Nelikümmend aastat kontrollitud spontaansust

Siim-Tanel Annus: „Mind huvitab protsess. Mul on midagi silme ees, loon selle tekkimiseks tingimused ja siis hakkab pilt ise ennast ehitama. Ja kui üks on valmis, alustan jälle uuega.“

LIIS KIBUSPUU

Siim-Tanel Annuse näitused „Läbiminek“ Adamson-Ericu muuseumis kuni 1. III, „Põlemine“ Hausi galeriis kuni 5. III ja „Olemas olemine“ Jaani kiriku galeriis kuni 3. III.

Siim-Tanel Annus (1960) tõusis 1980ndate lõpus perestroika tuules rahvusvahelisele areenile kui omanäoline performance’i-kunstnik, kes oli kunstiellu tulnud juba 1970ndate lõpul ja 1980ndate algul alustanud koduaias müstiliste etendustega. Adamson-Ericu muuseumi näitus „Läbiminek“ ei anna küll välja retrospektiivi mõõtmeid, kuid pakub sissevaadet kunstniku loomingusse.

Olid üks esimesi Tõnis Vindi õpilasi ja hakkasid tema stuudios käima juba teismelisena. Räägi sellest kogemusest.

Hakkasin Tõnis Vindi stuudios käima 1973.-1974. aastal, kui olin kolme-neljateistkümne aastane. Koolivaheaegadel vorpisin kilode kaupa tušijoonistusi ja viisin neid talle vaadata. Vint kiitis, vahest ka üleliia, aga see andis indu juurde. Mind võeti kui võrdset, see oli vabastav kogemus. Käisin Vindi juures ülikoolini välja, siis natuke irdusin. Tõnis Vint armastas neid õpilasi, kes tema joont ajasid, mul oli vaja sellest natuke lahti lasta ja siis laskis ka tema minust lahti. See ei olnud seltsielus, ma iseseisvusin. Õppisin Tartu ülikoolis kaugõppes kunstiajalugu, õppeprotsess nõudis oma.

Siim-Tanel Annus: „Töötan välja süsteemi ja siis ekspluateerin seda niikaua, kuni jaksan.“

Tõnu Talivee

1970ndatel käisid korduvalt Moskvas. Kuidas on sealne kunstielu sind mõjutanud?

Ise olin siis paras nublu, käisin seal Tõnis Vindi ja Leo Lapini seltskonnaga. Moskva põrandaalune kunstielu oli Eesti omast täiesti teistsugune. Mind inspireeris väga Francisco Infante-Arana looming. Minu tegevuskunsti on mõjutanud tema fotod – see, kuidas ta looduses peegleid kasutas. Ka hüperrealist Erik Bulatovi kunst meeldis väga. Nägin 1976. aastal tema maali „Lähen“. See oli just valminud ja veel kuivas. Arvan, et see oli tõukeks minu sarjale „Tornid taevasse“. Bulatovi ateljee külastamine on mu elu üks eredamaid mälestusi. Palju puutusin kokku Ilja Kabakoviga, meie suhtlemist takistas mu kehv vene keele oskus.

Eesti kunsti situatsioon oli hoopis teistsugune. Kui Moskvas olid riiklik ja põrandaalune kunstitegevus lahutatud, siis meil sellist karmi vahet ei olnud. Meil oli väliselt küll vabam, aga ega minusugusele, kes ma kõrvalt tulin, eriti kohta ei olnud. Näitustel sain pildikese välja panna, aga jalajälje jätmiseks oli vajalik, et oleksin olnud kunstnike liidu liige. Mul polnud mõtet sellest isegi unistada. Kuid tänu sellele oli mul kergem oma töid välismaale toimetada. Nõukogude tollis läksid need läbi kui amatööri looming. Informatsiooni välismaa näituste kohta sain Tõnis ja Mare Vindilt. Oli metsikult hea tunne, kui sain oma töö välja saata ja pool aastat hiljem saabus trükilõhnaline kataloog. See tõstis tohutult enesetunnet.

Aega, kui sa kunstiellu sisenesid – 1970ndate lõppu ja 1980ndate algust on hiljem nimetatud stagnatsiooniajaks. Kuidas sa seda aega tajusid?

Ei saa võrrelda noorusaega hilisema ajaga. Poliitiline olukord oli toona muidugi kaunis vastik. Üldine meeleolu oli, et kõik on jama, siit tuleb minema tõmmata. Kogu aeg käis emigreerumise jutt. Minagi mõtlesin selle peale, aga kümme-viisteist aastat vanemate inimeste jutt oli nii väsitav. Vastukaaluks tuli luua uus reaalsus. Seda pakkus Tõnis Vindi seltskond ja põgenemine kunsti. See oli alternatiiv. Vahest see polnudki nii must aeg, kuid ma ei igatse seda tagasi.

Koduaiaetendustega alustasid 1980. aastal. Mis oli selle tõukeks? Kuidas siis oma tegevust mõtestasid?

Mu esimene performance kaasnes kodunäitusega, milleks olin saanud inspiratsiooni Moskva avangardiringkondade külastamisest. 1980. aastal etendus noorsooteatris Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“, mis oli täiesti teistmoodi teater. Performance oli mu pedantselt teostatud graafikaloomingu kaasprodukt. Vajasin sinna juurde midagi spontaansemat. Tol ajal performance’i mõistet ei kasutatud, valitses 1960ndate ja 1970ndate happening’i traditsioon. Happening’idest olin näinud fotosid. Mulle tundus, et peaksin tegema midagi enamat. Ma nimetasin siis oma ettevõtmisi rituaalideks. 1981. või 1982. aastal nägin välisajakirjas performance’ist fotosid, vaatasin, et see sarnaneb sellega, mida mina olin teinud.

Esimeses koduaiaetenduses kandsin musta kostüümi ja tõusin maa alt. Panin endale sinist värvi suhu ja suudlesin publikut, sellest jäid sinised huulejäljed nende näole. Lapin oli mind tutvustanud seltskonnas: „Minu noorem vend Liiva-Annus“. Sellest ka see idee. Ühel luuleõhtul vanalinnas poetasin end kellegi teadmata tagaritta. Ülle Kaljuste hakkas luuletust lugema, mina tõusin vaikselt püsti ja hakkasin aeglaselt vikatit teritama. See oli selline spontaanne üles­astumine.

Hiljem tekkis mul vajadus põhjendada, mis see on, mida ma teen: koduteater või tolategemine? Umbes 1982. aastast peale sai mulle selgeks, et ma ei kehastu kellekski, vaid ma olengi ise see, kes ma olen – kunstnik. Kui ma muidu teen kunsti paberi peal tušiga, siis nüüd teen rituaale ruumis. Ma ei kehastu kellekski, vaid olen ise.

Näitusel „Läbiminek“ on kuulda 1987. aasta performance’i heli­kujundus, mille autor on Ariel Lagle. Milline on olnud sinu koostöö muusikutega?

Teadlikult kasutasin muusikat 1982. aasta performance’is „Tornid taevasse“, sellele tegi taustamuusika Mati Schönberg, see oli päris nutikas ja andis hästi edasi selle aja vaimu. 1987. aasta performance’ile „Läbimised“ otsisin midagi, mis oleks tehtud just selle tarvis. Ariel Lagle juurde jõudsin Rühm T kaudu. Rääkisin talle ka oma lemmikutest, nagu näiteks Saksa süntesaatorimuusika viljelejast Klaus Schultzest. Esialgu andsin Laglele oma tegevusplaani ehk liiga üksipulgi ette, tähtis oli ju kontseptsioon. See ei olnud ju etenduseandmine repertuaariteatris.

1988. aastal käisid esimest korda Soomes.

Sinna minek oli ise nagu üks suur performance. Mu vanaisa läks Soome 1920ndatel. Tal oli viinaviga küljes ja vanaema ütles, et mine sinna, seal on kuiv seadus. Vanaema läks teda aasta pärast vaatama, leidis ta üles, aga sama asi kestis edasi. Rohkem nad enam ei kohtunud. Lapsepõlvest on mul jäänud kujutluspilt, et minu vanaema ja vanaisa kohtusid kuskil silla all. Otsustasin minna Helsingis sellisesse kohta, kus on heidikuid ja kodutud. Kujutlesin suurt kanderaami, kus oleksin ise peal koos juurviljade ja veiniga. Minu kontakt­isik Soomes oli Erkki Pirtola, mässuline kunstnik. Pakkusin, et läheme temaga koos, aga Erkki ütles, et seal saad peksa. Mu aktsioon toimus siis Finlandia-talo pargis üleilmse antroposoofia kongressi raames. See läks käest ära ja lõppes kapsasõjaga.

1983. aastal oli juba Soome kunstiajakirjas ilmunud minu kohta artikkel ja 1988. aastal Katariina Lahti tegi minust dokumentaalfilmi. Samal aastal oli Soomes ka eesti kunstnike näitus „Struktuur ja metafüüsika“, mis käis ka Rootsis ja Saksamaal. Käisin sellega kaasas ja nii tuli ka teisi esinemisi. Ammendasin selle poole aastaga. Sain aru, et seda, mida olin oma aias teinud, ei saa seal teha. Müstiline, hingeline ja vaimne side oli kadunud. Tekkis sügav sisemine kriis. 1991. aastal tõmbasin piiri, et ei lähe mujale performance’it tegema. Raske oli ei öelda, aga hea, et suutsin piiri panna. Polnud enam tähtis, mida teen, sest kuuldus, et miilits oli mu kinni võtnud, käis minuga kaasas. See tüütas nii ära. Ma ei saavutanud mitte kuskil seda, mida olin siin saavutanud.

Mainisid kurikuulsat miilitsajuhtumit, mis lõpetas 1987. aasta etenduse. Ilmselt on tüütu, et seda pidevalt meelde tuletatakse, kuid tuleb ju ka tunnistada, et miilits on tahtmatult sulle läänes ka lobitööd teinud, eriti pärast soomlaste dokumentaalfilmi näitamist.

Eks lääne inimestele ja ka meie nooremale põlvkonnale tundub, et KGB ja miilits represseerisid. Tegelikult olid need kaks eri asja. Miilits oli korravalvur ja natuke ka rumaluse võrdkuju, kelle kohta on tuhandeid anekdoote. Tookord sain ka aru, et see oli lihtsalt üks rumal miilits, kes tuli sinna minu aeda, läks paanikasse ja kutsus teised kohale. Paar päeva hiljem kutsus KGB mind vestlusele. Selle eesmärk oli, et ma ei hakkaks vabadusvõitlejaks ega ajakirjandusele rääkima, kuidas KGB kunstnikku ahistab. Nad olid ju filmimiseks loa andnud. Minu suhe miilitsaga on leplik, igaüks täidab elus oma rolli. Filmist on näha, kuidas miilits helistab ja küsib, mida tegema peab. Kui selgus, et kõik on korras, siis muutusin kodanikust seltsimeheks. Aga paar kuud oli üsna närviline, kuigi tagantjärele on lõbus.

Kui oluliseks pead oma per­for­mance’ite dokumenteerimist?

Olen alati olnud fotograafiahuviline ja juba seetõttu olen teadvustanud dokumenteerimist fotona loomuliku asjana; mida aeg edasi, seda teadlikumalt. 1982. aasta etenduse võttis Tõnu Aru 16 mm filmi peale. See oli juba teadlik valik, et etendus säiliks. 1987. aasta etendusel jagasin fotoaparaadid kohaletulnutele, kellel endal kaasas ei olnud ja kes oskasid pildistada. Dokumenteerimine on ülitähtis. Kuna teen performance’eid elavale publikule, siis arvan, et need peaksid olema hästi dokumenteeritud.

1960ndatel ja 1970ndatel levis lääne tegevuskunstnike seas ka suhtumine, et kunstiteos ei tohi jälge jätta, et seda ei saaks ära osta ehk kommertsiaalselt ekspluateerida.

Happening oli protest kommertsialiseerinud kunstimaailma vastu. Minul seda eesmärki ei ole. Ma niikuinii seda otseselt müüa ei saa, kuigi kaudselt müün oma kuvandit. Aga ka need, kes ei taha endast jälge jätta, müüvad täpselt samamoodi oma kuvandit, kui räägivad oma vanadest tegemistest, kuigi neil fotosid ei ole.

Milline oli kunstiteadlase Evi Pihlaku roll sinu teoste dokumenteerimisel? Tema arhiiv sai mõned aastad tagasi sinu hoole alt toimetatud kunstimuuseumi.

1970ndatel ja 1980ndatel oli ametlike näituste kõrval nurgatagusemaid näitusi ja üritusi, mis ajakirjandusse ei jõudnud. Evi Pihlak osales neis ja kajastas neid eraviisiliselt. Tegemist on dokumentatsiooniga, kus on teinekord väga detailsed kirjeldused. Tema arusaam oli, et aeg läheb ja asjad kaovad. Ta jäädvustas selliseid sündmusi süsteemselt enda mälu ja ühtlasi teadlikult ka tuleviku tarvis.

Mina kohtusin Evi Pihlakuga Tõnis Vindi juures. Hiljem käisin tihtipeale tema juures juttu rääkimas. See meenutas ema-poja suhet, sest vanusevahe oli selline, minu ema oli surnud, temal ei olnud oma peret. Tartu ülikoolis õppimise ajal tundsin kord, et olin õpingutest tüdinenud. Mõtlesin, et olen endale tõestanud, et suudan akadeemilist haridust omandada ja tahtsin ära tulla. Evi oli see, kes kategooriliselt keelas mul seda teha. Mulle tundus aga ka mu töö raamatukogus, kus tegin teaduskirjandusest mikrofilme, mõttetu. Kõige selle kõrval ei jäänud mul kunstiks aega. Siis Evi pakkus, et tuleksin töölt ära ja jätkaksin õpinguid, ta maksis mulle iga kuu stipendiumi.

Oled öelnud, et ainus asi, mida Nõukogude ajal oli, oli aeg. Aga millestki pidi ju elama ka. Kuidas elatist teenisid?

1984. aastal lõppes mu stipendium ja pidin mõtlema, mida edasi teen. See, et kunstiga võiks elatist teenida, ei tulnud mulle pähegi. Restaureerisin siis oma aias Mooni tänaval kasvuhoone ja hakkasin kasvatama krüsanteeme ja tomateid. Sellega teenisin elatist 1980ndate lõpuni. See oli väga õilis tegevus, sest nii ei saanud ma ühiskonnalt midagi ja ei andnud ka sellele midagi. Ma andsin ostjatele, tegin nendega vahetuskaupa.

1980ndate lõpp ja 1990ndate algus oli pöördeline ja pöörane aeg. Kuidas kapitalism sulle saabus?

Kui piir murdus, siis ma ei läinud sugulastele külla, vaid oma näitustega kaasa. Hakkasid tekkima ka isikunäituste võimalused, eelkõige selle tõttu, et mul oli Nõukogude ajal olnud nii-öelda sportlik huvi esineda võimalikult paljudel rahvusvahelistel näitustel. Fantastilist müügiedu näitustel ei olnud, sest kunstibuum sai otsa – Skandinaavias oli 1990. aasta paiku majanduskrahh. Aga kui isegi kaks-kolm pilti müüsin, siis võis selle aja tingimustes väga hästi elada. Pilte ostsid ka muuseumid. Performance’itega kaasnes päevaraha või autoritasu. Praeguse aja mõistes olid need summad sümboolsed, aga inflatsiooni arvestades müstiliselt suured. Selles mõttes läks mul see aeg valutult.

Rääkisid tüdimusest, mis tabas sind 1990ndate alguses, kuid hiljem tulid siiski performance’i juurde tagasi. Kas see, mida hiljem tegid, sarnaneb sellega, mida varem olid teinud?

1992. aasta paiku lõppes performance’ite tihe rida ära. Oleksin hea meelega varemgi lõpetanud, aga eelnevalt kokku lepitud lubadused tuli täita ja näitusega kaasas käia. Üks erand oli Veneetsia biennaal 1997. aastal, kus ma lihtsalt pidin esinema, kuigi see oli väga raske otsus. Eesti sõelale jäi toona tegevuskunst – Jaan Toomik, Raoul Kurvitz ja mina –, sest see arvati olevat odav ja efektne: kolm päeva ja läbi. Kohapeal selgus, et kolmest päevast ei piisa ja lõpuks otsustati installatsioonide kasuks, mille ümber loodi performance’id.

2010ndatel olen neljal korral osalenud Teet Veispaku korraldatud tegevuskunstiüritustel. Siis ma juba ise tahtsin osaleda. Need olid mõnevõrra teistlaadi ettevõtmised, kuigi kandsid kohati sama vaimu, mida mu varasemad etendusedki. Ühel neist sidusin end puutüve külge, mis seisis jõekalda peal, oli sealt peaaegu alla veeremas, nii et tekkis näiliselt ohtlik olukord. See oli staatiline kehainstallatsioon. Veispaku üritus oli pealkirjastatud morbiidselt „Äng“. See sattus aega, mil mu isa suri, nii et teema sobis. Teine kord oli teemaks „Loojak“, mina seostasin selle raha üleminekuga kroonilt eurole. Seal langetasin hümni saatel Eesti lippu. Üks ohvitser õpetas mulle, kuidas lippu tuleb pakkida. Pakkisin lipu kokku, panin kasti, võtsin kasti kaenlasse ja läksin ära metsa. Mitte et oleksin olnud skeptiline uue raha suhtes, aga ühiskonnas olid meeleolud, et nüüd Eestit enam ei ole.

Oled end ise pidanud peamiselt pildi­loojaks. Kuidas iseloomustad seda, millega praegu tegeled?

Pildiloomingus olen kogu aeg otsinud kontrollitud spontaansust. Juba mu 1980ndate töödes on teatud ette­määramatus sees. Kakskümmend aastat tagasi jõudsin selleni, et vormi loomine on mõttetu, kõik on niikuinii tehtud. Nüüd püüan üha enam olemasolevast midagi leida, välja puhastada. Nii olen kasutanud XIII–XIV sajandi eestikeelseid kirja pandud sõnu või viinamarja sisemisi fraktaale. Sarjas „Prohvetid“ panin kaussi valget värvi ja valasin musta õli peale, segasin seda keerutades ja nii sündisid kujundid. Pildistasin neid ja võtsin vormi. Algne idee oli nii-öelda kohvipaksu pealt ennustada, tekkinud kujundeid vaadeldes mõtlesin, et prohvetlus võis ka seal peituda. Meie ajakirjandus ja ühiskond on täis prohveteid: kõik õpetavad, kuidas elada, mida süüa, juua, selga panna, kui palju liikuda.

Mind huvitab protsess, tahan asja sees olla. Tunnen, et olen saavutanud vabaduse, kus protsess ise dikteerib. Mul on midagi silmade ees, loon tingimused ja siis hakkab pilt ise ennast ehitama. Ja kui üks on valmis, alustan jälle uuega. Seriaali printsiip tuleb ka sellest, et tahan sama asjaga jätkata. Töötan välja süsteemi ja siis ekspluateerin seda niikaua, kuni jaksan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht