Näitustel võib ärrituda ja olla ka rahul

Kultuuri- ja keelekonteksti tajumatuse või haakumatuse kõrval panevad õlgu kehitama saatetekstid, mis ei anna põhiobjektile midagi juurde või on pastakast imetud kõrgpilotaaž.

HENNO VÄRI

Näitus „Vanatühja jälil Kuuni“ Tallinna Linnagaleriis kuni 27. VIII, kuraator Corina L. Apostol, kunstnikud Agate Tūna (Läti), Amélie Laurence Fortin (Poola/Kanada), Ann Mirjam Vaikla, Pau/a (Paul Simon ja Paula Veidenbauma, Läti/Saksamaa), Jila Svičević (Eesti/Ungari/Serbia) ja Eglė Šimėnaitė (Leedu).

Näitus „Puudutus. Väike foto, suur lugu“ Juhan Kuusi dokfoto keskuses kuni 30. VII.

Näitus „Sõna saab heli“ Telliskivi loomelinnaku Rohelises saalis kuni 30. VII, kuraator Aivar Tõnso, kunstnikud Raul Keller, Liisa Hirsch, Taavi Suisalu, Sten Saarits, Erik Alalooga, Katrin Enni ja Mari-Liis Rebane.

Aastaid on mind häirinud aeg-ajalt esile tulev haakumatus käsitlemise ja käsitletava vahel. Eks see hakka vastu igas vallas, kuid keskendugem praegu kunstile.

Minu arusaamist mööda tegeleb kunst eeskätt esteetiliste küsimustega ega lahenda intellektuaalseid küsimusi. Corina L. Apostol väidab näituse „Vanatühja jälil Kuuni“ eessõnas, et kunstiprojekt – tegelikkuses küll kunsti­teos – „uurib võimustruktuuride, kolonisatsiooni ja selle kujutamise seoseid“. Avaldan siirast kaastunnet mainitud näitusel esinevatele kunstnikele. Küllap on kuraator tahtnud neid soojalt tunnustada, kuid eesti keeles ja siinses kultuuris pöörduvad tema sõnad vastupidiseks. Nii jääb minul küll mulje, et heasoovlikkuse asemel kuraator justkui irvitaks kunstnike üle. Loomulikult pole kuraator ise tahtnud sellist muljet jätta, kuid mõõdutundetu kiitmine pöördub enda vastandiks. Võib-olla USA kultuuriruumis seda küsimust pole, aga kui minnakse kellegi teise liivakasti mängima, peab omaks võtma sealsed reeglid.

Võib-olla leiavad mõned, et kaks plussi on kaks korda parem kui üks. Minusuguse kultuuri- ja keeletaustaga inimesele annab pluss ja pluss kokku miinuse.

Oleme sageli sõna võtnud russismide, anglitsismide ja teiste ebaloomulike keelendite asjus. Tallinna Linnagalerii näitust tutvustava teksti keelele etteheiteid ei ole, kuid sealne tekst on tungil täis stilistilist (kas ka mõttelist, ei oska ütelda) amerikanismi.

Selle ärritatuse võiks ju enesesse jätta, aga kui see kordub kuust kuusse ja aastast aastasse, siis ei saa enam vaiki olla. Kultuuri- ja keelekonteksti tajumatuse või haakumatuse kõrval paneb õlgu kehitama ka see, kui autorid kirjutavad oma kunsti juurde saatetekstid, mis ei anna põhiobjektile mitte midagi juurde või on kohe näha, kui tegu on pastakast imetud kõrgpilotaažiga, näiteks on veevoolu- või tulevideo saateks olemisfilosoofiline traktaat. Oma osa on siin ka kunstiharidusel: arusaamatu on nõue, et kunstnik peab oma loodut pikalt põhjendama. Näib, et tänapäeval pole enam võimalik kunstiharidust saada maalides ega skulptuuri tehes, vaid tehtut tuleb ka seletada. Kui mis tahes kunst mõjub aktsepteeritavana alles seletuse lugemise järel, kas tegu pole siis loomingulise ebaõnnestumisega? Rõhutan, et sedasama retoorilist küsimust võib esitada suvalise meediumi puhul – olgu siis teater, kirjandus, muusika, kino vm.

Enne edasi minemist rõhutan, et näitusega „Vanatühja jälil Kuuni“ ei avata küll uusi horisonte, kuid see on täiesti korralik väljapanek. Avamispäeva performance’ile panen kõrgema hinde, aga näituse saatetekstid tuleb kõrvale jätta.

Terviklikuma mulje jätsid kaks näitust Telliskivi loomelinnakus. Juhan Kuusi dokfoto keskuses on viimaseid päevi vaadata grupinäitus „Puudutus. Väike foto, suur lugu“. Mõnelt autorilt oli üks, teiselt rohkem fotosid. Esialgu paistis väljapanek liiga kirju, ei saanud kohe hästi aru. Kui siis lõpuks selle või teise autori töid mõistma hakkasin, omandas ka eelnenu tähenduse. Viimase kolmveerand aasta jooksul olen käinud mitmel fotonäitusel ning – varasemast erinevalt – see meedium on kinnistunud üha rohkem iseseisva kunstina. Piinlik tunnistada, kuid aastakümneid pidasin fotograafiat ikkagi hetke fikseerimise viisiks, mitte omaette väljendusvõimaluseks.

Eelhäälestus on iga näituse, teatritüki või muu puhul raskendav asjaolu. Telliskivi Rohelise saali näitust „Sõna saab heli“ läksin vaatama peamiselt lootuses, et see annab ehk natuke kergendust. Nii kergelt ei saanud seda siiski võtta. Mul on tõsiselt kahju, et mul polnud rohkem aega. Raul Keller, Liisa Hirsch, Taavi Suisalu, Sten Saarits, Erik Alalooga, Katrin Enni ja Mari-Liis Rebane näitavad, et see nišš podiseb Eestis ikka päris korralikult ja vaimukalt. Kui meenutada veel, et samal näitusel võinuksid esineda ka Kiwa, Andreas W, Kaarel Kurismaa jt, siis võib heameelest lausa muheleda. Ah et mis sääl siis oli? Oodatult valitses kõlade digitaalne töötlemine ning tulemuse seostamine auditooriumiga: kuuldav sõltub vaataja/kuulaja tegevusest. Tõsi, mitte alati polnud sõltuvust olemas. Nagu näiteks Liisa Hirschi teose puhul, kus klaveri raamist immitsesid helid tõenäoselt ka siis, kui publikut polnud. Erik Alalooga väliselt keeruka teose puhul võis seda rahulikult vaadata, ilma et midagi sünniks. Õpetuse kohaselt läksin ringi sisse ja tegin natuke häält: vastukaja oli minimaalne, aga liiga ahneks ei maksa kah minna.