Näitus kui kunstnike telefonimäng

Formaat, kus iga kunstnik valib järgmise osaleja, teeb väljapaneku mänguliseks ja spontaanseks, kuid teosed on jäänud seetõttu omavahel nõrgalt seotuks.

JOHANNA JOLEN KUZMENKO

„Kutsutud on kõik, välja arvatud need, kes ei ole“ Temnikova & Kasela galeriis kuni 19. X.

Temnikova ja Kasela galeriis on avatud üks omamoodi väljapanek. See pole kureeritud tervik, vaid hoopis miski, mis meenutab pigem telefonimängu: galerist Olga Temnikova valis näitusele ühe kunstniku ning laskis tollel omakorda järgmise kunstniku valida. Ja nii edasi, kuni saidki kokku Inga Meldere, Dafna Maimon, Kasia Fudakowski, Lieven Lahaye ja Anu Vahtra. Temnikova valitud Meldere on üks tema galerii kunstnikest. Igati loogiline: alustati n-ö omast ja lasti sealt edasi valik omasoodu jooksma. Igati mänguline ettevõtmine, kuid sellise protsessi juures pole kellelgi arusaamist, milline tervik lõpuks kokku tuleb.

Näituse saatetekstis kirjutab Temnikova kunstimaailma võimudünaamikast, hierarhiatest ja isiklikest suhetest ehk siis jõududest, mille õlul kunstimaailm paljuski seisab. Kunstimaailma struktuurid on tõepoolest keeruline nähtus, kuid see maailm koosneb ju siiski inimestest. Nad ei ole robotid ning seal, kus on inimesed, on alati kohal ka inimlikud nõrkused. Saatetekstis sõnastatud impulss oleks võinud anda ainest teemanäitusele, kus võinuks kokku tuua kunstnikud, kes tegelevad kõik otseselt näiteks kunstivälja võimudünaamikaga. Kuigi sisuliselt peaks näitusel olema keskmes kunstimaailma elitaarsus kunstnike tasandil, viitab väljapaneku pealkiri ka publiku ning galerii omavahelistele suhetele, illustreerides võluvalt seda, et galerii uksed on kõigile avatud, kuid kõik ei pruugi sugugi uksest sisse astuda. Kunstinäitusele minekuks pole tarvis mingit erilist kutset, aga kaasaegne kunst ei ole oma krüptilisuses sugugi lihtne maailm, mille sügavustesse sukelduda. Teosed ja näitused, mis viitavad kunstiskeene sisehoovustele, nõuavad taustateadmisi.

Kunstimaailma telgitaguseid ja kunstniku rolli seal lahkab näitusel Kasia Fudakowski, kes on 2015. aastal tegi oma „Art Basel’il“ käimisest performance’i. Too videoteos „Sexistinnen: Exercises in Self Sabotage“ on minu meelest kindlasti näituse põnevaim. Fudakowski mängis Baselis oma loomingut prestiižsele žüriile tutvustades kergelt kohmakat ja koba kunstnikku. Kunstnik ei saanud oma videoteoseid tööle, galerist ajas kuupäevad ja sündmused sassi, installeerimine kulges üle kivide ja kändude ning Fudakowski oli kõike muud kui hea esineja. Performance’i lõpus osutas üks žüriiliige põrandapesust seina äärde ununenud ämbrile, küsides kunstnikult selle tähenduse kohta, ning kunstnik koperdas installatsiooni otsa ning ajas selle ümber. Mõnusalt inimlik. Ma täiesti kujutan ette seda olukorda, kui oled noore kunstnikuna „Art Basel’il“, mis on iseenesest väga prestiižne üritus, aga kuna oled väike kala, on eelarve väike ning omade jõududega installides võib vabalt midagi valesti minna. Ja pingelises olukorras, kui peab hulgale kunsti­maailma professionaalidele ja muidu jõukatele kunstikollektsionääridele oma loomingut ja ennast tutvustama, ei pruugi närv lõpuni vastu pidada. Eriti siis, kui enesepromomine ja õielt õiele hõljumine ning suhtlemine ei tule loomuliku kergusega.

Video teises osas on etendaja rollis jätkuvalt kunstnik, kuid publik, keda samuti filmitakse, on passiivsemas rollis. Fudakowski monoloog on suunatud kunstirahvale ja ta kõneleb „Art Basel’i“ publiku kui armastatuga, kellega on suhted hapuks läinud. Ta väidab, et mängis meelega hädist kunstnikku ning üritas nalja teha. Fudakowski pöörabki kogu performance’i naljaks, sest oma monoloogi lõpus võtab ta kätte sellesama ämbri, mis oli žüriil jalus, ning pöördub publiku poole palvega loovutada talle mõned mündid, kuna transport ja installeerimine on Baselis kallis. Pärast kõliseva kogumist võtab kunstnik oma installatsiooni kaenlasse ja ämbri näppu ning sammub minema.

Näitusel on samalt kunstnikult teinegi teos „Reasons to Reproduce, Reasons not to Reproduce“, mis kõnetas mind väga. Teos koosneb kahest kuldsest autahvli moodi plaadist, millele on graveeritud, nagu pealkiri ütleb, trobikond lastesaamise poolt- ja vastuargumenti. Igati päevakajaline teos, mida Eestis eksponeerida, sest ajalehti lapates on aeg-ajalt tunne, nagu enam põletavamat teemat kui iive meil polekski. Olles ka ise kurikuulsa „ühiskondlikult kahjuliku elemendi“ eas, sain minagi selle nüüdseks kuulsusrikka SA Pere Sihtkapitali e-küsitluse teemal, miks mul lapsi ei ole.

Lapsesaamise teema on sügavalt isiklik ning kindlasti näevad igaühe mõtteliste poolt- ja vastuargumentidega täidetud nimekirjad väga erinevad välja, kuid kindlasti on neil ühisjooni. Toon siinkohal välja selle, et Fudakowski tahvlitel käis mitmes punktis läbi vastutuse ja enesekesksuse motiiv. Võiks öelda, et sellel on juures kujundlik miinusmärk, vihjates sellele, et pärast lapsesaamist nihkub fookus väiksele uuele kaaslasele, kelle eluspüsimine ja heaolu on puhtalt vanemate kätes. Ja kas see pole mitte tervitatav? Näe, inimene seab lapse esikohale ning pole enam nii oma minas kinni? Ma ei poolda sellist narratiivi üldse: laps ei ole võluvits, mille abil oma isiksust muuta. Huvitaval kombel ei olnud kunstniku nimekirjas midagi selle kohta, et mõnedele inimestele lihtsalt ei meeldi lapsed. Ja see on päriselt argument, mida ei tohiks maha vaikida. Mina eelistan elada maailmas, kus inimesed ei saa lapsi ühiskondliku heakskiidu saavutamiseks.

Fudakowski tahvlitega seoses meenub ka ajakirja Eesti Naine arvamuslugu selle tollaselt peatoimetajalt Heidit Kaiolt, kes kirjutas lapsesaamisest umbes sellises võtmes, et nooremana võib inimene küll arvata, et ei soovi järeltulijaid, kuid keskealisena muudab ta meelt ning kahetseb lastetust. Mind pani ohkama lause: „Mul on suur suhtlusringkond ja ma ei tea mitte ühte naist või meest, kes oleks loobunud laste saamisest teadliku pikaajalise otsusena“. Mu enda sünniaasta jääb 1990ndatesse ja seega veel keskiga ei terenda, kuid sellest hoolimata tahaksin, et minu (ja ka paljude teiste) suhtumist lastesse ei peetaks mööduvaks etapiks, mis muutub, kui ette tiksub neljaga või viiega algav eluaasta. Seisin näitusesaalis pikalt nende tahvlite ees ja mõtisklesin selle üle, kuidas saata see Fudakowski teos iibetemaatikast rääkivate poliitikute ja ajakirjanike kontoritesse.

Grupinäituse puhul on huvitav ka see, et otsese teema puudumise tõttu muutus näitus (vähemasti minu arvates) kunstnike soolode kogumikuks. Kõige silmapaistvam ongi Fudakowski soolo, tema loomingul hoian kindlasti edaspidi silma peal. Kunstnike teoste vahel on siiski võimalik näha ka paralleele ja dialooge. Kuna kunstnikud valisid ise, keda näitusele kaasata, leidub kunstnike käekirja ja loomingu vahel mitmeid ühendusniidikesi. Need ei ole lihtsalt nii nähtaval kui mõnel teist tüüpi näitusel. Näiteks läbib mitut teost kehalisuse teema. Dafna Maimoni maal ja videoinstallatsioon annavad estetiseeritud vaate inimese soolestikule.

Maimon vaatleb kehatalitlusi, Inga Meldere ühendab hingamisharjutused ja pintslitõmbed, lastes hingamisharjutuste saatel oma käel vabalt liikudes maalida. Need maalid ei jätnud mulle Maimoni soolikate-elundite kõrval sügavat muljet, kuid vähemalt kunstniku tekstist jääb mulje, et temale mõjus seesugune tegevus teraapiliselt. Kas asjaolu, et Meldere teosed mulle sellisel kujul midagi ei andnud, tähendab, et need ei peaks näitusel olema? Sellele küsimusele on keeruline vastata. Tema maalid võivad olla huvitavad inimestele, kes tegelevad ise aktiivselt näiteks kunsti­teraapiaga.

Formaat, kus iga kunstnik valib järgmise osaleja, teeb väljapaneku mänguliseks ja spontaanseks, kuid teosed on jäänud seetõttu omavahel nõrgalt seotuks. Kõik tööd on küll huvitavad ja osa näitusest kõnetas mind sügavalt, kuid teosed ei moodustanud siiski ühtset tervikut.