anda ega võtta. Agentsus on avalduv, s.t suhetel ja suhestatusel põhinev, protsessuaalne. Jõe agentsus väljendub selle võimes vormida jõesängi. Aga mis paneb liikuma jõe? Sellele saab läheneda vaid ökosüsteemi suhtevõrgustikku arvesse võttes.
Vaikla: Loodusele, maastikule agentsuse omistamine algab fookuse muutmisest iseendas. Ökosomaatika on hea võimalus meid ümbritseva ja läbistava keskkonnaga suhestumiseks. Näituse raames ökosomaatilisi ringkäike läbi viiv kunstnik Joanna Kalm on seda kehalist praktikat kirjeldanud kui inimese võimet tundlikult teadvustada keha protsesside seotust taime- ja loomariigiga, vee- ja õhuvooludega, mikroorganismide ja maaga.
Näitusel on väga palju teemasid tihedalt koos. Kuidas hoidsite kuraatoritena näituse uurimuslikkuse ning kunstiteoste vahetu meelelise toime vahel tasakaalu?
Vaikla: Meid on kuraatoritena algusest peale huvitanud näituse külastaja kehalise ja aistingulise kogemuse toetamine. Kuidas töötada nii-öelda tühja ruumiga rõhutamaks selliseid olulisi elemente nagu pausid, viivitused ja vaikus? Otsustasime ajada kogu tekstilise osa näitusel nii minimaalseks kui võimalik, et vältida külastaja suunamist ühe seletava teksti juurest teise juurde. Etikettidel on seega peaasjalikult vaid kunstniku nimi ja teose pealkiri. Näitust kontekstualiseeriva seinateksti tõstsime näitusesaalist välja ehk fuajeesse. Põhjalikult töötasime aga näitusega kaasneva trükise kallal, mis sisaldab kuraatorite ja teiste kirjutajate esseid, vestlusringi ning näituse terminitega sõnastikku. Lisasime ka infot iga kaasatud kunstniku kohta.
Millist kontseptuaalset rolli (kui üldse) mängib teie näitusel inimjärgsus?
Vaikla: Mulle on kuraatorina alati olnud oluline keskkonna (loe: keskkonnakriisi) teemadega tegeledes ette kujutada niisugust inimjärgset ajastut, kus inimkond oleks mingil kujul siiski säilinud. Sellise ajastu hõngu annab tabavalt edasi Eglė Budvytytė videoteos „Laulud kompostist. Muteeruvad kehad, plahvatavad tähed“ („Songs from the Compost: Mutating Bodies, Imploding Stars“, 2020), kus mööda Nida liivaluiteid ja männimetsi liiguvad hübriidsed olendid. See hübriidsus kõneleb inimese ja keskkonna ühtesulamisest: inimene ei asetu ökoloogiast kõrgemale, vaid teda seob ümbruskonnaga õrn ökoerootiline olemise viis.
Kaljo: Näitus ei räägi niivõrd inimese ületamise vajalikkusest, küll aga vajadusest mõtestada ümber, mida tähendab olla inimene. Selleks et mõista, mis on keha, tuleb märgata tema suhet ökoloogilise, arhitektuurilise, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonnaga, millest ta on võrsunud ning mille sees ta eluneb. Ei saa ju mõista, mis on jõgi, kui piirduda ainult veega ning jätta kõrvale jõesäng või laiem ökoloogia. Siin võib märgata resonantsi filosoof Rosi Braidotti posthumanismiga, mis samuti mõtestab subjektiivsust laiema suhestatuse kaudu.
Mis teid näitust ette valmistades kõige rohkem üllatas?
Kaljo: Selle näituse tegemine on olnud huvitav, voolav protsess. Olen ka varem kureerimist mõtestanud jagatud loova mõtlemise meetodina: selline mõtlemine leiab aset mitmete inimeste, ideede, narratiivide, objektide, isegi ilmastikuolude ja muu sellise puutepunktis. Säärasel koosloomisel tehakse nähtavaks uutmoodi mõistmine või maailma tajumine. Näitusel „Nad hakkasid kõnelema“ tuleb loodetavasti nähtavale, et sotsiaalökoloogilistele ja kultuurilistele erinevustele vaatamata võib kogemustel Eestis olla seos kogemustega näiteks Gröönimaal, Põhja-Soomes või kaugemalgi. Samamoodi on meie isiklikud lood ka tegelikult suuremad, piirideülesed.
